Aasta pärast sünnipäeva

Aasta tagasi olin saanud 30 aastaseks. Mul oli käinud palju külalisi, kuigi ma polnud kedagi kutsunud. Kutsuda ei saanud ma neid sellepärast, et mul oli just ilmunud raamat, mistõttu küllakutse oleks olnud tõlgendatav lubadusena kinkida raamat. Tänavu seda probleemi polnud. Aga mullu oli külalisi nii palju sellepärast, et mul oli ümmargune sünnipäev. Tookordsed külalised käisid erinevatel kellaaegadel. Hommikul saabus teiste hulgas Kulbok. Talle oli sünnipäev ainult ettekääne, tegelikult tuli ta poliitilise spioonina. Krister tuli ajalehe spioonina. Mäletasin, et külas käis keegi vendade klassivendadest, aga täpsemalt tema isikut ei mäletanud. Küsisin nüüd, kas see oli Oliver. Vennad lükkasid minu oletuse ümber. Delfi oli varem viidanud ka minu blogile, kuid kui ma nüüd järgi vaatasin, oli see viide kustutatud. Viide Kulboki blogile oli alles, kuigi tal oli seal ainult kaks sissekannet. Kulbok kirjutas blogis, et varsti saab Eesti esimese kuninga. See pidi tulema välismaalt. Öeldi, et keegi on uuesti Euroopa Liidust kirjutama hakanud. Selle peale ütlesin, et kui tahta Euroopa Liidus elada või sealt välja astuda, siis on loomulik, et sellest peab kirjutama. Rahvahääletuse järgne kirjutiste arvu langus ei loe. Klaus pistis jalad minu toa riiuli alla, et teha jõuharjutusi. Keelasin teda, et suures toas ta sai seda teha, sest seal on riiul nii raske, aga siin on riiul kerge ja ta tõmbab selle ümber. Riiul hakkaski kõikuma. Pidin sellest kinni haarama, et see ümber ei kukuks. Laulsin sõnadega, mida üheski keeles ei ole. Uute sõnade leidmiseks kasutasin osaliselt tähestiku järjekorda. Lauluga andsin edasi erinevate koomiksipiltide emotsioone. Helina olin aasta tagasi sünnipäevale kutsunud, aga ta ei tulnud. Tänavu läks mul meelest teda kutsuda. Teenusepakkuja oli keelanud mul oma blogis uute luuletuste avaldamise, kuigi muud võisin seal kirjutada. Mõtlesin, et juba avaldatud luuletustele viiteid panna võin ikkagi.