Lastest, ülikoolist ja kividest

Lastel jäi pea jopi sisse kinni. Õpetasin, et nad teeksid kõigepealt jopi luku lahti ja tõmbaksid alles siis jopi üle pea. Lastel oli raskusi ka pükste jalgapanemisega, sest mõlemad jalad kippusid minema samasse püksisäärde. Mul selliseid probleeme polnud, sest ma tegin asju automaatselt, aga nüüd kus ma selle üle mõtlema hakkasin, võisid need mul tekkida. Lapsed mängisid uusaega. Nad ütlesid, et uusaeg teeb asjad naljakamaks. Kui üks loeng läbi sai, läksid lapsed ära, aga kavas oli veel Berendseni loeng, mis pidi ära jääma. Siiski kogunesid ülikooli ja kooli töötajad ümber laua ja palusid siiajäänutel nimed kirja panna, et kui Tallinnast kontroll tuleb, siis saaks näidata, nagu oleks loeng toimunud. Tuli ka kokku leppida, et kui küsitakse, mida loengus räägiti, mida siis vastata. Jürgen I. ütles kaks rida ühest laulust. Inimesed hakasid naerma. Varsti taipasin, et need lauluread pidid olema vastus sellele küsimusele, sest sõnad ütlesid, et vaid üks ere hetk jäi meelde. Läksin kodu suunas. Mul oli käes nõu õllega ja pätid hakkasid mind jälitama. Andsin õlle politseiniku kätte, et pätid mind rahule jätaksid.

Kükitasime maantee äärde maha ja hakkasime rivistama vastakuti kahte kividest sõjaväge. Mööda läks üks täiskasvanu, kes ütles meile, et me ruttu koju läheksime, sest kell on juba kolm. Vastasin, et varsti läheme. Vend moodustas sõjaväe nii, et kõik kivid oleksid ühte värvi, justkui oleks sõduritel seljas mundrid. Mina koostasin teise sõjaväe võimalikult erinevatest kividest, et seda huvitavam vaadata oleks. Kui hakkasime edasi minema, kopsas üks vend teisele kiviga vastu pead. Ütlesin, et nii ei tohi teha, nii võib surnuks lüia. Edasi kõndides korjasin veel ilusamaid kive üles. Aga varsti pidin need maha tagasi viskama, sest neid poleks kodus kuskile panna olnud. Kiviteadlane oleks kogunud erinevat liiki kive, aga mina kogusin erineva välimusega, mis võisid kuuluda ka samasse liiki.