Täna kaks unenägu

Olin koolis. Tundi oli raske jälgida. Seina ääres seisti rivis. Üks peitis ennast teiste selja taha. Teine läks teiste pea kohale. Ma ei saanud aru, mida nad sellega öelda tahtsid. Üks õpetaja tuli rivi juurde laulma. See oli etendus, mida olin juba ükskord nooremas klassis käies näinud. Tol korral olid seda esitavad õpilased väga suured tundunud, nüüd see enam nii ei olnud. Koolis istuda oli mul üldiselt igav. Klaus luges minu luuletusi. Olin luuletustes kasutanud "helina" sõna. Klaus arvas, et sellega ma mõtlen Helinat. Ta ainult imestas, et ma siis ise luuletustes väike olen. Ema seletas Klausile, et vana aeg uuesti elustus. Tegelikult olin need luuletused kirjutanud ammu, kui ma veel Helinat ei tundnud.

Nägime auto või maja aknast, kuidas laps tegi pahandust ja vanainimene teda korrale kutsus. Kui me sinna tagasi läksime, oli probleem lahenenud. Jõudsin ülikooli. Üks klassiõde rääkis, et Lauri N. on kõigest Rahvaliidu kandidaat Riigikokku, aga võiks olla midagi palju enamat. Mulle tuli üllatusena, et ta Laurist nii kõrgel arvamusel on. Aga Lauri ei saanud praegu kõrgel kohal töötada, sest ta õppis veel ülikoolis. Ütlesin, et õudne, selles ruumis oli mul magistrieksam. Korraks arvasin, et see võis korrus kõrgemal ka olla. Aga kohe parandasin ennast ise ja seda tegi ka Sander, et korrus kõrgemal sellist ruumi ei ole. Rääkisin, et magistrieksamil anti mulle raske küsimus - võrrelda Inglise ja Prantsuse fašismi. Sellest tuli rääkida veerand tundi. Lõpuks sain muidugi viie, aga viiel ja kahel pole suurt vahet. Nüüd andis õpetaja meile inglise keele vihikud tagasi. Ta ütles, et pani mulle kokkuvõttes siiski viie. Avaldasin imestust, öeldes, et ma polnud üheski asjas kindel, mida ma vastasin. Aga õiget lehekülge avades nägin, et tegelikult olingi selle harjutuse eest kahe saanud. Õpetaja oli suuliselt teise hinde öelnud vist selleks, et näha, kuidas ma reageerin. Aga õpetaja oli ära hinnanud ka kõik teised vihikusse kirjutatud harjutused, nii et nende kokkuvõttes võisin tõesti viie saada.