Külaskäik

Sõitsin Tallinnasse, et Helinale külla minna. Rongijaamast tema juurde püüdsin minna mööda teed, mis ma juba Tartus olles kaardilt järgi olin vaadanud. Kõndisin läbi ühe kaubamaja katuse alt. Seal hüüti kedagi Helina nime pidi. Vaatasin, kuidas hüütu oma nime kirja pani, aga ei lugenud välja, kas tal on teine nimi ka tuttav. Seetõttu ma temaga ei kontakteerunud, vaid jätkasin teed õige tänava suunas. Kui sellele tänavale jõudsin, siis nägin, et tänavaks oli koridor. Seal oli kõigi korterite ustel numbri asemel ühesugune pilt. Aga ühel uksel oli lisaks sellele pildile ka laevapilt. Selle järgi sain aru, et seal elab Helina. Läksin sisse. Toas oli palju inimesi, kellest enamust ma tundsin, sest olin nendega Tartus mänginud. Lisaks oli seal palju mänguasju ja lasteraamatuid. Helina läks oma isa koridori sisse laskma. Tema isa oli sama vana kui ta ise. Isa nimi oli Meeme. Korteris meeldis mulle kõige rohkem see, et seal oli hästi suur vannituba ja teises seinas eesriide taga hästi suur duširuum.