Suvila ja raamatukogu

Läksin suvilasse, mis oli ümber ehitatud. Toad olid muudetud sellisteks, et kui üle keskjoone minna, kallutas põrand kiiresti järgmise seinani. Kui ma majast väljunud olin, seletas ema, et maja tehti selleks selliseks, et venelased saaksid seal aastavahetusel tondituba teha. Praegu majas tonte ei olnud, aga see oli selletagi õudne. Raamatukogus rääkisin Klausile, et ma panin ennast juba aastaid tagasi Itaalia fašismi teemalise raamatu laenamise järjekorda, aga seda ei toodud tagasi. Nüüd on see toodud, aga mulle pole teatatud. Seda juttu kuulis üks raamatukogu töötaja. Ta ütles, et ta kohe annab mulle selle raamatu. Aga olin sunnitud talle ütlema, et raamat, millest ta räägib, on küll sama sarja oma, aga teisel teemal. Märkasin, et autor on ka teine. Krister oli ka raamatukogu töötaja. Ta kirjutas rohelise vildikaga uute raamatute kohta sedeleid. Ütlesin talle, et ta peab kirjutama selgema käekirjaga, tema praegusest käekirjast ei saa ma midagi aru. Ja rohelise vildikaga ei peaks üldse kirjutama. Mul tekkis kahtlus, et olen võinud unustada juba aastate eest enda kätte nädalase tähtajaga raamatuid. Aga siis oleks raamatukogu pidanud mulle seda meelde tuletama.