Europõhiseadusest luulekoguni

Oli just vastu võetud Euroopa Liidu põhiseadus. Ema otsis võrgust selle teksti. Ta leidis ühelt leheküljelt selle sõnad, mis olid kõik segi segatud. Need olid suuremad ja väiksemad kohupiima terad. Sain ühe programmi abil nende järjekorra õigeks. Tahtsin hakata tõlkima. Mõned terad olid ikka väga suured. Mõtlesin, et võibolla leian võrgust eestikeelse tõlke ka. Aga selgus, et tõlgitakse alles ametliku tõlke esimesi paragrahve saksa keelest inglise keelde. Suured terad olid tähendanud pikki saksakeelseid liitsõnu, kõige väiksemad terad tekstis kasutatud punkte. Ütlesin Jürgenile, et põhiseaduse vastuvõtmise poolt hääletanud ei teadnud, mille poolt nad hääletavad, sest saksa keelt nad ei oska. Mõtlesin, et keegi peab siiski saksa keelt oskama, sest Eesti on varemgi võtnud seadusi üle Saksamaalt. Jürgen kiitis sakslasi, kes olid tema arvates õieti käitunud korra pooldajatena. Ta joonistas kaardile nooli. Algul arvasin, et need on vägede liikumise suunad. Aga siis taipasin, et hoopis jõgede voolusuunad.

Vahing oli palunud, et ma talle kirju saadaksin. Ma olingi saatnud. Nüüd oli ta minu kirjad ilma minult luba küsimata raamatuna avaldanud. Ta polnud isegi võtnud ära kursiivi nendelt ridadelt, mille ma olin kursiivis kirjutanud. Ta oli kuskilt kätte saanud ka minu Helinale saadetud kirjad ja need samuti sellesse raamatusse pannud. Neil oli ta samuti kursiivis read alles jätnud. Loata kirjade avaldamise kohta ütlesin, et nii saab teha ainult vanem inimene nooremaga. Vahing vaidles vastu, et osad suhted on elefantaassed. Hakkasin pimedas üle mäe minema. Sinna oli kogunenud rahvas suvelõpu taevatulesid vaatama. Poolel teel mõtlesin, et ma ei lähegi üle selle mäe ehk elevandi. Pöörasin ringi. Mägi ehk elevant sai selle peale kurjaks ja hakkas liigutama. Vahing küsis mult, mida maa-aluses käigus tehakse. Ütlesin, mida sealt välja veetakse. Vahing kaebas võimudele ära, et maa-aluses käigus toimub riigivastane tegevus.

Istusime klassikaaslastega saunaruumis. Mul ei olnud mujal istuda kui laval, seetõttu said minu riided täna higiseks. Ivar rääkis, et osad õpilased ei leiagi klassiruumis endale kohta. Ariel võttis mult raha ära. Kui hakkasin selle tagasivõtmiseks ühes suunas majade vahel kõndima, kuulsin küll, kuidas Arieliga seotud poisid ütlesid, et minnakse mööda hüpotenuusi eest ära, aga jätkasin ikkagi sama kaatetit mööda jälitamist. Ariel näitas mulle, et ta oli minu vanast märkmikust ühe lehe välja rebinud ja rulli keeranud. Ütlesin, et ta lõhub 7-aastase poisi asju. Kui klassiruumis oli kunagi toolidest puudus, pidi neid iga tunni algul kõrvalklassist juurde tooma minema. Aga võis juhtuda, et vahel polnud neid ka kõrvalklassist piisavalt saada.

Mul ilmus "Sirbis" artikkel. Selle ühes lõigus kirjutasin, et Vahing andis mu unenäoraamatu välja. Tegelikult ei vastanud see tõele, olin seda endale ainult ette kujutanud. Aga kui keegi oleks selle kohta midagi küsima tulnud, oleksin ma saanud öelda, et see ilmub varsti, sest mul oli nagunii plaanis see ise välja anda. Olin artiklit kirjutades palju asju jätnud umbisikuliseks, aga toimetus oli nurksulgudesse hulga täpsustusi lisanud, mainimata seejuures, et need on toimetuse lisandused. Ma olin kirjutanud, et Vabadussõjas kutsuti Tallinnasse Inglise laevad. Juurde oli pandud, et kutsuti [ülemjuhatuse poolt]. "Poolt" ei ole seejuures üldse hea sõna. Nurksulgusid oli lisama hakatud nähtavasti seetõttu, et ühes lauses olin neid ise samuti kasutanud. Aga minu mõte oli olnud hoopis, et toimetus nendes nurksulgudes olevat arvestades lauset edasi töötleks, mitte nende allesjätmine.

Hakkasin lugema ühe eesti naisluuletaja uut luulekogu. Ta oli kirjutanud selle rütmivabas vabavärsis. Luulekogu lõppu oli ta pannud ühe luuletuse, mis pidi ühendama tema seda ja varasemaid luulekogusid. See luuletus oli küll ilma riimideta nagu teisedki, aga rütmiline. See oligi nagu tema varasemates luulekogudes. Ta kirjutas, et ta elab nüüd Ameerikas, aga et talle on väga tähtis tema eelmine kodumaa ja Treffneri Gümnaasium, mille ta oli lõpetanud. Eesti tähtsaks pidamist ei saanud eitada, kui ta avaldas eestikeelse luulekogu. Andsin raamatu ema kätte ja küsisin igaks juhuks, kas tema näeb selle luuletustes mingit rütmi. Ütlesin, et ma ei saa sellesse luuletajasse hästi suhtuda, sest ta on minu vanune. Mõtlesin algul lõpetada lause sõnadega "ja saab oma raamatute väljaandmiseks Kultuurkapitalilt raha", aga seda ma siiski ei öelnud.