Rahulolematus bibliograafiaga

Venelased ja sakslased pidasid omavahel sõda. Mõlemad olid meie vaenlased. Liikusime läbi metsa Saksa vägedele vastu. Peitsime ennast ühte pimedavõitu tuppa ja heitsime seal pikali. Meil ei olnud relvi. Vist tulid uksele vaenlased, sest algas röökimine. Röökimine kestis kaua ja ei tahtnud lõppeda.

Kirjutasin uurimistööd Itaalia fašismi kohta. Märkasin, et olen sinna pannud Mussolini ütlusi. Kustutasin need ära, sest Mussolini ütlustest olin juba eelmises uurimistöös kirjutanud, nüüd oli vaja teiste fašistide omi. Geograafia õpetaja ütles, et kooli tuleb tuua enda kohta fotosid. Vastasin, et need ei seostu uurimistöö teemaga. Õpetaja ütles, et fotonäituse võib uurimistööst eraldi teha. Tahtsin kodupeatuses bussist väljuda, aga juht ei pidanud kinni. Kaassõitjad ütlesid, et see on bussijuhile solvav, et ma ukse juurde läksin. Buss ei peatunud ka järgmises peatuses, vaid hakkas kihutama. Ütlesin teistele sõitjatele, et nad läheksid juhi juurde ja tõmbaksid käsipidurit. Nüüd nad juba uskusid, et bussijuht käitub valesti. Seetõttu järgisid nad minu soovitust. Aga oletatav käsipidur osutus käigukangiks. Bussile läks nüüd selline käik sisse, et ta hakkas veel kergemalt edasi liikuma. Kohe vahetasid sõitjad selle raske käigu vastu.

Vaatasin enda tehtud peegelpilte. Toomas tuli ja vaatas neid minu selja tagant. Hakkasin iga pildi kohta tähenduseta sõnadega rääkima, et anda edasi pildi emotsioone. Osade piltide kohta moodustasin tähenduseta sõnu küll tähendusega sõnade kõla põhjal. Peale peegelpiltide olid mul selles karbis veel paberist lennukid ja suusahüppajad, kellega olin varasematel aegadel võistlusi läbi viinud. Nüüd oleks võinud seda üle tüki aja jälle teha. Ema rääkis, et kui Tõnu käis öösiti võrkpalli trennis, siis ei tulnud ta trenni lõppedes ka koju.

Keegi oli andnud raamatuna välja enda koostatud ajaloolaste tööde bibliograafia. Seal olid sees ka minu tööd. Muu hulgas oli öeldud, et ma tõlkisin ühe raamatu, mille tõlge on halvem kui originaal. Ma ei teadnud üldse sellise autori raamatust midagi. Aga kui ma oma kaustikust järgi vaatasin, siis nägin, et tegemist oli siiski selle autoriga, kelle raamatust ma eriti halva enesetunde ajal 40 lehekülge ära tõlkisin. See autor kirjutas ise segaste lausetega, seetõttu oli teda raskem tõlkida kui neid, keda ma hiljem olen tõlkinud. Ja siis oli mul vähem kogemusi. Aga suuremat osa raamatust mina ei tõlkinud, vaid loobusin sellest tööst, mida keegi teine jätkas. Ma ei teadnud isegi, kes. Enda tõlgitud osa lõpliku variandi eest ka mina ei vastutanud, sest ma polnud seda isegi üle lugenud. Tahtsin selle kõige kohta ajaloo listi protestikirja kirjutada. Tahtsin kirjutada, et see raamat ei ole minu tõlgitud ja et selliseid halvustavaid märkusi ei tohiks avaldada, sest bibliograafia pole edetabel. Ja neile, kes võõrkeelt ei oska, on tõlge originaalist parem isegi siis, kui igas tõlgitud lauses on viga. Oleksin kirjutanud, et palun saatke see kiri bibliograafia koostajale edasi, ma ei tea tema e-maili aadressi.