Nahk, köök ja juubel

Panin nahale vett. Tundus, et üks koht ei saa märjaks. Siis sain aru, et ma eksin - tegemist oli kohaga, mis jäi riiete alt välja ja mis päikese käes oli kattunud valgete villidega. Ütlesin, et see tuleb osoonist. Parandasin ennast, et osooni puudumisest. Ei olnud üldse mõistlik päevitama hakata, kui osoonikiht oli praegu nii hõre. Mulle öeldi, et ma võin laevakajutisse varjule minna. Laev praegu sõitma hakkama ei pidanud. Aga milleski ei saanud kindel olla.

Läksin ühe maja kööki. Seal olev tüdruk ütles mulle, et hakkame meie kahekesi süia tegema, seni kuni teised muid töid teevad. Jäin kööki, aga süia tegi peamiselt tüdruk üksi. Mina tegelesin sel ajal õpetamisega. Vaatasin ajalehe malenurka. Seal oli avaldatud kolm luuletust ja ainult üks maleülesanne. Luuletuste avaldamisega taheti võibolla öelda, et kui mina hakkan luuletuste kirjutamise asemel malega tegelema, siis hakkab malenurk malepartiide asemel luuletusi avaldama. Ülesandes olid toodud ka käigud, millega algseisust sellesse seisu jõuti. Vaatasin kõrvalt kuidas tugev mängija õpetas lapsi. Ta ütles, et partii, mida ta näitab, on mängitud aasialiku kavalusega. Minul kui eestlasel sellist kavalust ei olnud.

Üks mees hakkas oma juubelil ülistama oma naist ja koos sellega ka kõiki teisi naisi, keda tema naine pidi sümboliseerima. Ta tahtis, et külalised kiidusõnadega ühineksid. Need seda ei teinud. Juubilar küsis, kas kõik peale tema on lollid, kes ei oska naisi hinnata. Vastati, et kõik ei ole, aga nad tahavad midagi endale ka jätta.