Unenägu Venemaast

Räägiti Eesti vabadusvõitlejatest. Isa ütles, et vabadusvõitlejad võisid teha mida tahes, aga ilma Gorbatšovita poleks midagi muutunud. Mina ütlesin, et kui Gorbatšovi poleks olnud, oleksid 10 aasta jooksul kõik teistsuguse poliitika pooldajad surnud ja lõpuks ikkagi keegi Gorbatšovi sugune võimule pääsenud. Oli tehtud uuring selle kohta, kui palju oli uuenduslikku poliitikat pooldavaid ütlusi. Uuring näitas, et neid ütlusi ehk õhumulle tuli aja jooksul järjest juurde. Kaardil oli näidatud, et Ida-Siberis kehtestati mõned haldusüksused. Üks neist Vaikse ookeani ääres kandis nime Eesti. See nimi oli pandud samanimelise jõe järgi. Eestlastele tehti ettepanek, et nad asustatakse sinna ümber. Asi oli vist selles, et selle koha nimi oli eesti ja vene keeles ühte moodi, samal ajal kui senist Eestit nimetasid venelased teist moodi. Eestlastele uue Eesti määramisel arvestati vist ka seda, et seal on vähemalt sama külm kui senises, tõenäoliselt külmemgi. Ja uues kohas oli palju maad, seal oleks jätkunud maad kuus ruut(kilo?)meetrit inimese kohta. Aga eestlased vastasid pakkumisele, et nad tahavad elada just seal, kus nad seni on olnud. Ühe Ida-Siberi piirkonna naiskuberner sai Venemaa valitsejaks. Ta hakkas ehitama Peterburi-Moskva-Vladivostoki raudteed. Peterburi ja Moskva vahel oli see varemgi olemas olnud, aga mitte otse. Raudteede ristumiskiohtadele tekkisid tavaliselt lühikese nimega asulad. Moskvast idas oli selleks Omsk ja Moskvast läänes Da. Kõik, kes Staliniga rääkisid, ütlesid, et temaga on väga huvitav juttu ajada. Sellele tahtsin vastata, et ükskõik kui sõbralikult kurjategija vahepeal käitub, kuritegusid ta ikkagi sooritama ei jäta. Tahtsin Stalinile kallale minna, aga mõtlesin ümber, et esialgu võin temaga viisakalt ka rääkida.