Kõnelus külalistega

Oli minu sünnipäev. Lugesin oma äsja ilmunud kolmanda luulekogu eessõna, mille oli kirjutanud raamatu illustreerija. Ta ütles eessõnas, et ta on varem illustreerinud ka minu ülemuse luulekogu. Seda kirjutas ta sellepärast, et minu raamatust oli tehtud lasteraamat. Ülemus oli laste jaoks välja mõeldud. Mulle tulid külla kaks minust nooremat tüdrukut. Tahtsin neile seda luulekogu näidata. Vastuseks ütlesid nad midagi, millest ma ei saanud aru, kas neil on see luulekogu juba olemas või et nad ei soovi seda näha, sest neil on juba kaks minu varasemat luulekogu olemas. Üks tüdruk rääkis, et talle meeldis üks minu luulekogudest palju rohkem kui teine. Seejuures ajas ta segi, kumb neist on varem ilmunud. Parandasin teda. Ütlesin, et "Uneriik" ei ole kirjutatud varem kui "Maailmakord", vaid räägib varasemast ajast. Tüdruk ütles, et need on väga erinevad raamatud. Vastasin, et minu arvates näitab see minu mitmekülgsust, aga ema arvates taseme kõikumist. Olin vahepeal maha istunud. Üks tüdrukutest ütles, et ma püsti tõuseksin. Uudistes teatati, et ühe ausamba juurde kogunevad inimesed. Teise ausamba juurde samuti, seal on näha isegi Prunskienet. Mulle ei tulnud meelde, kas Prunskiene on Läti või Leedu poliitik. Ühe tüdruku nägu tuli minu näole järjest lähemale.

Üks minu klassivend lubas maailmale teatavaks teha, kuidas õpetaja teda koolis taga on kiusanud. Ta ütles, et õpetaja rikub seadust. Vannitoas algas tund, mida andis süüdistatud õpetaja. Ta palus õpilastel seinale vaadata, kus rippusid seadus ja kinnas. Mõlemad olid rohelised ja alt harulised. Need olid tõesti väga sarnased.