Unenäod Kasparovi ja rektorikandidaadiga

Kirjutati Kasparovi elulugu. Mitusada lehekülge oli valmis, aga selgus, et mitusada tuleb veel kirjutada. Kasparov hakkas ütlema, miks ta malest loobus. Lootsin, et ta ütleb, et puhkamise eesmärgil. Nii ta ütleski. Aga ta tegeles poliitikaga ka. Minu poliitilised seisukohad sarnanesid rohkem Kasparovi omadele, samal ajal kui malet mängisin rohkem Karpovi stiilis.

Hakati minema kodu poole. Rektorikandidaat ütles, et rektoril ei sobi teistega koos minna, ja hakkas minema üksi. Teised läksid koos. Naersin rektorikandidaadi üle, kuigi olin alles natukese aja eest temaga sõbralikult juttu ajanud. Istusime neljakesi autosse. Et kedagi vendadest ei olnud siin, siis hakkas autot juhtima isa. Aga auto, mis oli just parandusest tulnud, läks uuesti rikki. Isa helistas parandusse, et küsida, milles asi. Öeldi, et auto on millestki sügavalt vapustatud. See võis tulla sellest, et olin andnud autole enne pealeminekut hoobi. Minu teada vahel nii tehti, aga see võis ikkagi halvasti mõjuda. Auto kordasaamiseks püüdsime arvutiekraanil küsimustele vastata. Sain 10 küsimusega viktoriinil ainult ühe küsimuse õieti vastatud. Kui tuli Klaus, siis ütlesin talle, et võibolla ei liigu asi sellepärast edasi, et küsimused on liiga rasked. Klaus vastas, et see ei ole nii, sest küsimusi esitatakse ainult selleks, et me midagi kirjutaksime.

Vaatasime ühte maleraamatut. Küsiti, kas see on lasteraamat. Vastasin, et males ei saa laste ja täiskasvanute raamatutel vahet teha. Tahtsin ärgata, et selgemalt näha, kuigi siis võis pilt ka hoopis kaduda. Varem olin tahtnud male mahajätjatelt küsida, et kas nad siis ei tea, et males on lõpmatus varianti. Nüüd hakkas mind ennast häirima just see, et neid variante on lõpmatus. Mängisin maleturniiril, kus esimeses voorus kaotasin. Seetõttu tundus nüüd sobimatu, et mul on laual tervelt viis maleraamatut, kui ma polnud neist piisavalt õppinud. Panin need kotti. Veel häiris mind see, et mängusaali seinal näidati minu blogi. Ise ma seda sealt lugeda ei näinud, aga kellelgi võis parem nägemine olla. Õnneks homsete ja ülehomsete mängude ajal ei pidanud seda enam näidatama. Voorude vaheajal käisin ära. Läksin jala. Teised liikusid bussiga, aga mina ei tundnud piisavalt hästi bussiliine. Olin psühhiaatria haiglas. Ütlesin sealsele ülemusele, et seoses maleturniiriga ma homme pärast hommikusööki lahkun haiglast ja jään ära kolmeks päevaks. Arvasin, et ülemusele see ei meeldi, aga tema ütles hoopis, et haiglas on vaja olla siis, kui patsient tunneb, et on vaja parajasti tervist parandada, muul ajal ei peagi haiglas olema. Seda ma ei uskunud, et haiglas suure hulga inimeste keskel viibides tervis paraneks. Mina tulin siia hoopis kogemusi omandama.