Kirjad ajakirjas

Bristol oli "Vikerkaares" ajaloost kirjutanud. Kuigi mul oli selle perioodi kohta materjali vaja, jätsin ma tema artiklid kasutamata, sest ei pidanud neid usaldusväärseteks. Tegelikult ma ei teadnud, kui palju neis õiget või valet oli. Isa ütles, et ma hakkan sama tõsiselt tööle nagu vanaisa. Tegelikult olin ma hommikutundidest vaid ühe täielikult ajaloole pühendanud, teistel tundidel olin ajalooga tegelenud ainult natuke. Tänaseks kirjanduse tunniks tuli läbi lugeda Oskar Lutsu raamat pöialpoistest. Kohustusliku kirjandusega oli nii, et sain ta alati läbi, aga tavaliselt liiga hilja. Ka tänase tunni pihta hakates oli mul raamat alles pooleli. Õpetaja küsis mult, kust sai Luts selle raamatu idee. Vastasin, et ma arvan, et ta ei saanud seda mitte oma koolimälestustest, vaid väliskirjandusest. Õpetaja küsis, kuidas Lutsul nii palju kirjutada õnnestus. Vastasin, et sellepärast, et tal polnud konkreetset eesmärki ja ta sai seetõttu natuke kõigist asjadest kirjutada. Istusin muruplatsil ja ajasin emaga juttu. Eemalt jälgisid mind ühed poisid. Tegelikult varitsesid nad ühte teist poissi. Kui see neist möödus, hakkasid nad teda taga ajama. Põgenejale torgati selga ja ta kukkus kõhuli maha. Algul arvasin, et torgati kõigest puuoksaga, aga juurde minnes nägin särgi sees verist auku. Torkaja oli seda teinud sellepärast, et teda ennast oli ka kunagi keegi noaga selga löönud. Ma ei teadnud, kas nüüd tuleb kõigepealt kutsuda kiirabi või enne ise kannatanule abi osutada.

Jätkasin magistritöö kirjutamist, aga lugesin nüüd internetist, et magistritöö oli tegelikult tulnud esitada juba kindlaks kuupäevaks ja järgmine võimalus on alles aastakümnete pärast. Ma ei uskunud seda hästi. Vaatasin järgi, et see ei ole kasutajasõbralik lehekülg, sest kalendrit näitab see nii, et saab minna kuupäevadele, mida ei ole veel olnud. Istusin raamatukogus. Minu kõrval istus võõras tüdruk, kes surus ennast nii tugevasti minu vastu, et tundsin valu. Puudutasin teda omalt poolt, kuigi mitte nii kõvasti, mille peale ta läks minema. Vaatasin vanu lasteajakirja aastakäike. Selle numbritest võis siit-sealt leida mõne Helina kirja, mille ta oli kellelegi eraviisil saatnud ja seejärel ajakirjale avaldamiseks andnud. Need olid paljude taandridadega, üsna lühikesed, aga hästi kirjutatud nagu kõik tema kirjad, aga mitte veel nii hästi nagu mulle saadetud. Kirjade ilmumisaeg näitas, et Helina on vähemalt kümme aastat vanem kui ta mulle on öelnud. Neis oli juttu Aafrika reisimuljetest. Kirjad olid saadetud kellelegi, kellel oli mitmeosalisest liitsõnast koosnev varjunimi. Toodud oli ka selle inimese vastuseid. Ühe Helina kirjaga lehekülje ülemises servas oli ühe meeskirjaniku nimi. Tundus, et Helina on selle kirjaniku varjunimi. Aga kohe hakkas tunduma, et selle kirjaniku kirjutatud on vaid lehekülje ülemine osa. Helina kiri oli allpool. Mulle ei meeldinud, et minu pea kohal kõrge riiuli otsas olid väiksed lapsed, kes võisid mulle pähe kukkuda. Ühe olin kinni püüdnud, aga kogu aeg ei saanud ma üles vaadata.