Rongisõit

Sõitsin rongiga Tallinna suunas. Sõit kestis mitu päeva. Iga päev kontrolliti pileteid uuesti. Kui ma oleksin pileti ära kaotanud, siis ma oleksin öelnud, et eelmisel kontrollimisel mul oli pilet olemas. Alles sõidu lõpu lähenedes märkasin, et vagunis on klassikaaslasi, kellega ma samasse kohta sõidan. Rong jõudis linnamajade vahele. Keegi ütles, et see ei ole veel Tallinn. Aga jõudsime siiski Tallinna jaama. Rong ei peatunud ka seal, vaid juht sõitis sihilikult merre. Mul oli võimalus aken avada ja merest välja ujuda, aga siis oleksid uppunud teised.

Leidsin otsingumootoriga Hitleri unenäo, mis oli kirjutatud inglise keeles. See ei avanenud. Puhvrist ei tahtnud ma ka vaadata. Minu unenägusid oli palju rohkem kättesaadaval. Meenutasime, kes siin olid. Liisa istus tooli serval, sest ta oli veel väga väike ja tool oli tema jaoks liiga suur. Aga ta oli juba aasta tagasi toolil istunud, kuigi siis ma ei olnud märganud, kui suur see tema jaoks on. Maaja rääkis, et vanaema ei jaksa enam teisi aidata ja teda tuleb ainult ennast aidata. Ühel öösel linnas ringi kõndides oli Maaja näinud, et vanaema istub pargipingil. Oli selgunud, et vanaema oli korterivõtme ära kaotanud, mistõttu ta oli parki ööbima läinud. Aga Maaja oli võtme üles otsinud.