Vanad raamatud ja koostatav raamat

Vaatasin välismaa lastekirjaniku teost ja näitasin seda teistele. Kirjanik oli ise oma teose illustreerinud. Ta oli joonistanud päkapikke ja väga ilusa luukere. Tema joonistatud luukere ei olnud üldse selle sarnane, nagu teised luukeresid joonistavad. Vaatasin, milliseid lasteraamatuid meil on. Neil olid kunagi olnud kindlad omanikud, aga nüüd enam keegi ei mäletanud, milline kelle oma on. Kui mõnel vennal oleks sündinud laps, oleks see arvatavasti kõik need lasteraamatud endale saanud. Ja kui laps oleks sündinud järgmisel vennal, oleks tahetud raamatud järgmisele lapsele edasi anda. Aga oli kahtlane, kas eelmine laps oleks olnud nõus neist loobuma. Isa küsis ühe naisluuletaja raamatute kohta, et miks meil need on. Nende autor oli nimelt kommunist. Ta kritiseeris oma luuletustes kommunismieelset rasket elu ja kiitis kommunistide saavutusi. Seejuuures ei olnud tema luuletustel isegi head kõla. Aga leidsin, et tema käekiri on hea. Olime Paide õues ja algas äike. Põgenesin selle eest tuppa. Kuna on öeldud, et äikse ajal ei tohi joosta, siis tegin samme ühekaupa.

Koostasin ühe autori artiklitesat raamatut. Kirjutasin ise väljamõeldud intervjuu, nagu oleks selle välja mõelnud see autor ja nagu oleks ta intervjueerinud Uku Masingut. See oli ajaleheintervjuu, kus tuli anda lühikesi vastuseid. Kõigepealt küsis intervjueerija, kas Masingule meeldib selline intervjuu. Masing vastas, et ei meeldi. Viimase küsimusena küsis intervjueerija, kas Masing kunagi veel mõne intervjuu annab. Masing vastas, et ei anna. Sellise vastuse panin sisse selle intervjuu hinna tõstmiseks. Kui isa kuulis, et ma sellise intervjuu kirjutasin, ütles ta, et koostatava raamatu autor ongi kunagi koostanud raamatu sellise väljamõeldud Masingult võetud intervjuuga. Isa andis mulle selle raamatu. Seletasin, et selles raamatus on peamiselt statistika, mida ma uude raamatusse ei pane. Väljamõeldud intervjuu Masinguga on ainult üks osa varem ilmunud raamatust ja selle olen ma juba ümber kirjutanud. Isa rääkis, et kui ma panen käsikirja esialgu rohkem artikleid ja palun autoril endal liigsed maha tõmmata, siis ütleb autor, et tal on raske otsustada, mida maha tõmmata, ja nii tulebki paksem raamat.