Saatmata kiri

Üks minust tunduvalt vanem meesajakirjanik oli isale kirja saatnud, lootuses, et ta hakkab vahel isalt vastuseid saama, mis annab talle tööks vajalikku informatsiooni. Vastasin ajakirjaniku kirjale ise. Kirjutasin, et isa talle vaevalt vastab, aga mina vastan hea meelega. Tegelikult kõige parem meel mul ka ei olnud. Kirjutasin, et isa on rohkem telefoniinimene, mina rohkem kirjainimene. Joonistasin kirjapaberile ka mõned pildid. Kirjutasin suure käekirjaga, nii et sõnu väga palju ei tulnud, aga paberi kõik neli külge said täis. Kui kiri valmis oli, siis mõtlesin, et tegelikult ma ikka ei taha selle ajakirjanikuga kirju vahetada. Otsustasin, et panen algselt ajakirjanikule mõeldud kirja kaasa hoopis Helinale kirjutatavale kirjale - näidisena, millise kirja ma oleksin peaaegu saatnud.