Unenäod jõululuuletusega

Rahareformi ajal kaduma läinud raha hakati inimestele tagasi maksma. Sellega järgiti ühte kristlikku põhimõtet. Rahareformi järel oli igal inimesel 150 krooni. Minul läks kaotsi 4000 rubla ehk 400 krooni. Tol ajal oli see väga suur summa, kuigi arvati, et on toimunud väga suur inflatsioon. Aga kui rahareformi järel maksis päts saia 3 krooni, siis nüüd maksis see juba 30. Oli oodata, et tagasi makstav raha läheb varsti uuesti kaotsi, kui kliimamuutuste kahjude katmiseks uusi makse kehtestama hakatakse.

Olin loengus. Loengu lõpul hakkas õppejõud kirjutama tahvlile leheküljenumbreid, mis ühest raamatust läbi tuleb lugeda. Ta kirjutas palju üksikuid lehekülgi kohati loetamatu käekirjaga. Mulle hakkas tunduma, et õigem oleks kirjutada vahemikud. Üks tüdruk ütles, et lihtsam on terve raamat läbi lugeda. Õppejõule tuli veel teine raamat meelde. Ta hakkas selle leheküljenumbreid ka kirjutama. Mina olin nende konspekti märkimise katkestanud, sest otsustasin ülikooli pooleli jätta. Jätsin lahtise konspekti lauale ja kõndisin minema. Trepist alla jõudes vaatasin oma postkasti. Õppejõud oli minu konspekti juba sinna pannud. See tähendas, et ta teadis salajast otsesemat teed, mis esimesele korrusele viis. Konspekti tagasi saamise peale läksin auditooriumisse tagasi. Seal tundus mulle, et olen sattunud lõksu ja õppejõud on ruumi vingu täis lasknud. Artur nuusutas õhku ja ütles, et siin ei ole nii palju vingu. Vastasin, et ega ta vingu lõhnast ei tunne.

Mõtlesin, et alustan jõululuuletust nii:

Õrrel kössitab üks kana,
ta on noor, kuid tunneb: vana.
Juba enne jõuluvana
õrrel kössi tõmbus kana.

Luuletus pidi tulema 8-realine. See pidi tulema nii segane, et järgmised 4 rida oleksid esimestega seotud ainult jõuluteema kaudu. Ma ei teadnud veel, kas teha salmid nelja- või kaherealised.

Läksin kooli ja jõudsin kooli väravani. Üks väike poiss piilus värava vahelt sisse. Küsisin: "Kas sa luurad?" Ta vastas: "Jaa, hakkame täna luurekat mängima." Mina vastasin: "Hakka-hakka. Sa mahud igale poole peitma." Poiss läks oma klassikaaslaste juurde ja nad hakkasid omavahel rääkima, et võiks luurekat või peitust mängida. Mõtlesin, et kui see poiss nüüd mingisse valesse kohta peidab, siis olen mina süüdi.