Kõne luule olemusest

Näitasin hommikul emale soomekeelseid pabereid. Eriti ilusa käekirjaga oli kirjutatud paberi keskpunkti. Üks asi, mida ma emale öelda tahtsin, oli nii keeruline, et ma saatsin talle selle hoopis e-mailiga, muidu ta poleks aru saanud. Mulle helistas vanaema. Ta küsis, mis tööd ma praegu teen. Vastasin, et ma ei oska öelda, kas ma tõlgin soome keelest või sisestan soomekeelset teksti. Seda ei oska ma öelda sellepärast, et ma tõusin alles üles ja olen unine. Vanaema kutsus mind enda poole. Ta ütles, et ma sõidaks Bahnhofiga. Mõtlesin, et kui ma selle aega ei tea, siis ma saan teist moodi ka vanaema juurde. Aga Bahnhof just tuligi. Läksin koos vanaemaga peale. Sõitsime ühe maja juurde, kus pidi toimuma otsetelesaade. Enne kui meid majja lasti, ehitasid omanikud sellele katuse peale. Klaus ütles, et see on selleks, et omanikke ära tappa ei saaks. Telesaates pidi arutatama ühte mõrva. Ma teadsin, kuhu laip oli maetud, ja kartsin, et see paistab minu näost välja. Saates osalejad pidid minema järjest ruumi ette ja pidama kõnesid. Ma ei kuulanud, mida räägiti. Siis kutsuti ruumi ette mind. Mulle öeldi, et ma pean väitlema teemal "Estoluule olemus". Ma ei teadnud kindlalt, mis on estoluule, kuid oletasin, et see tähendab eestikeelset luulet. Ma ei teadnud ka, kui pikalt ma pean rääkima. Aga hakkasin jutuga pihta. Rääkisin, et eesti luuletajad on kirjutanud luuletusi erinevates riikides. Need luuletused on klassikute kogudes sees, aga ei ole juurde märgitud, kus need on kirjutatud. Sellest pole ka lugedes aru saada, väljaarvatud erandid nagu küüditatute luule. See tähendab, et luule olemust ei määra mitte territoorium ehk mateeria, vaid keel ehk vaim. Lõpetasin ja istusin oma kohale. Üks noor mees hakkas mulle seletama, et tegelikult ei ole keel oluline, sest kirjutatakse selliseid luuletusi, millest ei peagi aru saama. Vastasin, et keegi neid ei loe. Ta püüdis veel seletada, et selline luule on olemas. Tegelikult olin sellist ise ka kirjutanud, aga tema polnud neid minu luuletusi ilmselt lugenud. Ütlesin talle, et ta ei tea, mida ma kirjutanud olen. Nüüd küsis ta mingi oma tuttava kohta, et kas ma väidan, et see ei ole luuletaja. Vastasin, et seda pole ma öelnud. Tundsin jalas torget. Ma ei teadnud, millest see tuli ega saanud vaadata, sest mul olid silmad udused. Arvatavasti oli mulle tehtud süst, et mind aidsi nakatada. Ma ei teadnud, kuidas seda kontrollida.

Taevas sõitsid jalgratastega hiiglane ja kääbus. Vahepeal oli kääbus ka hiiglase suurune. Olin ühel sillal. Silla otsad kiikusid, nii et sellelt oli keeruline maha astuda. Harjutamisega see lihtsamaks ei läinud. Silla ülemistele korrustele ma minna ei tahtnud. Oudekki ja tema kaaslane rääkisid ka, et neid sinna minek ei huvita. Seda olin arvatavasti mina neile sisendanud. Olin järgmises kohas. Ma tahtsin ümber pöörata, aga iga kord, kui ma seda tegema hakkasin, nägin ma tantsivaid tüdrukuid. Millegipärast ei lõpetanud nad tantsimist ära. Internetis rääkisid omavahel kaks minu klassiõde. Üks neist kirjutas, et osad inimesed ei julge tantsida ega kirjutada kirjutusmasinal arvu 13. See jutt tundus mulle imelik. Ta ütles veel, et teine klassiõde ärgu arvaku, et ma nende jutuajamist ei näe. Olin oma toas ja uurisin kapi sisu. Avastasin, et ma olin kalendermärkmikut pidanud ka veel aastal 1994. See oli vahepealsetest kalendermärkmikutest huvitavam, sest selle pidamise ajal hakkas mul tervis juba korrast minema ning hakkasin uuesti kirjutama kõige vanemate kalendermärkmikutega sarnases stiilis. Olin 1994. a. märkmikus kommenteerinud lühikeste sissekannetega ajalehest loetut. Eriti meeldis mulle, et ühele leheküljele olin kirjutanud: "Elektriraudtee - ma ei usu, et see ei ole võimalik."