Juubel unenäos

Pidasin isa juubelil kõnet. Võrdlesin teda P.-E. Rummoga, aga ajasin nad omavahel segi. Isa ei jäänud kõnega rahule, teised kuulajad kiitsid, et ma oskan väga hästi komponeerida. Juubelit peeti Paides. Andsin isa juubeli puhul välja luulekogu. Hakkasin mõtlema, et selle luulekogu ma juba 10 aastat tagasi eelmise juubeli puhul andsin välja. Aga siis sain aru, et nüüd on tegemist teise luulekogu asemel kolmandaga. Et raamat paremini müüks, oli see kirjastuses varustatud eessõna ja motoga, aga sellest sain teada alles pärast raamatu ilmumist. Ema kiitis, et ühte sugulast oleme näinud nii paljudel pidudel. Isa teatas selle peale, et sellel sugulasel on kilpnääre nii haigeks jäänud, et tal peab kogu aeg süstal taskus olema, et haigushoo puhul süstida. Mõtlesin, et siis on hea, et ma selle sugulasega kokku ei põrganud, muidu tal oleks süstal katki läinud, ta ei olekski ennast enam süstida saanud ja hirmust selle ees oleks tal kohe haigushoog alanud. Raadios teatati, et Paides on ühed poisid pomme panema hakanud. Selle peale tõmbasime ruttu kardinad ette, et nad meie juurde tuppa ei tungiks. Nad tungisid ikkagi. Ma ei mäleta, mida me nendega rääkisime.

Tulin koju. Postkastid olid tõstetud trepikojast maja nurgale. Õigemini olid trepikojas ka uued postkastid, aga need olid nii väiksed, et neisse ei mahtunud post ära. Ma ei olnud muudatusega rahul, sest maja nurgalt võis kergemini post kaduma minna. Siis mõtlesin, et võibolla on asukoha vahetamise põhjuseks just varguste takistamine - trepikojas ei ole näha, kui keegi postkasti kallale läheb, maja nurgal toimuks see inimeste silma all. Läksin tuppa. Isa oli oma toas uue mustriga tapeeti pannud, aga ühes seinas katnud uue tapeediga ainult alumise poole, nii et kahe mustri vaheline piirjoon jäi sakiliseks.