Ostud

Bussipeatuses oli ajaleheputka. Küsisin sealt, et müüja annaks mulle mingi tänase ajalehe oma äranägemise järgi, aga mitte "Postimeest" ega "Eesti Päevalehte", sest need on mul olemas. Müüja küsis, kas mind "Noorte Hääl" huvitab. Ma ei teadnud, mis leht praegu selle nime all ilmub, aga ütlesin, et selle võib anda. Lisaks küsisin ühe margiga ümbriku. Sain sellise ümbriku, mida ei suleta liimi, vaid klambriga. Selle kahte külge andis veel liimida, aga kolmandat mitte kuidagi. Nägin liimita ümbrikus, kuhu postitöötajad saavad sisse vaadata, analoogiat sellele, et tänapäeval panevad inimesed liiga vähe riideid selga. Selle ümbrikuga ma ei kavatsenud kirja saata, vaid küsida postkontorist paremaid. Aga võibolla olid nüüdseks ka seal ainult sellised müügil. Siis jäi üle veel võimalus ise korralik ümbrik valmistada. Sisenesin ühte poodi. Seal vaatasin ka ajalehte, mis mulle putkast müüdud oli. Selgus, et see leht koosnes vaid loteriipiletite numbritest. Tuli üks number endale välja valida ja see Tallinnasse saata. Klambriga ümbrik kuulus nähtavasti selle ajalehe juurde, et loterii läbiviijad ei peaks ümbrikuid lahti lõikama, vaid saaksid klambreid kergemini avada. Aga ma ei kavatsenud loteriil osaleda, sest mind ei huvitanud, kas ma midagi võidaksin. Vaatasin poes müügil olevaid malelaudade ja nuppude komplekte. Seal oli müügil kolme sorti malelaudasid. Keskmise suurusega malelaua juurde kuulusid koletise stiilis nupud, mis viimasel ajal laialt levima olid hakanud. Neid ma endale eriti ei tahtnud. Mõtlesin osta hästi suure malelaua, sest sellel oli paras hind 300 krooni. Aga kui ma laua kätte võtsin, siis nägin, et laua enda peale on kleebitud õige hind 11 000 krooni. Seda oli kaugelt liiga palju, nii et ma loobusin ostmisest. Aga otsustasin, et ostan kõige väiksema malelaua, sest see on kõige odavam. Mul oli kodus küll juba üle ühe laua olemas, kuid vahelduseks uue tarvitamine oleks treeningule hoogu juurde andnud.