Unenägu paavstiga

Meil olid külas paavst ja üks jesuiit. Jesuiit lasi paavstil kaks korda minu eest palvetada, minnes ise samal ajal teise pereliikme juurde palvetama. Teisel korral minu juurde tulles pomises paavst omaette: "Mida ma jälle palun, kurat?". Imestasin, et ta eesti keeles räägib. Ta palus, et ma aknast alla ei kukuks. Kõndisin läbi linna. Käis sõda. Imestasin, et kuigi vaenlase lennukid igal öösel Tartut pommitavad, ei ole kuskil näha purustusi. Purustuste puudumine tuli vist minu kujutlusest. Üks lennuk tuli parajasti peakohale. Viskasin põõsa kõrvale pikali. Aga lennuk osutus hoopis autoks, mis viis mind vendadele sõjaväkke järgi. Rääkisin seal, kuidas paavst oli vandunud. Kui ma paavsti lauset kordasin, tuli parajasti jesuiit. Kuuldes, et ma kasutan sõna "kurat", ütles ta, et ma räägiks paavsti sõnadega. Seletasin, et need ongi paavsti sõnad. Nüüd hakkasid katoliiklased punetama ja teistele kurja tegema. Üks pahategu seisnes selles, et nad andsid teistele külmatunde. Lõpuks saavutasid ülekaalu mittepunetajad. Punetajatest osad lahkusid, teised muutusid valgeks.