Unenäod rallisõidust koobasteni

Vaatasime televiisorist rallisõitu. Rallisõitjatele maksti nii vähe palka, et ühel oli järel ainult 25 dollarit. Ta liitus oma sõbrannaga, kellel oli ka ainult 125 dollarit. Ütlesin rallisõitja kohta, et tal ei ole õigust niimoodi mäest alla kihutada, eriti veel sellist hüplikku teed mööda. Vaatasime, et meist vasakule jääv maja on täpselt nagu Peedu veski. Ja paremale jääv maja on täpselt nagu Peedu veskist paremale jääv maja. Ja ees ja taga on samasugused puud nagu Peedul. Ainuke erinevus oli, et siin oli kahe maja vahe suurem kui Peedul.

Ühel paberil olid kahe malepartii protokollid, millest ühe ma olin teise allika põhjal läbi mänginud. Sellel paberil olid keskel mõned käigud kirja panemata jäänud. Helena ütles ühele oma õele või vennale, et kuulsamaid partiisid võiks ikka tunda, ja kirjutas need käigud juurde. Mind pani imestama, et ta partii tundmist nii enesestmõistetavaks peab. See partii oli ühe maleajakirja esimesel leheküljel. Aga lõppmängu osa polnud ära toodud, vaid lõppu oli kirjutatud lause, et seda, kuidas seda vähemetturiga vankrilõppmängu võita, vaatasime juba ühes varasemas numbris.

Lugesin, et kardetakse, et varsti muutub Eesti kliima poolest Siberi osaks. Mõtlesin, et mõnes Siberi osas on vist üsna meeldiv kliima. Kirjutatud oli, et kuigi maailmamere pind tõuseb, muutub Läänemeri maismaaks ja veest jääb järele ainult järv. Pille tahtis esitada küsimusi Euroopa Liidu kohta. Ütlesin, et mul pole selle kohta enam seisukohti, sest ma pole nende küsimuste üle enam mõelnud. Pille rääkis, et kõigis riikides on kolm ühesugust ametkonda, mis peavad tegelema eurointegratsiooniga, aga need ametkonnad ei tegutse. Ta torkis mind sõrmega. Ütlesin, et see on sama ebameeldiv kui see, et poes pani kaubatundja mulle käe õlale. Hakkasime vaatama televiisorit. Meil olid külalised. Kui helises telefon, viskas isa külalised välja. Ise läks ta taha tuppa. Kui telefon uuesti helises, võttis vastu ema. Ta ütles torusse, et tavaliselt läheb isal terveks saades tuju paremaks, aga seekord läks halvemaks. Selle peale hakkas helistaja kartma ja pani toru ära. Ärkasin oma voodis. Mul oli suus tropp, mille ma nüüd välja võtsin.

Olin ehitanud veepiirile kindluse. Üks tüdruk näitas mulle nüüd, kus minu kindlusevall on. Läksin selle juurde. Imestasin, et see on nii suur. See tüdruk oli ise ka kindluse ehitanud. Ta tassis nüüd oma kindluse minu kindluse kõrvale. Ta ütles, et ta teab, kuidas minu kindlusesse sisse vaadata. See oli arusaadav, sest tema kindlus oli minu kindlusest kõrgem. Ta pani silma oma kindluse kõrgeima punkti juurde ja vaatas minu kindlusesse. Tema kindlusega oli seotud ka Tõnu, kelle süü tõttu varises üks koht sellest kindlusest kokku. Tüdruk ütles, et ta on miss, ja kõndis oma kindluse minupoolsel müüril.

Läksin jõge mööda edasi. Helina oli mulle kirjutanud, kuidas ta tahab kellelegi helistada. Ta nimetas oma telefoniaparaati üksikute inimeste telefoniks. Varem oli ta vahel ka mulle helistamisest kirjutanud, aga viimasel ajal ta seda ei teinud. Arvatavasti sellepärast, et ma ei ela korteris üksi. Hakkasin kaevama jõe kõrget liivakallast. Selles suunas, kust ma olin tulnud, avaldati imestust, et ma teen seda sellises kohas, sest lähedal käänaku taga oli kommunistide vetteminekukoht. Kui mahajäänud said teada, et ma kaevan kalda sisse paadikoobast, haaras üks neist kahe käega peast kinni, sest talle tegi muret koobastest välja kaevatav suur liivakogus. Ta oleks võinud muretseda ka sel puhul, et koobastesse läheb suur osa jõe veest.