Hiire tapmine, muuseum, haigla

Isa hakkas andma välja uut luulekogu. Avaluuletuseks pani ta sellise, kus nimetas ema, minu ja Klausi luuletusi, et need on talle tähtsad. Mõtlesin, et mõni noorem vend võib ka luuletusi avaldama hakata, aga siis ei saa isa luuletuse teksti enam muuta. Minu luuletuste mainimine võis teha minu raamatutele reklaami, aga võis ka teha isa raamatule vastureklaami. Olime Paide köögis. Isa hakkas tapma hiirt. Järjekorras ootas rott. Hiirele tuli anda väga palju hoope, aga ta siputas ikka edasi. Ütlesin, et hiir on tegelikult vist juba surnud, ainult refleksid panevad teda veel liikuma. Hiire olid nii vastupidavaks muutnud nähtavasti meie vaenlased. Lõpuks lõpetas hiir siputamise. Klaus ütles, et hiiri ja rotte pole vaja üldse tappa. Vaidlesin vastu, et Indias levitavad katku just rotid.

Läksime klassiga ühte muuseumi. Trepi käsipuu küljes sai vajutada asju, mida esile kutsuda. Õpetaja soovitas murda kõigil endale kile sarnase asja küljest tükk käte kuivatamiseks. Tükke jätkus üllatavalt paljudele. Aga kui kogu klass neid võtnud oleks, ei oleks hilisematele külastajatele jätkunud. Maha istudes hakkasin vaatama uut "Loomingu" numbrit. Selles oli avaldatud Freudi lugu unenägude kohta. See oli arvatavasti sama, mis oli eesti keeles juba raamatuna ilmunud. Freud nimetas ennast ärkvelolijana kettaheitjaks, sest siis paneb ta unenäod liikuma. Ta kirjutas, et ärkvel olles mõistab ta osad asjad hukka, mida ta unenäos on teinud, aga unenäo ajal kiidab kogu oma tegevuse heaks. Mulle tundus kahtlane, et ta oma suhtumist ärgates nii kindlalt mäletab. Ta võis ka põhjendamatult üldistada. Ruumis oli üks mees, keda selles numbris samuti avaldatud oli. Kirjanduskriitik ütles selle kohta, et selle mehe raamat ilmus viies köites - eraldi raamat ilmus kaheköitelisena, sama lugu "Loomingus" järjejutuna läbi kolme numbri. Isa luges ette luuletuse riidesse panemise kohta, pani samal ajal riidesse ja kõndis uksest välja. Ema oli üllatunud ja ei teadnud, kas isale järgi minna.

Olin psühhiaatria haiglas. Üks tüdruk, kes seal samuti ravil viibis, tahtis minuga rääkima hakata, aga mõtles ümber ja hakkas hoopis mängima, et ma põgenesin tema eest linnast maale. Ta mängis siiski, et linn ja maa saavad omavahel hästi läbi. Haiglasse tuli veel inimesi juurde, kellega oli võimalus rääkima hakata. Haiglas oli kergem inimestega jutule saada kui mujal.