Unenäod sauna ja tõlkimisega

Rühm inimesi oli kunagi Moskvas käinud ja fotosid teinud. Selle kohta tuletati sageli meelde nalja, et üks neist oli öelnud, et nüüd tuleb fotosid töötlema hakata, kuni need ilusaks lähevad. Lõpuks seletati mulle ära, et naljakas on see sellepärast, et fotode töötlemisest rääkimine oli vihje Nõukogude korra aegsetele võltsingutele. Minule oli töötlemine fotode puhul alati loomulik tundunud. Sellest räägiti saunas. Läksin saunast ära. Alles pärast lahkumist jõudis mulle kohale, et peale meeste oli saunas olnud ka üks naine. Ma polnud teda varem märganud, sest ta ei rääkinud. Ma ei mäletanud isegi, kas ta istus seal riietega või ilma riieteta. Varsti läksin sauna tagasi. Olin seal esialgu üksi. Varsti tõi see naine sinna oma lapsed. Ta ütles lastele, et need minu juurde läheksid, sest mina sain aru, miks kass hiiri püiab. Lapsed tulid, näitasid Miki-Hiire pilti ja küsisid, kes see on. Ütlesin, et see on Miki-Hiir. Miki-Hiir oli maailma esimese multifilmi peategelane. Lapsed puutuvad temaga edaspidi arvatavasti veel palju kokku. "Arvatavasti" ütlesin sellepärast, et täna võis maailma lõpp tulla. Lapsed palusid, et ma räägiks mõnest multifilmist. Ütlesin, et eriti ma multifilme ei tunne. Kõige paremini tunnen enda joonistatut. Joonistasin seda pikale paberirullile, kavatsedes seda kiiresti tordikarbis oleva augu eest läbi tõmmates liikuma panna, aga see ei tulnud välja. Selle multifilmi jätsin pooleli, joonistades selle asemel mõned lühikesed, mille kaadreid ma näitasin läbi tordikarbi augu aeglaselt. Üks lastest küsis, kes stsenaariumi kirjutas. Vastasin, et mina kirjutasin, aga ma ei saanud seda valmis. Saunalavale saabusid mitu naist. Täna olid matused, segasaun oli matusekomme. Naised ei jäänud sauna kauaks.

Räägiti, et läbi aegade on korratud juttu, et eesti luule jõuab maailma, aga seni pole ta jõudnud. Kommenteerisin, et mina olen oma luuletused inglise keelde tõlkinud. Kellegi kohta, kes oli hakanud luuletõlkijaks, ütles isa, et neil, kellele meeldib luuletusi kirjutada, aga ei ole midagi öelda, tulebki teiste luuletusi tõlkima hakata. Isa pidi minema kõnet pidama ja üks naine tema kõnet tõlkima. Isa läks juba kohale, aga naine ei vaadanud õigel ajal kella, jäädes liiga kauaks istuma. Kui naine kohale jõudis, siis kõne juba käis. Naine alustas siiski kõne võõrkeelde tõlkimist. Ma ei teadnud, kas ta tõlgib algusest peale või alates sellest hetkest, kui tema kohale jõudis. Esialgu ei teinud isa piisavalt pikka pausi ja hakkas tõlgiga segamini rääkima. Isa rääkis Arnold Rüütli sarnase häälega. See tuli sellest, et mõlemad olid vanad. Publikule tegi nalja, et vahepeal ajas isa endale märkamatult keele pikalt suust välja. Seejärel olin kodus. Meie ukse taha tulid võõrkeelt rääkivad inimesed. Lõime nad tagasi. Seejärel kõndisin läbi trepikoja ja vastu tulid usuinimesed. Üks noorem naine vaatas mind jõllis silmadega, vanem naine ütles talle midagi võõrkeeles. Mina ei saanud sellest aru, aga ema kuulis seda lauset uksel ja oletas, et öeldi, et ma olen Saatana õpilane. Küsisin, kes on sel juhul Saatan.