Lõhkeaine. Peidetud fotod.

Liikusime mööda teed, mida mööda veeresid kivid. Me ei saanud kividega pihta, aga see ei olnud realistlik. Istusime ümber laua ja kuulasime erinevate ansamblite muusikat. Mul oli käes kaart. Ütlesin halvustavalt, et siin on ainult põhja-eestilikud jõed, aga mulle meeldib Lõuna-Eesti rohkem.

Olime Paide vanaema pool. Keegi ütles, et tagatuba tuleb kütta, et mööbel ära kuivaks. Vastati, et piisab pannil väikse tule tegemisest. Räägiti, et praegu on majal neli suurt ahju, aga varem oli kaheksa väikest. Vanaema ütles, et ta teab, kuidas tuleb küüsi värvida.

Kahel poisil oli aine, millest üks arvas, et see on plahvatav, aga teine ei uskunud. Kontrollimiseks panid nad sellele külge süütenööri ja nöörile tule külge. See poiss, kes plahvatust uskus, läks kaugemale, aga plahvatuse mitteuskuja jäi selle aine juurde. Ta ütles, et kui ta eksib, siis tuleb selle eest maksta eluga. Aga poisse õnnestus veenda süütenööri ära kustutama. Lapsed heitsid viiekesi selle aine peale magama - kaks poissi ja kolm tüdrukut. Aga varsti neil läks plahvatuse oht meelest ja nad panid põlema kaks küünalt. Need tuli ära kustutada.

Vaatasime fotosid. Grupipildil olid inimesed viltu, sest fotograaf oli neile öelnud, mis suunas nad peavad vaatama, aga valesti arvestanud. Osad fotod olin oma tuppa viinud, et keegi neid ei näeks, sest tundus, et ma neil fotodel poseerin. Mõtlesin, et tavaliselt sama pere erinevad lapsed mängivad erinevate teiste perede lastega, aga Klaus hakkas mängima samade lastega kellega mina.