Koer suvilas

Raudtee oli ehitatud maapinnast kõrgemale. Raudtee lõpus lõppes ka kõrgem pind. Väikse vahemaa järel tuli jälle samasugune kõrgem pind raudteega. Mõlema pinna serval seisis rong. Rääkisin, et see on ohtlik. Kui keegi vea teeb, kukub rong alla. Kõik inimesed teevad vahel vigu. Järgmiseks olin saalis, kus mängiti võrkpalli. Pall jäi ühe mängija kohale seisma, aga ta ei löönud seda ära, sest ta ei märganud. Ütlesin, et keegi oleks võinud talle öelda. Vastati, et etteütlemine on keelatud. Mängisime edasi. Lõin palli, aga ma polnud kindel, kes punkte sai. Läksime ühte majja, mis oli muuseum. Sinna oli raske sisse ronida. Eelmise korraga võrreldes oli see veel raskemaks muudetud. Öeldi, et selleks, et see rohkem vanglat meenutaks. Ütlesin, et ma ei roni, sest mul on niigi vangla tunne. Põgenesin tänavale, teadmata, kas mulle jõutakse järgi.

Peedul oli meie maja lukk selline, et seda sai keerata suvila mõlema maja võtmega. Nüüd ütles ema, et isa võtab lukult teise maja võtmega keeramise võimaluse ära, sest teist maja me enam ei kasuta. Isa palus mul koostada Uku Masingu raamatute nimekiri, et need tagasi viia. Vastasin, et mingit nimekirja nende raamatute kohta, millest on öeldud, et need on päriseks antud, ma ei koosta. Pealegi ei mäleta ma, millised maleraamatud olen ma saanud Uku Masingult ja millised vanaemalt, sest neile ei ole eksliibriseid sisse kleebitud. Nüüd ütles ka isa, et ilma eksliibriseta raamatuid ei pea tagasi viima. Maleraamatud oli Masing eksliibristeta jätnud ja ära andnud, sest male teda ei huvitanud. Olime vanaema suvila aias. Sinna tuli suur koer, kes liputas saba. Aga kui tuli lisaks väike koer ja ma selle juurde läksin, hakkasid mõlemad koerad urisema, sest suur muutus kadedaks, et mina väikse juures olin. Seetõttu tõmbusin eemale. Et koer ei uriseks, tuleb julgelt käituda, aga ma ei taha julgelt käitumisega riskida. Lamasime kirjanike suvilas pimedas toas voodites. Viskasin põrandale oma alussärgi. Suur koer läks seda nuusutama. Mõtlesin, et kui ta seda närima hakkab, siis ta harjub ära, et minu lõhnaga asju võib süia, ja siis võib ta hiljem mind ka sööma hakata. Aga edasi mõtlesin, et õnneks on ta minu lõhna juba varem selgeks õppinud. Koer tegi särki nuusutades häält. Eristasin tema hääles sõnu: "Ebareaalselt väike." See tähendas, et ta ei saanud aru, kuidas ma alussärgi suuruseks olen muutunud. Aga kui ütlesin vendadele, mida koer öelnud oli, siis vennad ei uskunud. Koer tuli minu voodisse ja kinnitas, et ma kuulsin tema sõnu õieti. Hakkasin koera silitama. Võibolla koeri ärritab, kui nende jalga puudutada, seetõttu silitasin ainult pead.