Kaks kooliunenägu

Olin saksa keele tunnis. Hakati kontrollima kodus suuliselt tõlkida antud teksti. Ma ei leidnud kuidagi seda kohta, kus parajasti järg oli. Lahti tundus olevat õige lehekülg, aga see ei aidanud. Õpetaja palus järgmisena tõlkida minul. Kuna ma polnud õiget kohta leidnud, ei saanud ma seda teha. Õpetaja tõi mulle teisi eeskujuks. Vastasin, et teised tõlgivad nende sõnade abil, mis mina välja otsisin ja nemad minu pealt maha kirjutasid. Selgitasin, et ma ei leia järge. Õpetaja tuli ja keeras minu õpikus õige lehekülje lahti. Tundus, et kahele erinevale leheküljele oligi trükitud sama leheküljenumber. Kui tunnist lahkusime, lamas üks poiss vigastatuna trepil. Tahtsime talle arstikabinetist arsti kutsuda. Fuajees olid kaks vihast vanameest, kes küsisid valju häälega, et kas me arvame, et arst oskab midagi teha. Jooksin nende vanameeste eest trepist üles. Aga kui ma teise trepi kaudu alla tagasi tulin, olid vanamehed ikka veel seal ja esitasid uusi küsimusi. Tuli jälle põgeneda. Kuna vanamehed jäid minu ja välisukse vahele, ei teadnud ma, kuidas ma saan koju minna.

Järgmisel päeval algas saksa keele tund sellega, et õpilased kooris ümisesid. Õpetaja süüdistas mind, et ma olen ümisejatega ühinenud. Vabandasin ennast sellega, et tund ei ole sisuliselt alanud. Nimetati kolme kõige halvemini käituva õpilase nimed, kellest üks olin mina. Õpetaja läks kutsuma direktorit või õppealajuhatajat. Tema saabumist ära ootamata hakkasin mina koju minema. Seda sain põhjendada sellega, et olin juba ükskord kooli lõpetanud. Riidehoius olid mõned inimesed. Üks poiss, kes oli ajutiselt välismaalt Eestisse tulnud, ütles mulle: "Tervist, härra Runnel." Küsisin: "Mida, mida?" Poiss ütles, et Eestis viibimise ajal ta Runnelite kohta eriti midagi ei kuulnud. Tänaval kodu poole kõndides tundsin, et vastandan ennast kõigile inimestele ja mul ei ole kõige parem olla. Siis tuli meelde, et kuskil on Helina, kes saadab mulle võibolla veel kirju. Tuju läks heaks.