Kaks karjatust

Vaatasin ühes majas voodis lamades televiisorit. Filmis näidati, kuidas tegelane näeb viirastuse moodi nägu ja karjatab. Ka mina karjatasin. Filmi vaatamise järel saabus öö. Hommikul kogunes õuele hulk inimesi. Lasksime endale vett peale. Kaks minu klassivenda tulid ja rääkisid, et minu värskes unenäoraamatus sisalduv luuletus "Jõuluajal kõlas jõumees / Bruno Sauli aulalaul" on tegelikult ühe saksa luuletaja kirjutatud. Seletasin, et see on vaid osa minu luuletusest, mille kirjutasin ärkvel olles ja mida ma unenäos meelde tuletasin. Saksa keeles võib tõesti kõla sarnane olla, sest vastav tegusõna on seal klingen-klang-geklungen. Aga see luuletus räägib Eestist ja saksa luuletajal ei ole põhjust Eesti kohta luuletust kirjutada. Hakkasin minema kooli riidehoidu. Trepi ülemisel otsal kuulsin, kuidas Lauri N. püüdis leida klassiõde, kes temaga kirju vahetama hakkaks, aga keegi neist ei tahtnud. Kuulsin veel, kuidas minu kohta öeldi, et ma jätsin oma lapsepõlvesõbra maha ja hakkasin uuele kirjasõbrale kirju saatma. Tahtsin öelda, et ma kirjutan neile mõlemale, aga mind ei kuulatud. Lõin käega ja läksin edasi.

Kuulsin läbi une, et algab usundiloo eksam. Ma olin toimetanud õppejõu raamatut, nii et midagi mul oli juba tehtud, aga oli ette nähtud, et tuleb teha ka eksam. Ma ei hakanud kirjutama, vaid teesklesin, et magan nii sügavalt, et ei kuule midagi. Siis kuulsin, kuidas korterisse tungivad röövlid. Püüdsin ärgata, et neid takistama minna. Aga ma ei saanud silmi lahti. Nii hakkasin ukse poole kõndima läbi une, lootes, et kõndimise ajal siiski ärkan.

Sõitsin auto tagaistmel. Juht lahkus sõitvast autost ja jättis mind sinna üksi. Algul ma ei reageerinud, aga kui vaatasin tagaaknast välja ja nägin enda taga sõitmas kahte autot, siis sain aru, et tuleb midagi ette võtta. Süütevõtme välja tõmbamine poleks olnud õige, sest siis oleks mulle tagant sisse sõidetud. Õige oli juhtida auto tee äärde.