Ei lasta surra

Tänases "Postimehes" on kaks artiklit, mille järgi surnute kohta käivad andmed tuleks võrgust kustutada. Mina oma surma korral küll midagi kustutada ei luba. Surm muutub kohe ebameeldivamaks, kui teada, et sellega koos kustub ka mälestus. Inimesed on seni ikka tahtnud, et neist midagi alles jääks - lapsed või looming. Nime ajalukku jäädvustamise nimel on sooritatud isegi kuritegusid. Ma pole just seetõttu kasutanud võimalust teha endale tasuline kodulehekülje aadress, et minu surma korral selle eest enam ei makstaks ja lehekülg kustuks. Ajaloolase ehk surnute-uurijana soovin, et ka teiste surnute kohta informatsioon säiliks.

Klaaskast

Siiril oli kass. See oli õppinud täitma käske "siia" ja "sinna". Nende peale jooksis ta kas ühe või teise inimese juurde. Loomadele meeldis käske täita nähtavasti sellepärast, et nad ei saanud ise sõnu hääldada, aga tahtsid näidata, et saavad neist aru. Kass pani Siirile pähe lokirullid, aga mitte sel viisil, nagu Siirile oleks kõige rohkem meeldinud. Teises toas oli koer. Loomad oskasid inimesi väga tähelepanelikult jälgida ja seetõttu võis koer selle vastu kurjaks muutuda, kes teda natukenegi kartis. Silmaarst kontrollis seal toas nägemist. Teine silmaarst oli käskinud tähti öelda toa teises otsas seistes, aga see lubas lähedale minna. Ja vastamise ajal läks vastaja veel lähemale. Avastasin, et mu nägemine on paremaks läinud ja ma näen kõiki tähti ka ilma prillideta, kuigi pealtnäha uduselt.

Näitasin Toomale oma blogiga seotud lehekülge. Seal olid varem olnud viited kahele võõrale blogile, aga nüüd olid need kadunud. Minnes selle lehekülje järgmisse ossa, selgus siiski, et viited olid alles. Vaatasin EP blogi. Seal oli toodud palju rahulikke loodusfotosid, mis olid kõik ühesuguses stiilis. EP töötas koolis õpetajana. Ta kirjutas, et kõik poisid on halvad, ta ei tea, kellele neist peaks ta andestama, aga valis välja ühe, kellele siiski andestab.

Klaus oli näinud pealt tulistamist. Ema ütles, et tulistamine võib korduda. Klaus ütles selle peale, et tema pole öelnud, et ta oleks tulistamist pealt näinud. Tegelikult oli, aga ta polnud enam kindel, kas tulistati päris või mängurelvast. Ma hakkasin kahtlema, kas mul on magistrantuur lõpetatud. Diplomi olin saanud, aga võibolla mul polnud punktid koos. Oli küll kontrollitud, et punkte on nii palju kui vaja, aga võibolla polnud kõik kohustuslikud ained tehtud. Tegelikult ei olnudki, aga ülikoolis oli arvestatud, et kõiki õppekavas sisalduvaid aineid ei saanudki võtta, sest neid ei loetud. See tundus siiski imelik. Juhendaja käskis mul ärgata ja tema juurde minna. Ma ärkasin, aga kohe tema juurde ei läinud. Tema ütles, et äratuskell helises juba tund aega tagasi. Ega mina kunagi äratuskella ei kuulnud. Läksin duširuumi. Poisid riietusid lahti ainult duširuumis, aga poiste duširuumi ukse taga koridoris oli õhuaukudega klaaskast, kus tüdrukud paljalt lamamas käisid. Seal lamasid ainult vanemate klasside tüdrukud. Aga teine klaaskast oli veel ja tuldi ideele, et selles hakkaksid lamamas käima nooremate klasside tüdrukud.

Erinevad suhtumised

Kui olen rääkinud pakkumisest inglise keeles raamat avaldada, on erinevad inimesed andnud erinevaid soovitusi. Üks ütles, et mitte anda välja sel juhul, kui mult peaks selle eest raha küsitama. Raha ei küsitagi, aga kui ma annaksin raamatu tõlkija kätte, peaksin tõlkijale ikkagi maksma. Võibolla hakkan pühapäeviti ise tõlkima ja pärast annan kellelegi ainult vigade parandamiseks. Kuna lepingut ei ole sõlmitud, siis ma ei ole kindel, et raamat päriselt välja antaks. Aga kui käsikiri on olemas, võin selle kasvõi ise võrku riputada. Tõlkides õpiksin ka inglise keelt juurde. Kui palju see aega võtaks, ei oska arvata. Tööle kuluvate päevade arv sõltub sellest, mitu tundi päevas töötada. Täna töövõime paranes. Aga ületunde ma teha ei kavatse, vaid teen ka muid vajalikke asju. Täna on veel vaja ajalehed lõpuni lugeda. "Tartu Postimees" on juba loetud. Seal ma ei olnud nõus mõttega, et foto säästupudelist joojast on foto majanduskriisist. Ma ei tea üldse, mis asi on säästupudel. Säästupirn muudetakse kohustuslikuks ilma kriisita. Raadios oli saatelõik, et kunstiteosed paistavad õigesti ainult vana tüüpi pirnide valgusel. Ajalehes on kirjutatud, et uut tüüpi pirnid ei kõlba sauna leiliruumidesse. Mingi spetsialist vist arvas, et vana tüüpi pirnid ka hästi ei kõlba. Spetsialistid tavaliselt liialdavad.

Varane algusaeg

Lähenesid Tartu malemeistrivõistlused. Juhendist selgus, et algusaega oli muudetud ja see oli tõstetud kella seitsmele hommikul. Mulle see ei meeldinud, sest olin harjunud hilja magama minema ja hilja tõusma. Nii vara mängima minnes ei oleks välja maganud. Varem magama minemine poleks aidanud, kui pole harjunud sellisel kellaajal magama minema. Väga palju varem ei olekski saanud minna, sest siis ei oleks ema õhtusööki valmis saanud. See alguskellaaeg oli veel varasem kui oli olnud kunagi kooli algus, mis oli alanud kolmveerand kaheksa. Kui on teada, et öö jääb lühikeseks, ei pruugi uni üldse tulla. Algusaja muutmist oli põhjendatud FIDE nõudmistega. Mõnes välisriigis läksid inimesed tõesti nii varasel kellaajal tööle. Küsisin, mis see algusaeg FIDE-sse puutub. Ema arvas, et kui kogu maailmas algavad turniirid samal kellaajal, siis oskavad välisosavõtjad õigeks ajaks kohale tulla. Mina ütlesin, et turniir on nagunii kinnine. Võibolla ainult ajakirjanikud võivad välismaalt kohale tulla. Otsustasin siiski kohale minna. Üks võimalus oli minna esimesele voorule unisena ja voorude vahel välja magada.

Vaatasin Eesti kaarti. Sellele olid märgitud jõed ja teist värvi joontega ansamblite teekond. Algul olin neid jooni ka jõgedeks pidanud. Aga kaardil juhiti tähelepanu, et osad neist algavad soodest. Nähtavasti ei saanud jõgi soost alata. Mõne Eesti piirkonna peale oli kirjutatud ka mõne ansambli nimi. Ütlesin, et kaart on puudulik, sest "Kukerpillid" on teinud hulga laule Kihnu kohta, aga "Kukerpille" ei ole sinna märgitud. Kaart oli trükitud Järvamaal ja seetõttu oli Järvamaa ansambel "Vint" küll peal. Oli kirjutatud, et see on Eesti paremuselt teine kantriansambel "Kukerpillide" järel. Minu arvates ta ei olnud paremuselt teine, vaid hulk muid ansambleid oli eespool, aga ühtegi paremat ei olnud kaardile märgitud. Kuulasin linti, kuhu oli lindistatud raadiost üks kaootiline laul. See lõppes täistunnisignaaliga, mille järel olid tulnud uudised. Aga pärast signaali tuli sarnane muusika, nii et sama laul oli vist pärast uudistesaadet jätkunud. Üks muusik oli stuudios ja küsis saatesse helistajalt, kes ta on. See ütles, et on tema vana sõber, nimetades oma eesnime. Muusik küsis, kui vanad nad praegu on.

Vaatasin köögiaknast välja. Vastasmaja trepikoja aknast paistis, et neli tüdrukut läksid trepist alla. Seejärel kõndisid nad juba väljas ja vaatasid minu akna poole. Sama teed liikus seejärel juba teine neljaliikmeline grupp. Üks tüdrukutest tuli meie korterisse sisse. Tõnu soovitas Toomale, et Toomas võtaks selle tüdruku endale. Toomas vastas, et tal juba üks inimene on. Tõnu soovitas, et võib teise liskas võtta. Ja jätkas, et tema ja Kadri on ebavõrdses olukorras, sest tema on esimest korda abielus, aga Kadri teist. Helina oli mulle kirjutanud, et ta rohkem paberkirju ei saada. Algul olin arvanud, et see tähendab, et ta hakkab saatma elektronkirju, aga nüüd jõudsin järeldusele, et ta pidas silmas, et mulle ta üldse rohkem ei kirjuta. Seetõttu mõtlesin, et võiks tutvuda külla tulnud tüdrukuga. Ta tahtis kinkida Toomale raamatut ühe Inglise kuninga kohta, aga Toomas ei võtnud vastu. Seejärel pakkus tüdruk sama raamatut mulle. Võtsin vastu, aga ütlesin, et mul juba on see raamat. Parandasin, et siiski ei ole, sest mul on raamat Henry kohta, aga see räägib Edwardist. Meenutasin, et kunagi kirjutasin entsüklopeediast kõigi Inglise kuningate kohta andmeid välja - eluaastad, valitsemisaastad ja tähtsamad teod. Öeldi, et ma tegin seda juba esimeses klassis. Vastasin, et selles mõttes esimeses, et see juhtus neljandas klassis, mis oli esimene, kus ajalugu õpetati. Istusime söögilauda. See tüdruk istus minu kõrval. Tema küünarnukk puutus vastu minu küünarnukki. Algul nõrgalt, aga siis surus ta tugevamini. Mul oli küll kampsun seljas, aga jalas pidžaamapüksid. Ema ütles Toomale, et midagi on halvasti. Lõin emale vastu pead, öeldes, et ma kuulsin küll, mis ta ütles. Algul arvasin, et ta oli kommenteerinud minu riietust, aga hakkas paistma, et jutt käis siiski millestki muust. Tüdrukule kindlasti vastu pead löömine ei meeldinud, kuigi ma olin löönud nõrgalt.

Seisin meie maja kõrval ja nägin, et majal on teistsugune number kui ärkvel olles. Mõtlesin pärast kirjutada, mis number unenäos oli. See number muutus veel ja sildil oli järjest neli erinevat numbrit. Teatrisse oli üks ansambel esinema kutsutud, aga ta jäi veerand tundi hiljaks. Seni mõtlesin lõbustada publikut ise. Kuna ma ühtegi lugu pillidel mängida ei osanud, siis pidin improviseerima. Arvasin, et seekord tuleb see mul niimoodi välja, et publik rahule jääb. Teatris tehti ümberkorraldusi. Klaver pandi viltu ja klaveri asemele toodi lavale trummikomplekt. Trumme oli sama palju nagu klaveril klahve. Seina peal oli suur kell, millel oli neli seierit. Üks oli tunni-, teine minuti-, kolmas sekundi- ja neljas äratusseier. Tavaliselt seinakelladel äratust ei olnud.

Pilved kaovad ja teosed ununevad

Soomekeelsetele sõnadele annab Google’i tõlge hoopis teistsuguseid vasteid kui soome-eesti sõnaraamat. Täna oli Google vahepeal maas. Täna lugesin rõdul sellest hoolimata, et ilm oli pilves. Hilisemal kellaajal läks taevas selgeks. Ka pilvesoleku ajal näitas termomeeter 21 kraadi. Hommikupoole võib ta valesti näidata, sest mingi kellani paistab päike peale. Päike peaks näitu moonutama ka läbi pilvede. Vana korteri juures tegid minust suuremad lapsed ringe – pilvederingi, astronoomiaringi ja koobasteringi. Mina võtsin ühel päeval välja ühe paberilehe kaasa ja mult küsiti, kas seal on minu ring. Mina seda ringiks ei pidanud. Paberile oli isa kirjutusmasinaga ümber kirjutanud minu esimese Rrapiii-raamatu. Need laused, mis olid õe käega kirjutatud, jättis isa ümber kirjutamata. Tegelikult ei olnud need õe välja mõeldud, vaid õde kirjutas minu dikteerimise järgi. Ühel korral hiljem kirjutasin raamatu "Hajameelne jahimees", kus oli minu tekst ja õe illustratsioonid. Kui aastaid hiljem seda raamatut õele näitasin, siis ta ei uskunud, et tema seda illustreerinud oleks.

Valitseja unistused

Olime Paides. Toomas kaebas, et tal käsi ei paindu. Ta tahtis selle käega ahjuust kinni panna. Lugesin ajalehte. Valitsus oli tagasi astunud, uue moodustamise ülesanne oli antud Keskerakonnale ja tänasest lehest sai teada, kes on Keskerakonna ministrid. Üks minister oli Aaviksoo, kes astus alati sellesse parteisse, mis võimule tuli. Ütlesin, et varem oli ta Isamaliidu minister. Isa küsis, kas Aaviksoo ei kuulunud algul ERSP-sse. Vastasin, et minu meelest mitte, algul oli ta Res Publicas. Olin ühte teksti kirjutanud, et Laar on endine minister, aga õigem oleks olnud öelda, et endine peaminister. Sain teada, et mõned inimesed nagu Lukas on samuti peaministrid olnud, kellest ma polnud seda üldse arvanud. Külla tuli I. Tarand, kellega olin hiljuti juba kohtunud. Ta küsis, mis vahepeal halba on juhtunud. Vastasin, et midagi halba juhtub alati.

Üks Venemaal vanglas viibiv naine teatas, et pärast vabanemist ja Eestisse tagasitulekut hakkab ta töötama inimeste surnuksgaasitajana. Nii sirgjooneline avaldus ajas kuuljaid naerma. Krister tuli Venemaalt tagasi. Läksime ühte majja üritusele, kus mängiti klassikalist muusikat. Mina püüdsin vaikne olla, et mitte muusikat segada, aga teised naersid. Kui läksin kõnepulti, ei võtnud ma pabereid kaasa. Krister rääkis oma kõnes, et Venemaal elades oli ta õigeusklik, aga Eestisse tagasi tulles hakkas luterlaseks, sest nägi, et see on õigem usk. Õpetaja Volmer katkestas teda ja nimetas Kristerit tuulenuusutajaks. Pärast kõnesid rääkisin Agoga, kes oli neid läbi seina pealt kuulnud. Ta ütles, et Kristeril on hea kõnepidamisoskus. Minu kohta küsis ta, et kas ma uurisin vahepeal pabereid, et ma pausi tegin. Ütlesin, et mul polnud üldse pabereid kaasas.

Üks Lähis-Ida valitseja rääkis raamatus oma unistustest. Ta ütles, et tema alam võiks ära uppuda, et järgmine tuleks tema juurde käpuli. Ja see võiks ka ära uppuda, et järgmine tuleks roomates. Kõigepealt rääkis valitseja loo tervikuna ära, seejärel hakkas nimetama soove uuesti ühekaupa, ja enne järgmise nimetamist läksid need täide. See, kes tuli roomates, tuli Katalooniast, sest tol ajal ulatus valitseja võim Vahemere teise otsa. Olin teel koju. Märkasin, et ei ole jaki alla kampsunit pannud, kuigi hommikul see mul seal oli. Pöördusin üle ülekäiguraja tagasi. Teiselt poolt teed tuli vastu Volpert. Kooli riidehoius oli meie klassil oma ruum, aga osa klassi liikmete riideid oli hoiul kõrvalruumis. Lauri K. küsis mult selle võtit. Enne kui ma anda jõudsin, tegi ta ukse ise lahti.

Söömispildid

Täna ütles minu ema, et see on väga maaliline, kuidas sööjad toitu kõrgele tõstavad ja veel korraga. Ta arvas, et selle kohta on kindlasti väljendusrikkaid maale ja need ei pea päris realistlikud olema. Isa vastas, et karikatuurid on ka väljendusrikkad. Ta nimetas Hindrey ja Tõnissoni nimesid. Minu laual olevas 1988. a. "Postimehe" eriväljaandes on Hindrey pilte Tõnissoni kohta. Söömist neil ei ole. Ühes artiklis ütles Tõnisson, et enne jätab ta naise võtmata, kui et võtab naise, kes ainult kõhu kaudu muljet avaldada püiab. Teises artiklis ütles ta, et abiellumine on kohustus. Neid artikleid selles eriväljaandes ei ole.

See ei olnud hüüdnimi

Toimetasin ühte raamatut. Peatükk, mille kohta olin viimati märkusi kirjutanud, saadeti koos minu märkustega edasi L. Vahtrele, et tema ka seda vaataks. Hvostov oli saanud riigilt ordeni, aga L. Vahtre mitte, kuigi Vahtre seisukohad langesid riigi seisukohtadega rohkem kokku. Isa ütles minu selle peatüki märkuste kohta, et need on rohkem kommentaarid, neid ei ole vaja kirjutada. Ühe saatesõna olin raamatule kirjutanud mina, nüüd oli isa lisanud omapoolse. Selles kirjutas ta, et minu märkustes meeldis talle eriti, et ma nimetasin Tristanit Erikuks. Ta arvas, et olen andnud Tristanile hüüdnime Erik. Selgitasin, et ma ütlesin juba varem, et Tristan ja Erik on kaks erinevat inimest. Isa pidi selle lause kustutama. Aga arvatavasti oleks selle all kannatanud kogu tema saatesõna ülesehitus, seetõttu oli ehk õigem teha parandus, et ta arvas, et ma nimetasin Tristanit Erikuks. Olin kinkinud Kadrile oma raamatu. Kadri palus nüüd, et ma raamatule nime ka sisse kirjutaks. Küsisin, kas üks või mitu nime. See tähendas, et kas ainult Kadri nimi või ka Tõnu ja Tõnise oma. Raamatusse, mida ma koostasin, olin pannud peamiselt autori artikleid, aga lisaks sellele ka palju "Spordilehe" malenurkasid. Nüüd hakkasin kahtlema, kas see oli õige tegu, sest autor võibolla üldse malet ei mänginud. Seos oli mul tekkinud selle kaudu, et autor töötas rahvusarhiivis ja igal "Spordilehe" malenurgal oli lisaks järjekorranumbrile ka sellest mõnevõrra suurem rahvusarhiivi fondi number. Suurem oli see number sellepärast, et malenurkasid oli avaldatud juba enne "Spordilehe" ilmuma hakkamist. Muud fondid olid mahukad, aga kuna male on sisukam, siis tehti iga malenurga numbri jaoks eraldi fond. Hakkasin kahtlema, kas neil ikka on fondi numbrid. Aga vaatasin kahest malenurgast järele, et on küll. Ma ainult ei teadnud, kuidas see mul meelde oli jäänud. Peale malenurkade oli rahvusarhiivis oma numeratsioon ka ajalehes avaldatud fotodel ja neid oli palju rohkem.

Operatsioonilt põgenemine

Helina pidi aru saama, et kui talle tema imelugude blogi ei meeldi, siis peaasi, et mulle meeldib. Seal blogis olid varem sissekanded olnud ilma pealkirjata, aga värsketest sissekannetest olin ühele pannud pealkirjaks "Üks imelugu" ja teisele "Kümme imelugu". Helina oli pannud pealkirju, mis käisid minu blogi sissekannete kohta ja mis tundusid olevat kahemõttelised. Tema blogi lugejad murdsid pead, mis minul ja Helinal omavahel pistmist on. Läksin teatrisse. Pidin istuma kahe poisi vahele. Üks neist tahtis minuga kohta vahetada, nii et nemad saaks kõrvuti istuda. Vahetasin koha ära, aga lõin neile mõlemale sellise soovi eest vastu pead. Etenduse ajal ütles üks naine iga natukese aja tagant kella, sest ta nägi, et mul oli raske lõppu ära oodata.

Olin Peedul. Pidin minema rongi peale. Rongi väljumiseni oli veerand tundi, aga mul polnud veel kõik asjad kokku pandud. Tundus, et võin maha jääda, aga jätkasin asjade kokkupanemist, et võibolla saab kõik siiski õigeaegselt valmis. Seal oli kaks võõrast poissi. Kui mina olin köögis, tulid nemad toast ja läksid väljas akna tagant mööda. Kuulsin, kuidas üks ütles, et võttis 50 senti endale. Ma võisin vahel hallutsinatsioone kuulda, aga see tundus olevat päriselt öeldud. Ja võibolla nad olid võtnud rohkemgi raha. Karjusin, et nad raha tagasi annaksid.

Olin polikliinikus. Eelmisel nädalal oli mul siin opereeritud jalaluid. Tänaseks oli arst mind tagasi kutsunud, väites, et jalgu kahjustav haigus kahjustab ka minu kõri ja täna tahab ta seda opereerida. Mina ei tundnud kõris midagi halba, kuigi jalad olid veel nõrgad. Operatsioon pidi toimuma teisel korrusel, aga sinna ma ei läinud, vaid lugesin esimesel korrusel suureformaadilist raamatut. Otsustasin, et ma ei lähegi operatsioonile, sest kõrist haigemad on mul närvid ja see teeks operatsioonil viibimise raskeks. Raamatus oli tekst kahes veerus. Lugesin igalt leheküljepaarilt kaks lõiku esimeselt veerult, ülejäänu jätsin vahele. Raamatus toodud ettekandes räägiti kõigepealt Eesti olukorrast, päris ettekande lõpus toodi näiteid ka maailma olukorra kohta. Tundus, et rohkem ettekandeid selles raamatus ei olegi, sest ta oli õhuke. Lugemise lõpetamise järel läksin koju. Arst oli juba käinud ukse taha vaatamas, et mind sisse kutsuda. Mul oli kästud kodus ühte rohtu võtta, aga selle ma olin ka unustanud. Võibolla olin siiski haige, sest tundsin ennast nõrgana. Kahe tüdruku kohta oli öeldud, et nad on küll males kiiresti arenenud, aga arstide arvates ei ole see hea märk. Minu meelest nad eriti tugevad ei olnud, sest mina olin neid võitnud. Võibolla nad olid tüdrukute hulgas tugevad. Ema küsis, kas mu kõrile taheti süvaoperatsiooni teha. Mulle teatati, et arstid tegid mulle järeleandmisi ja kui ma selline olen, siis võin operatsioonile minemise asemel teha ka kooli võimlemisharjutusi. Koolis olevat neli võimlemisharjutust. Üks poiss hakkas neid ette näitama. Kõigepealt näitas ta kukerpalli, seejärel tagurpidi kukerpalli. Selle juures juhtus õnnetus ja talle jäi ühe pea asemel otsa kaks.

Endiselt miinustes

Tänasel turniiril oli 16 osavõtjat ja 15 minutit mõtlemisaega. Võitis Peebo 6,5 punktiga 7-st. Teine oli Sprivul 5 punktiga ja kolmas Trohhelev sama punktide arvuga.

Mina jälle korralikku soendust ei teinud, ainult vaatasin eile hommikul blogist kiires tempos mõnesid vanasid partiisid. Kogusin 3 punkti. Esimeses voorus kaotasin Trohhelevile. Teises pakkusin Ojastele sümmeetrilises seisus viiki, ta ei võtnud vastu, võitis matiähvardusega kvaliteedi ja partii. Kolmandas voorus kahisin M. Oja vastu kaks etturit, siis jätsin ette lipu, vastane palus selle käigu tagasi võtta, edasi mängides jäi tema oda kinni, sain võiduseisu ja lasime tabelisse viigi märkida. Neljandas voorus võitsin Põvvatit, viiendas Šukist, kuuendas kaotasin Volpertile. Seitsmendas voorus sain Tätte vastu paremuse, mängisin selle maha oda ja vankri samale diagonaalile panemise tõttu ning tegime viigi.

Kaks näidispartiid:

Runnel-Trohhelev
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. 0-0 Og7 5. c3 Rf6 6. e5 Rd5 7. d4 cd 8. cd 0-0 9. Rc3 Rc3 10. bc d6 11. ed Ld6 12. Ve1 Og4 13. h3 Of3 14. Lf3 e6 15. Of4 Ld7 16. Oc6 bc 17. Oe5 Ld5 18. Lg3 Vac8 19. Og7 Kg7 20. Le5+ Kg8 21. Ve4 Vfd8 22. f3 c5 23.Lf6 Lf5 24. Lh4 cd 25. cd Vd5 26. Lh6 Lf6 27. Vh4 Lg7 28. Le3 Vc4 29. Lb3 Vcd4 30. Vd4 Ld4+ 31. Kh2 La1 32. Lb8+ Kg7 33. La7 Le5+ 0:1

Runnel-Šukis
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Ob4 4. Re5 Oc3 5. dc Re4 6. Le2 f5 7. Lh5+ Ke7 8. Lf7+ Kd6 9. Of4 Lf6 10. 0-0-0+ Kc5 11. Lc4+ Kb6 12. Lb5++

Jalgadega trampija

Üks number "Postimeest" ilmus 22. detsembril 1988. Sellele on peale kirjutatud: ""Edasi" maksuta erinumber oma kuulsa eelkäija, "Postimehe" päätoimetaja 120. sünniaastapäeva puhul." Lugesin selle numbri täna läbi. Õhtul ei saanud enam palju lugeda, sest siis tulid külalised. Noorem vennapoeg on juba vanemast suurem. Vanem trambib kõvasti jalgadega. Kõndisin täna jalgsi poodi, et osta ühte ajakirja, aga uut numbrit ei olnud veel müügil. Ajakirja koduleheküljel on kirjas, nagu oleks see number juba ilmunud. Täna käisin ühe välismaa kirjastuse koduleheküljel, sest tuli kiri, nagu tahaks see minu teost avaldada. Välismaalt tuleb vahel ka petukirju. Kui see siiski aus kiri oli, võib asi jääda tõlkija puudumise taha. Täna hommikul tõusin vara üles, kirjutasin kaks kirja ja varsti läksin magama tagasi. Kõigepealt kuulasin silmi kinni hoides unelaadses seisundis ühe lindi lõpuni. Pärast lindi lõppu läks uni veel sügavamaks, aga õigeid unenägusid täna ei olnud. Seda pärast kaheöist eriti pikkade unenägude seeriat. Eile ärkasin varem kui üleeile.

Lossi tühjendamine

Olin kuningalossis. Kuningas läks magama. Lossis viibis veel üks võõras. Hakkasin teda välja viskama. Ta ei tahtnud minna, mistõttu murdsin tema luid. Aga lossi hakkas rahvast juurde tulema ja järjest rohkem. Olin d'Artagnan. D'Artagnan hakkas kirjutama ümbriku peale olukorra kommentaari. Niiviisi ähvardas saaja aadress muu jutu sisse ära kaduda. Et seda ei juhtuks, sai saaja aadressile raam ümber tõmmatud. Muu jutt algas kõrgemalt. See oli alles "Kolme musketäri" esimene peatükk. Oli veel kirjutamata traditsiooniline algus, kuidas gaskoonlane d'Artagnan kodukohast Pariisi suundub. Selle kohta, et kuninganna magamise ajal ei tohi lossis võõraid olla, ei olnud veel seadust. Nüüd võeti see vastu, aga sellega tehti järeleandmisi. Külalised tohtisid selle järgi lossis viibida tund aega pärast kuninganna magamaminekut. Kuninganna magas teisel korrusel, aadlikud ja vaimulikud võisid minna esimese korruseni, lihtrahvas nullkorruseni. Rahvast hakkas iga päev palju käima. Sissesaamiseks pidi ostma uksel pileti. Piletimüüja selja taga oli ilus suur lillepeenar, kus kasvasid ainult ühte liiki lilled. Rääkisin, et ühes malepartiis ei löönud vastane odaga diagonaalis, vaid mingi täiesti uue nurga all. Karistusalas ei olnud väljade piirid eristatavad. Olin kirjutanud blogis Steinfeldtist ja pilte joonistanud. Nüüd leidis keegi need otsingumootoriga üles ja joonistas minu kahte pilti jäljendava uue pildi, mis oli teistsuguses stiilis. Olime ühel saarel ja hakkasime sealt Hiiumaale sõitma. Kodus olin mõelnud, et mulle reisimine ei meeldi, aga seoses Hiiumaa reisiga võtsin ennast juba teist korda kokku ja läksin kaasa. Küsiti, mis puu see on, mida Hiiumaal palju kasvab. Vastati, et kadakas. Mina ütlesin, et Hiiumaal on kadakaid vähem kui Saaremaal ja suuremaid puid rohkem. Öeldi, et üks taim ikka veel õitseb. Eelmine kord Hiiumaal käies oli giid rääkinud, et Hiiumaal õitsevad taimed kauem ja värvilisemalt kui mujal. Seisime laevas rivis ja hoidsime üksteisel kätest kinni, et mitte ümber kukkuda. Laev jõudis saareni, aga ei peatunud, vaid sõitis edasi mööda jõge. Ta tõusis lendu. Tekkis küsimus, kas me kukume vastu kuiva maad puruks. Aga selgus, et laevajuht on arvestanud, et maandume teisel pool kuiva maad ohutult merevette. Hakkas siiski tunduma, et ta on arvestanud natuke valesti ja meri jääb natuke liiga kaugele. Mina ei hakanud mereni jõudmist või mittejõudmist ära ootama, vaid päästsin ennast kahe käega ühest puutüvest kinnihaaramise teel.

Olin liitunud ühe uue võrgulehega. Seal sai liituda ka gruppidega, aga seda ma polnud teinud. Nüüd tuli mõte, et võiks liituda grupiga, mida tähistatakse eestikeelse sõnaga "kirjandus". Oli olemas ka vastav ingliskeelne grupp. Vanal võrgulehel olin grupis "unenäod". Mulle võidi uuel lehel ka öelda, et minu blogi põhisisu moodustavad unenäod ei ole kirjandus. Minu meelest unenäo üleskirjutamine oli küll dokumenteerimine, aga magamise ajal unenäo väljamõtlemine ise oli kirjandus. Vaatasin, kes selle grupiga varem liitunud on. Igal liitunul oli kindlat värvi pliiats, millega ta kirjutas. Mind huvitasid sinised pliiatsid. Mõni pliiats oli ära murdunud ja omanikud polnud neid teritama hakanud. Võisin seda teha nende eest. Otsustasin, et loen hoopis hariliku pliiatsiga kirjutatud blogisid. Bristol ütles, et Contra blogis oli viidatud kõigile luulekogudele, väljaarvatud minu omad. Nüüd oli Bristol minu omad ka lisanud. Ütlesin, et võibolla Contra arvas, et ma plagieerin teda. Bristol vastas, et Contral on see probleem, et kõik kirjutavad tema stiilis. Minu raamatutest oli Contra stiilis tegelikult ainult esimene luulekogu ja selle kirjutasin ka enne Contra teoste lugemist. Minu võrguluulekogudest oli Contra stiilis samuti ainult esimene. Sealt jätsin vist otseselt Contra eeskujul kirjutatud luuletused välja. Minu raamatutele ei olnudki vaja igal võrgulehel viidata, sest need olid minu koduleheküljelt niigi kättesaadavad. Mõtlesin, et oleks võinud küsida, kas Contra Klausi raamatule viitas. Aga Bristol oli juba läinud. Läksin ruumi, kus olid minu klassikaaslased. Nad olid mind palju aastaid näinud, aga neil ei olnud vist minu kohta midagi meelde jäänud, sest ma rääkisin vähe. Neile oleks võinud öelda, et vaadaku siis silmadega. Tegelikult varem kui keegi oli öelnud, et oli midagi silmadega vaadanud, ei olnud see mulle meeldinud. Lonkasin ühe jalaga, aga mitte sellega, mille peal oli nahavähk. Üks õpingukaaslane oli longanud juba enne mind ja täpselt sama moodi nagu mina nüüd. Tema oli vist ka vaimselt haige nagu minagi, siis võidi öelda, et kõik vaimselt haiged hakkavad lonkama. Raun ütles, et ta jäi ühest kõrvast kurdiks. Varem oli ta öelnud, et on kaotanud seitse hammast, aga mõlemad jutud olid vist väljamõeldised. Kui ta päriselt ühest kõrvast kurt oli, pidi ta telefonitoru teise kõrva juurde panema. Tõnu ütles, et mõlemad Bidstrupi raamatud on ühe halvad - ühes on erootika ja teises poliitika. Bidstrup tahtis maailma paremaks muuta, aga arvas, et tee sellele on kommunism. Mina arvasin, et vähemalt Bidstrupi joon on hea. Ütlesin, et võibolla ta muutis kommunismi paremaks. Vastati, et kommunistid enam võimule ei tule. Vaieldi vastu, et Prantsusmaal ja Itaalias hakkavad nad populaarseks muutuma. Mina ütlesin, et kui tekib elektripuudus või mingite ressurssside puudus, muutub olukord ühe päevaga järsult. Maria ja üks teine tüdruk naersid ja kordasid sõna "järsult". Väljas olid äike ja tuul. Vahepeal läks lamp pimedaks. Rääkisime, et tormi ajal võib seda juhtuda. Kui mingi maja läheb pimedaks, tuleb sellest helistada vastavasse asutusse, aga igas suures majas elab tavaliselt täpselt üks nii aktiivne inimene, kes helistaks. Vaatasime ema vanu joonistusi. Ühel pildil rääkis pesumasin lapsega. Pesumasin oli väga naise moodi. Üks pilt oli kapis rippuvatest riietest. Juurde oli kirjutatud kommentaar, et üks riideese on märg sellepärast, et mäe peal on kallak. See tähendas, et oli käidud suusatamas. Viimane pilt oli tehtud kooli seinalehe jaoks ja see oli halvem, sest seal oli kommunistlikke elemente. Aga kõik elemendid ei olnud kommunistlikud, vaid oli kujutatud ka, kuidas poisid tüdrukutele õrna näoga otsa vaatasid.

Jaaniküünal

Isa tegi jaanituld niiviisi, et süütas oma toas küünla. Ema palus mul enne magamaminekut kontrollida, et küünal ära puhutaks. Kui kontrollima läksin, küünal enam ei põlenud. Nii ma ei näinudki tuld.

Küünalt põlemise ajal vaatama mind ei kutsutud, aga paluti vaadata ühte teist vaatepilti. Vannitoas kuivas pikk rida pesumasinast läbi käinud Eesti kroone. Sellega seoses tasub mainida, et millalgi üsna hiljuti oli rahareformi aastapäev.

Kullaaeg

Arheoloogias tuntakse erinevaid materjali järgi nimetatud perioode - kiviaeg, vasekiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg. Inimkonna ajaloos on tähtsat osa mänginud ka kuld, aga kullaajast vist ei räägita. Võibolla räägitakse rahanduses, tähistamaks perioodi kuldraha asendamiseni paberrahaga või paberraha lahkumiseni kullaaluselt. Räägitud on aatomiajastust, mida võiks teise sõnaga nimetada uraaniajastuks. Materjalide järgi rääkimine näitab materialistlikku mõtlemist. Tegelikult sõltub uue materjali kasutuselevõtt inimkonna vaimsest arengust. Klassivõitluse asemel võiks rääkida tarkuse ja lolluse võitlusest. Tarkus võib kasvamise asemel ka kahaneda. Inimkond unustas näiteks, kuidas ehitati Egiptuse püramiidid. Kambodžas peeti vajalikuks haridust saanud ja prille kandvad inimesed maha tappa. Pakistanis olevat kirjaoskajate osakaal viimasel ajal kõvasti kahanenud. Ka hariduse kasvuga võib kaasneda moraalne regress. "Kalevipojas" on öeldud, et tarkus on kallim kui kullakoormad. Samas teoses on siiski kuld ise samuti positiivse tähendusega. Kellel on kulda, võib saada tasulist haridust. Mõne aasta eest jooksis ajakirjandusest läbi uudis, et kulda jätkus maailmas 11 ja hõbedat 9 aastaks. Kui see õige peaks olema ja kulda pidevalt juurde ei leita, võib võibolla kullaajastu lõpust rääkida samamoodi nagu naftaajastu lõpust räägitakse.

Taasleitud blogi

Olin hambaarsti juures. Hambaarstiõpilane ütles, et ta ei leia ühtegi auku. Hambaarst ütles, et siis peab ta ise vaatama. Aga tema ka ei leidnud, nii et nad ei saanud mult raha võtta. Pool aastat tagasi oli leitud ka ainult üks auk ja pärast seda olin rohkem hambaid pesema hakanud. Aga kui mul hambad olid terved, siis otsustati teha puurimise asemel teist protseduuri - pidin suruma hambad vastu pöörlevat ketast ja tükk aega seal hoidma. Kui võisin suu ära võtta, siis huuled enam ei paindunud. Arst ütles, et ma läheks ja oleks nüüd pool tundi wc-s, muidu kõnevõime ei tulegi tagasi. Seda ma ei teinud, sest tervete hammaste puhul kulutati niigi rohkem aega kui haigete puhul. Varsti tuli huulte painduvus tasapisi tagasi. Järgmisel päeval läksin uuesti hambaarsti juurde. Siis võtsid mind vastu teised õed. Küsisin, miks oli vaja eile minu hambaid lihvida, kas selleks, et ülemised ja alumised hambad oleks samal joonel. Hambaarstiõde vastas, et lihvida oli vaja selleks, et hambad läigiksid. Ütlesin, et valgendava hambapastaga ju keelatakse pesta. Tema ütles, et paljude asjade kohta öeldakse kahte pidi. Võibolla oligi mu hambaid valgendatud selleks, et nad kiiremini laguneksid. Aga valgeks olid muudetud ainult esihambad. Avastasin, et sõrmega hõõrumisel muutuvad ülejäänud hambad ka valgemaks. Paide vanaema oli ükskord rääkinud, et talle oli õpetatud hammaste pesemeist sõrmega. Helina perekonnanimi oli Karu. Nüüd jõudis mulle kohale, et Karu oli ka minu esivanemate perekonnanimi. Ja neil oli Helina sarnaseid eesnimesid. Mind huvitas, kas esines ka täpselt sama eesnime ja perekonnanime kombinatsiooni. Olin ühes kirjas Helinale kirjutanud Karu tüdrukutest, mõeldes oma esivanemaid, aga Helina võis aru saada, nagu käiks jutt tema ja tema õdede kohta. Kas minu esivanemate peres esines täpselt sama nimekombinatsiooni, selle kohta lootsin saada informatsiooni Sandrilt. Sander tuli mulle koolis vastu. Ta ütles, et kirjutas raamatu kohta muinasjutu valmis. Õpetaja oli käskinud seda enne vaheaega teha, aga siis ei olnud keegi teinud. Nüüd, kus Sander muinasjutu kirjutas, võis õpetaja seda ka minult nõuda. Sander oli minu pinginaaber ja ta andis mulle paberi oma sugulaste nimedega. Hakkasin seda uurima, kui meie ees istuv Peep pööras ringi, ütles, et võtab selle paberi endale, ja võttiski selle enda kätte. Hüüdsin ühe ropu sõna, mida ma polnud kunagi varem hüüdnud.

Gustav Naan sai riiklikul tähtpäeval Eesti Vabariigilt ordeni. Mina protesteerisin selle vastu, et sellisele kommunistile. Isa ütles, et Naan on kirjutanud ainult ühe raamatu. Ta andis rohkem teistele nõu, kuidas raamatuid kirjutada, kes töö lõpule viisid. Vastasin, et teine raamat ilmus tal vist vene keeles. Siis tuli meelde, et entsüklopeediat võib ka tema raamatuks pidada. Naan ütles, et järgmise raamatu kirjutab ta koos Savisaarega. Selline tegu oleks paljastanud Savisaare tegeliku olemuse. Meil oli kodus Isamaaliidu mänguasju ja Naan hakkas mind selle eest sõimama. Ütlesin talle, et valimistel ei andnud ma häält Isamaaliidule, vaid ühele teisele parteile. Selle peale Naan rahunes.

Avastasin, et Helina on vahepeal kustutatud imelugude blogi uuesti üles pannud. See oli jälle roosa taustaga ja seal olid samad unenäod, mis varem, sest Helina oli nende tekstid oma arvutis või postkastis alles hoidnud. Kõige rohkem huvitas mind endiselt unenägude alajaotus, aga nüüd oli lisandunud ka palju uusi alajaotusi. Üks neist kandis nime "Tom", seal kirjutati konkreetsest Tomi-nimelisest isikust. Alajaotuses "Armastus" oli kolm unenägu, mida ma olin juba varem lugenud. Alajaotus "Kohustused" oli igavam. Seal kirjutas Helina koolitundidest ja nõudepesemisest. Ma olin käinud Helinaga samas klassis ja mind huvitas natuke, mida ta meie füüsikatundide kohta kirjutab, aga praegu ei hakanud ma seda lugema. Blogist sain teada, et Helina osaleb Soome-Vene läbirääkimistel Soome poolel. Venemaa oli teinud pakkumise, et Venemaale jäävad kuuluma vannituba ja wc ning et Soome mahutatakse väiksesse wc tükikesse. Meie korter taheti jagada kaheks korteriks. Seejuures oli probleemiks, kuidas tagada mõlemale sissepääs trepikojast. Aga seda oleks tehtud nii, et trepikojast tuleb ühine uks, mille võti on mõlema korteri omanikel, sealt pääseb edasi väiksesse eesruumi, milles on kahe eraldi korteri uksed erinevate lukkudega. Oleks võinud veel lisada sealt edasi viiva ukse taha kolmanda ukse, mida sulgeda kolmanda võtme või haagiga. Ema tuli koju ja rääkis, et vanaema oli kasutanud ühe foto tegemiseks poes välja pandud fotoaparaati. Võibolla oli see digiaparaat, et sealt pildi kohe välja sai võtta. Aga see jutt ei olnud üldse seotud Helina blogiga ja oli seega vähem oluline. Lugesin blogi edasi. Helina oli sinna lugejate jaoks küsimusi üles riputanud. Üks küsimus oli: pokker - jah või ei? Neli külastajat oli vastanud "jah" ning viis "ei". Igatahes võis välja lugeda, et Helinast endast on saanud pokkerimängija. Järgmine küsimus oli male kohta, aga male paistis teda vähem huvitavat. Kolmas küsimus oli, et kas ühes voodis magamine teeb mehi paremaks ja naisi halvemaks. Vastajad olid öelnud, et vastupidi. Helina tuli uksest sisse, aga mind nähes läks ruttu välja tagasi. Talle ei paistnud meeldivat, et ma selle blogi üles leidnud olin.

Vaiguse rõduga korter

Kahte viimast pühapäeva olen tähistanud rõdul lugemisega. Ülejäänud nädalapäevadel pole ma seda teinud. Eile pärast rõdult lahkumist märkasin, et käed on vaigused. Ma ei mäleta, et mulle varem teadvusesse oleks jõudnud, et põrandalauad vaiku välja ajaksid. Need on seal põrandal juba palju aastaid.

Vaigulõhn on meeldiv, aga täna tuli kuskilt ebameeldivat lõhna. Mingit liimi või värvi lõhna. Tuli avada aken. Õnneks oli väljas soe. Vahepeal kahtlustasin küll, et rikutud õhk on väljast tulev muruniitja heitgaas, aga see arvamus paistis olevat ekslik.

Oma toas nägin viimati lendamas sääske ja vannitoas äädikakärbest. Sääske surnuks lüia mul väga kahju ei ole, aga äädikakärbseid ei tahaks uputada. Ühel hommikul lasin sääsel ka ennast verd täis imeda. Hiljem oli teises ruumis ikkagi verd täis sääsk maha löödud ja küsitud, kelle veri see on.

Täna vaatasin aknast välja ja ütlesin, et taevas on paksult pääsukesi täis, kuskil peavad neil pesad olema. Ükskord hakkasid pääsukesed vist meie rõdule ka pesa ehitama, aga jätsid pooleli. Varblasepesa on meie rõdul olnud. See oli eelmises korteris. Seal oli meil kaks rõdu ja ma pole enam kindel, kummal neist pesa oli. Natuke enne selle pesa ehitamist tõi õde rõdule kassi käest päästetud varblase, kes oli ehmatusest mõneks ajaks lennuvõime kaotanud. Pärast arvas ta ära tundvat, et pesa ehitas sama varblane. Pääsukesed käisid meie rõdul praeguses korteris.

Jalad porised

Mina ja ema töötasime ühe naisteadlase raamatukäsikirja kallal. Ema ütles sellele teadlasele, et käsikirjas esinev sõna "redaktor" tähendab seda, kes sõnastust parandab. Mina arvasin ka nii, aga naisteadlane hüüdis, et ei tähenda, kuidas ema selle sõna tähenduse ära on unustanud. Näitasime sõnaraamatut, et selles on kirjas, et tähendab. Naine väitis, et selles sõnaraamatus seda kirjas ei ole. Kui ta läinud oli, võtsin hoopis seletussõnaraamatu. Seal oli antud sellele sõnale igasuguseid tähendusi, nii et miks meie tähendus ei oleks võinud kõlvata. Krister küsis ühel selle sõnaraamatu leheküljel, et miks kahe järjestikuse märksõna vahele palju lehekülgi ei jää. Krister oli ilmselt terve sõnaraamatu läbi lugenud, et sellise tähelepaneku tegi. Vaatasin, et kõnealuses kohas on mitu tähestiku tähte vahele jäänud.

Olin ühel tänaval ja lugesin raamatust, et kunagine ajalehetoimetaja oli ajalehe väljaandmisest nii rikkaks läinud, et asutas igasse Eesti maakonda kullapoe. Oli öeldud ka, mis aadressil see pood Tartus asus. Üks inimene küsis mult, mis tänaval see oli. Ütlesin talle kahe asutuse tänavad. Sellega sai minu tänane tööpäev kirjandusmuuseumis läbi. Homme tahtsin tagasi tulla, aga siis pidi olema pühade-eelne lühendatud tööpäev ja pühade ajal pidi muuseum päris suletud olema. Läksin maletrenni. Seda hakati ka parajasti sulgema. Vaatasin põrandale ja ütlesin, et tegin selle poriseks. Rei hüüdis: "Simo!" Tegelikult oli ainult üks porine jälg, igal sammul polnud pori pudenenud. Läksin pühkisin ukse ees jalamatil jalanõud puhtaks, seejärel sisenesin ruumi veel korraks. Üks tüdruk küsis mult, kas ma mäletan, mida ma tegin, kui tema esimest korda trenni tuli. Mul polnud isegi see tüdruk varasematest kordadest meelde jäänud. Ütlesin, et ei mäleta. Tema ütles, et tol korral tõstsin ma nuppe peale. Ma olin nii vana malemängija, et mind võisid nuppe peale tõstmas paljud näinud olla. Läksin koju. Nägin peeglist, et mul on nägu verine. See tuli külmakraadidest. Tahtsin rääkida, mida see tüdruk oli öelnud, aga ei leidnud sobivat hetke.

Esimesed maasikad

Täna sõin sel aastal esimest korda maasikaid. Need on välismaa omad. Nad on hapud. Kõige halvema väljanägemisega maasikas oli kõige magusam.

Kümme päikest

Meelva köögis pidi toimuma koosolek. Mina pidin selle jaoks ruumi korda tegema. Isa ütles, et mina saan hästi lastega läbi. Ta hakkas ise ühe lapsega sõbralikult rääkima. Algas uputus ja tuli päästepaadiga ära sõita. Kõik päästepaati ei jõudnud. Aga nad pääsesid muul moel ära. Järgmine kord, kui päästepaadiga sõitma hakkasime, küsisin, kas ei peaks paati teiste juurde sõidutama ja neid ka peale võtma. Vastati, et paat läheks liiga raskeks.

Tõnu nimetas Toomast suitsetajaks. Mööda sõitis paat, kus oli teiste hulgas Toomas. Vaatasin, kas ta tõesti suitsetab. Uudistes teatati, et Venemaa pani plahvatama kümme päikest. Putin lisas, et peaaegu oleks plahvatanud ka kõige suurem Venemaa valmistatud päike, siis oleks kogu maailm hävinud ühe päevaga. See plahvatus võis veel toimuda. Olime vanaemal külas. Minu vastas istus Helena. Teises lauaotsas istus Klaus. Oli veel hulk muid inimesi ja kõik rääkisid läbisegi. Tegin ettepaneku valida koosoleku juhataja, kes otsustab, kellele ta sõna annab. Juhataja kandidaadid olime mina ja Klaus. Mõtlesin, et ma jätan endale hääle andmata, siis valitakse juhatajaks Klaus. Ütlesin Klausile, et kui tema juhatajaks valitakse, ei tohi ta ise sõna võtta. Klaus vaidles vastu, et niimoodi jääks mõni oluline asi ütlemata. Soovitasin tal ennast mitte nii tähtsaks pidada. Maaja saatis mind poodi, et ma ostaks kohvikoort ja veel paari asja. Toidupoode oli kaks tükki, üks ühel ja teine teisel pool teed. Üks pood oli suur ja teine väike. Läksin väiksemasse, sest see oli ilusam. Aga selgus, et seal oli tuli kustus ja algas esinemine. Seetõttu läksin ikkagi suuremasse poodi.

Kahvel

Tahtsin puhkehetkel linti ühe laulu võrra edasi kuulata. Enne panin katseks raadio käima, et võibolla tuleb sealt ka midagi head. Raadios kõlas täpselt sama laul, mis oleks lindilt kõlama hakanud.

Ausamba kordategemine

Vahepeal olin lugenud kahte võrgus kirjutavat inimest, kelle stiilid tundusid mulle üksteisele sarnased. Olin ühes listis nimetanud neid üheks ja samaks inimeseks. Selle peale oli üks neist protesteerinud. Tegelikult oli sarnasus ainult minu mulje ja teistele asjad nii ei tundunud. Kirjutasin kaustikusse Helinast ja muudest asjadest. Minu meetod seisnes selles, et jätsin osadest asjadest kirjutamata. Lamasin pimedal ööl voodis ja jätsin kirjutamata, et kardan pättide uksetaha tulekut, muidu oleks nad võinud selle peale päriselt tulla. Tahtsin minna vaatama, ega neid seal ei ole.

Ootasime emaga Sõpruse puiesteel bussi, et sõita Kanali peatusesse. Tuli õige numbriga buss, aga nüüd olid numbritel täiendid ja me ei teadnud, kas ka täiend on õige. Läksime siiski peale. Buss viis meid soovitud koha asemel Vallikraavi tänavale. Ma ei teadnud, kumma tänava otsa suunas ma pean nüüd kõndima. Seal tänaval oli politseijaoskond ja ma tahtsin minna kirjutama politseile avaldust, et buss tõi meid valesse kohta. Aga enne politsei poole pöördumist tuli kõiki asjaolusid põhjalikult uurida. Läksin mäest alla. Mäel oli lagunev ausammas. Ausamba tugevdamiseks oli sinna toodud liivakivi, aga see oli enne paika panemist samuti lagunema hakanud. Ausamba lähedal oli veel mitmeid koormaid erinevatelt annetajatelt. Iga koorma peal oli silt annetaja nime ja koorma nimetusega. Ausamba kordategemiseks oli aastaga kulutatud suurem summa kui olid Eesti riigieelarve kulud.

Vene raamatupood

Üks poliitik tegi ettepaneku, et valimistel oleks rohkem hääli väärtuslikumal inimesel - paljulapselisel ettevõtjal rohkem kui ühe lapsega kontoritöötajal. Küsisin, kas parem on siis see, kes igale poole vallaslapsi muretseb. Ja inimesel võivad põhitööoskusele lisaks olla suured anded mõnel teisel erialal. Kontoritöötaja võib olla hea maletaja. Sõitsin bussis. Bussijuht hakkas laulma. Üks minust tagapool seisev sõitja küsis teiselt, mida bussijuht ütles, saamata aru, et see on laul. Bussijuht oligi üks selline inimene, kelle lauluoskus oli tähtsam kui bussijuhtimisoskus. Kartsin, et ta hakkab bussi ka laulurütmis juhtima ja teeb avarii. Otsustasin, et ma ei vaata üldse eesaknast välja. Aga oli näha, et bussijuht oli nii rahulik ja kindlakäeline, et avariid teha ta ei saanud.

Läksin vee suunas. Näidati, et vee suunas läheb üks väike laps, sest tegelikult läksin lapsepõlvemälestuste pärast. Astusin kaldalt vette. Vesi ulatas kohe jala kõrge punktini. Aga käänaku taha minnes tuli liivarand, kust vette minnes läks sügavamaks millimeeter haaval. Osalesime olümpiamängudel ja magasime hulgakesi samas hotellitoas. Koolipoisid ärkasid hommikul minust varem ja mina ärkasin nende häälte peale. Olin endiselt unine ja tahtsin edasi magada. Vist ei olnud veel äratus, vaid poisid olid lihtslat varase ärkamisega. Üks mees nimetas ühe poisi nime. Ta oli nimetanud seda ka eile. Küsisin, mis selle poisiga on. Mees selgitas, et see poiss on maailmameister, aga hotellis käitub halvasti. Nii et selles vanuses sai juba maailmameistriks tulla. Poisid tahtsid riideid vahetada, aga ei tahtnud seda teha üksteise nähes. Mõtlesin, miks nad siis vannituppa ei lähe. Aga siin vist ei olnudki korralikku vannituba, ainult väike wc eesruum. Magasin hoopis kodus oma voodis. Tundsin südame kohal valu. See võis tähendada, et süda on päriselt haige.

Läksin koos Erikuga läbi kaubahalli. Seal olid erinevad poed. Üks pood oli eestikeelsete raamatute oma, teine venekeelsete. Selle nimi oli Vene Roheline. Seal ma ei olnud varem käinud, aga nüüd läksime vaatama. Selgus, et seal olid paremad raamatud kui eestikeelses poes, näiteks muusikaraamatud. Madalal tasemel meelelahutust ei olnud üldse. Venekeelset kirjandust oli maailmas suurem valik. Aga selle poe müüjad olid arvatavasti nõus ainult vene keeles teenindama. Mõtlesin, et kui vene müüja ütleb mulle arusaamatus vene keeles, kui palju raha tuleb juurde anda, siis karjun tema peale ja annan nii palju raha, et seda ei saa liiga vähe olla. Vene poest läks tagauks edasi eesti poodi. Läksime sellest uksest läbi. Seal poes tantsiti. Põhiliselt tantsisid mehed naistega, aga mehi oli ruumis natuke rohkem ja üks mees võttis teise mehe tantsima. Üks neist meestest oli homo, aga ei teadnud, kumb. Üks perekond rääkis, et neile oli politsei trahvi teinud, et laste pead on vigastatud. Nad olid endale kardinapuu pähe tõmmanud. Lapsed kukutasid ennast ka praegu peaga vastu maad, nagu neil ilmselt oli pidevaks kombeks. Maas lamades hakkasid nad üksteist kallistama, nagu olid näinud täiskasvanuid filmides tegevat. Raamatupoode oli reas mitu tükki. Läksin vene poodi tagasi. Mõned sarjades ilmunud raamatud olid müügil mõlemas poes, näiteks B. Vaheri raamat Peruu kohta. Ma ei teadnud, kas midagi ostes eelistada eesti poodi kui rahvuskaaslaste oma või vene poodi kui kvaliteetsemat. Üks hääl luges:
Kahekesi oleme kummalises külas,
kuhu sattunud oleme kahekesi ühes.

Esimene võit

Täna toimus päevakeskuses tavalisest suurema osavõtumaksuga turniir (30 krooni), millel oli 25 osavõtjat. Voore oli 8 ja mõtlemisaeg veerand tundi. Võitis 7,5 punktiga Trohhelev, teine oli 6,5 punktiga Päären ja kolmas 6 punktiga A. Kuusk.

Mina läksin mängima ilma soenduseta, sest eile olin unine ja ei kavatsenud seetõttu täna mängima minna. Aga täna hommikul tundsin ennast paremini ja siiski läksin. Kogusin 3,5 punkti. Esimeses voorus kaotasin A. Kuusele, teises võitsin M. Kure, kolmandas Lõhmust, neljandas Sprivulit, viiendas jõudsin Harujõe vastu arvatavasti viigilisse etturilõppmängu, aga mängisin selle maha. Kuuendas sain võiduseisu Nassari vastu, ta pakkus mõlemapoolses ajapuuduses viiki, ma ei võtnud vastu ja kaotasin ajaga. Seitsmendas viigistasin Jakobiga. Üks pealtvaataja arvas, et oleksin võinud võidu peale edasi mängida. Kaheksandas mängisin Raidväljaga, puudutasin varakult vale nuppu ja alistusin enne käigu nõudmist.

Sprivuli vastu sain esimest korda elus viigist parema tulemuse. Mäng oli umbes selline:

1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 c6 5. Oc4 Of5 6. Rf3 Rf6 7. Od2 Lc7 8. 0-0 e6 9. Og5 Rbd7 10. h3 h6 11. Od2 Od6 12. Ve1 0-0 13. Lc1 Kh7 14. Rh4 Vfe8 15. Rf5 ef 16. Od3 Ve1+ 17. Le1 g6 18. Le3 f4 19. Lf3 Ve8 20. Re2 Rh5 21. Lh5 ja vastane alistus siis, kui jõudsime etturilõppmängu, kus mul oli kaks enametturit.

Ajavahemikus 19. maist 18. juunini vaadati minu malesissekandeid sildi alusel 101 korda. Põhiliselt tuldi Vaadeldaja blogist. Hiljuti avastasin, et minu blogile on viidatud ka Maleliidu koduleheküljel, aga sealtkaudu on tulnud ainult üks lugeja. Sildi alusel külastustest on male esikohal, teiseks jääb "ajalugu" ainult 14 vaatamisega.

Naeruturtsatused

Olime koolis ja tuli õppida ajaloo kontrolltööks. Nendeks anti nii palju lugeda, et viimasel ajal võttis mul kõige läbilugemine kaks päeva. Üheks ülikooli eksamiks õppides olin koostanud tabeli põhjaliku süsteemiga, aga polnud õpitut kinnistanud, mistõttu eksamil oli tahetud mulle kolme panna. Olin õpetanud Liisile kontrolltööks õppimist tabeli ühe poole kinnikatmise teel. Nüüd oli Liisil tabel olemas ja ta ütles, et hakkame sellest koos õppima. Küsisin, milleks koos, kas ta peab vajalikuks sõnade läbihääldamist. Näitasin, kuidas saab õppida üksinda. Võibolla tahtis Liis kontrollida, kas ma tõesti õpin nii tobeda meetodi abil nagu tabel. Isa näitas meile, et tabureti peal seistes on hoopis teine vaade kui põrandal seistes. Rääkisin Tõnule, milliseid tulemusi ma olümpiaadidel olen saavutanud, kuidas enne hea tulemuse saavutamist ei tahetud mind võistkonda panna ja kuidas aasta hiljem saingi halva tulemuse. Tõnu kuulas ja naeris. Ütlesin, et olen talle sellest varem ka rääkinud, aga ta kindlasti täpselt ei mäleta.

Kohe, kui ma blogisissekande avaldasin, luges seda üks naisblogija. Avastasin mulle senitundmatu võrgulehe "ajaloo-poolportaal". Sinna ilmus viide minu blogisissekandele, sest see oli ajalooteemaline. Aga ta ilmus alles siis, kui see naisblogija oli juba sissekande avanud. See naine polnud üldse ajaloolane. "Ajaloo-poolportaali" ühel ribal olid viited uutele sissekannetele, teisel ribal pikematele tekstidele, sealhulgas ühele minu väga vanale blogisissekandele. Mõtlesin, et peaks seda portaali pidevalt jälgima hakkama. Olin õppinud magistrantuuris kaks aastat. Õppeaga sai aasta võrra pikendada, aga olin lasknud käest võimaluse esimese ja teise aasta vahel akadeemiline puhkus võtta. Hakkasin paksu ajalooraamatut edasi lugema. Kirjutasin kaustikusse kohe esimese edasi loetud lause kohta kokkuvõtte. Siis otsustasin, et ei kirjuta kokkuvõtteid enne, kui lõik on lõpuni loetud. Selles lõigus oli toodud tsitaat ühest vanast dokumendist, kus kasutati Eesti poliitikute kohta varjunimedena välismaa poliitikute nimesid, näiteks Stalini oma. Tõnissoni nimi ei käinud samuti Tõnissoni enda, vaid ühe väiksema poliitiku kohta. Läksime mikrobussiga sõitma. Mina istusin taha ritta keskele. Üks poliitik tahtis istuda oma harjunud kohale, aga üks meie pere liige oli selle koha juba ära võtnud, mistõttu poliitik tegi väga pettunud nägu. Aga talle tehti see koht vabaks. Eelmine kord oli see poliitik sõitnud selles mikrobussis koos oma naisega, aga nüüd oli ta naisest lahku läinud. Peale tuli üks tema endise naisega väga sarnane naine, kes polnud siiski sama inimene. Mina pidin ühele naisele ruumi tegemiseks akna alla edasi nihkuma, kuigi sinna paistis päike. Klaus tuli fotoaparaadiga ja tahtis pildistada aknatagust vaadet, aga hakkas hoopis naerma. Iga naeruturtsatuse juures tuli tal suust vett. Ta naeris ilmselt sellepärast, et see, keda ta pildistama hakkas, hakkas samal ajal teda pildistama.

Ploom

Vaatasin kahte oma esimese klassi töövihikut. Ühte oli kirjutatud, teise mitte. Teise ei olnud kirjutatud sellepärast, et tunnis oli kästud kirjutada esimesse. Seal ei olnud ka esimesele leheküljele kirjutatud. Aga esimene tunnis antud ülesanne oli olnud esimesele leheküljele joonistatud ploomi siniseks värvimine. Praegu lähenesid lõpueksamid. Nendeks oli väga palju õppida, aga mina oma süstemaatilise meetodiga pidin kõik õpitud saama, sest aega oli veel palju. Olin kartulipõllul. Kahe talu kartulipõldude vahele hakati panema piiret. Toimusid valimised. Paluti talude kaupa teatada, millisest talust mitu häält kellele antakse. Mina protesteerisin, et peab olema isiklik hääletamine, mitte talude kaupa, muidu saavad hääletuse läbiviijad liiga palju informatsiooni. Aga nemad tegid ikka nii nagu nemad tahtsid.

Sõnaraamat kõhus

Seisime suusahüppetornis. Ütlesin, et kui siit ainult korraks alla vaadata, kaob alatiseks tahtmine alla sõita ära. Olin kodus ja sõin Silveti inglise-eesti sõnaraamatut. Lugesin igalt lehelt ühe märksõna läbi ja seejärel sõin selle lehe ära. Süies omandasin ma lehtedele kirjutatut paremini. Ema tuli ja ütles, et ma seda sõnaraamatut ei sööks, seda läheb meil vaja. Mina olin arvanud, et võib süia, sest meil oli sellest uuemaid trükke ka. Teise köite jätsingi söömata. Esimesest köitest jätsin alles kolm lehte ja kaaned. Ütlesin, et tegelikult on trükivärv mürgine. Vastati, et trükivärv on jah ohtlik.

Mul oli arvutisse sisestatud luuletusi. Enne nende teele saatmist kirjutasin alla kommentaari. Et kommentaari ei peetaks luuletuse osaks, jätsin vahele hulga tühje ridu. Siis mõtlesin, et niiviisi ei panda kommentaari tähele, ja hakkasin tühjade ridade arvu vähendama. Vaatasin vene suurmeistrite malepartiisid. Ühes partiis kahis must avangus etturi ja sai tänu sellele ratsu soodsalt f6 arendada. Tõnu oli kirjutanud ühe teksti, mida ema luges. Ema ütles Tõnule, et "suupoolne" kirjutatakse kahe o-ga. Mina ütlesin: "Supolne," sest see kõlas nagu "püstol". Tõnu ütles oma voodist, et tema Aafrika riigil on mulle nõudmisi. Virutasin enda voodist selle voodi pihta jalahoobi.

Lamasin hommikul voodis. Ema küsis, kelleks Bristol minu raamatus märkida. Ütlesin, et võib märkida teiseks koostajaks. Bristoli osa oli seisnenud selles, et ta oli mulle peale käinud, et ma raamatu välja annaks ja järelsõna kirjutaks. Ema hakkas Bristolile helistama, et küsida tema enda nõusolekut. Kartsin, et Bristol ei räägi emaga nii viisakalt nagu minuga. Kui ema ühenduse sai, ütles ta, et on Kati ja küsis, kas Bristoli võib märkida teiseks toimetajaks. Esimene toimetaja olin mina. Bristol sai juba teisel minu raamatul järjest kaastoimetajaks, mida oli liiga palju. Aga õnneks oli minu osa ikkagi suurem, sest olin lisaks järelsõna autor. Saabus Raun, kes tõi raamatu pruufid. Tulin voodist välja, et neid vaadata. Need lehed oskasin järjekorda panna, millel oli leheküljenumber peale trükitud, aga kolmel lehel ei olnud. Kaks neist olid tiitellehed ja nende puhul tuli küsida, kumb käib eespool. Kolmandal numbrita lehel oli pikk luuletus ja see käis lõppu. Raun oli kirjutanud luuletusest oma variandi, aga minul oli enne juba oma variant koos isa parandustega olemas. Mõlemat ei saanud korraga raamatusse panna.

Mõtted enne lõunasööki

Kirjutasin just eelmisse sissekandesse ühe unenäo juurde, mis vahepeal meelde ei tulnud. Mõtlesin täna või eile, et kõige rohkem meeldib mulle lugeda enda unenägusid ja kirjasõbra unenägusid. Aga hiljem, kui lugesin enda unenägusid uuesti, olid nad halvemaks läinud. See tuli ilmselt sellest, et ere päike paistis ekraanile ja takistas sisusse süvenemist. Võõrkeele sõnu õppides hakkavad nad tavaliselt meelde ka jääma, aga ühel õhtul õppisin unisena ja siis ei jäänud kuidagi. Hommikul vaatasin samu sõnu uuesti ja siis tundusid nad olevat juba paremini peas kui õhtul õppimist lõpetades. Koolis inglise keele õpetaja tegi arvatavasti vea, kui nõudis, et me kõiki hääldusi välja ei kirjutaks. Kui oleks kirjutanud, siis võibolla mulle poleks keskkoolis öeldud: "tõlge viis, hääldus kolm". Seda tsitaati olen varasemates sissekannetes ka toonud. Hiljuti nõuti mult ühe sissekande muutmist. Varem olen ise pakkunud, et võin mõne unenäo kustutada, aga seda pole soovitud. Seda on küll kritiseeritud, et miks ma üldse unenägusid üles kirjutan. Aga igat asja võib keegi kritiseerida. See õpetaja, kes ei lubanud kõiki hääldusi üles kirjutada, pani mind ükskord kogemata luku taha ja välja lastes ei vabandanud, vaid ütles: "paras". Üks minu vend on öelnud, et esimene raamat, mille ta ise läbi luges, oli see, kus oli kirjutatud: Hunt, sa vana lambavaras, püssipauk on sulle paras. Kui hunt lammast ära ei sööks, sööks teda inimene. Ükskord ma küsisin, miks ei või loomade söömisega oodata niikaua, kuni nad ise ära surevad. Vastati, et ise surnud looma liha ei kõlba süia. Aga hiljem olen kuulnud lugu, et mingid hätta sattunud inimesed sõid neid, kes nende hulgast esimesena nälga surid.

Ehmatamine

Öeldi, et Päike läheb miljardi aasta pärast liiga suureks. Küsiti, kas inimesed ei peaks enne põgenema. Arvasin, et see on nii pikk aeg, et selle pärast ei pea muretsema. Kuigi tulevikus elavatel inimestel oli muretsemiseks põhjust. Teadlased ennustasid, et arvatavasti tuleb enne allvee tuumasõda. Öeldi, et Maa hakkas Päikesele lähenema. Vastasin, et samaaegselt hakkas Maa ka Päiksest eemalduma. Eemaldumine tuli aastaajast, lähenemine orbiidi koomaletõmbumisest.

Pille ütles, et üks õppejõud oli minu kaitsmisel kaks küsimust esitanud. Vastasin, et mina mäletan ainult ühte. Ühe kuulaja küsimusele jätsin vastamata, sest see polnud vormistatud küsilausena, vaid tänuavaldusena. Pille rääkis, et oli kaitsmise protokollist lugenud, et see õppejõud oli protesteerinud selle vastu, et mina kirjutasin, et itaallasi ja eestlasi ühendas rahvuslik liikumine, kui selle õppejõu arvates oli osa Eestis toimunud rahvuslikust liikumisest ka baltisaksa laulupeod. Komisjoni nõupidamise protokollist oli Pille lugenud, et see õppejõud ütles, et kuna tema seisukohtadega pole arvestatud, hääletab ta kaitsmise tulemuse positiivseks kuulutamise vastu. Ta oli siiski jäänud vähemusse. Pille ütles, et oli selle õppejõuga hiljuti kohtunud ja oli püüdnud head nägu teha.

Mulle kingiti vildikakarp. Rohelisel ja sinisel vildikal ei olnud korki peal. Ütlesin, et see on selleks, et nad ära kuivaksid ja ma ei saaks kirjutada rohelise vildikaga rohelisest erakonnast ega sinisega parempoolsetest ega Euroopa Liidust. Isa pakkus, et ma võin uutele korgita vildikatele panna mõne vana vildika korgi, mis on nagunii kuivanud. Täna olid valimised. Klaus joonistas seina peale valimisplakatit. Kui ta selle valmis sai, ütlesin, et see oleks pidanud olema eesti, mitte inglise keeles ja sellel oleks pidanud olema üleskutse hääletada kellegi konkreetse poolt, nüüd ma ei valigi rohelisi. Seepeale joonistas Klaus plakateid juurde, mis vastasid minu esitatud nõuetele. Aga nüüd tuli mulle meelde, et valimispäeval on agitatsioon keelatud, mistõttu ütlesin Klausile, et ta need plakatid seinalt maha võtaks. Nii ta tegigi. Edasi mõtlesin, et tegelikult on keelatud ainult aktiivne agitatsioon, pereliikmetele võib hääletamise osas soovitusi anda. Sõitsin koos Hennuga meie Kaunase puiestee kodu juurde. Teel seisis ees traktor. Henn keeras sellest mööda. Selgus, et traktori taga oli sõjaväeosa. Võibolla sõitis Henn sõduritel üle varvaste. Traktor oligi peatunud sõdurite möödalaskmiseks. Henn ütles, et kuna ta on sõjaväes käinud, saab ta sõjaväeosa liikumise segamise eest trahvi. Vastasin, et nad vast ei pannud auto numbrit tähele. Tegelikult vahel pannakse. Isa ja teised tulid teise autoga järele ja segasid ka sõdureid, aga kuna isa polnud sõjaväes käinud, siis teda trahv ei ähvardanud. Olime Kaunase puiesteele tagasi kolinud. Läksin meie vahepealsesse majja. Kuulsin ukse taga seistes, et üks vendadest on vanaproua korteris ja räägib õudushäälega, et siin trepikojas on uus õudne elanik - Ihhii. Ilmselt tahtis vend vanaprouat surnuks ehmatada ja tema raha endale võtta. Ma ei teadnudki, et minu vennad sellised on. Läksin korterisse sisse. Selgus, et vanaproua polnud siiski venna jutu peale ehmatanud, küll aga ehmatas minu sisenemise peale. Kui hakkasin uuesti väljuma, küsis ta mult, keda ta valima peab. Vastasin, et ma ei hakka ütlema, keda ta valima peab, küll aga võin öelda, et mina valisin rohelisi.

Häält kostab

Piisk kukkus üksik prõmmdi vastu plekki
ja puude küljes lehti sahises.
Üks inimene näris lõunaks pekki,
kui pliidil alles vesi kahises.

On kuulda mitmeid erinevaid hääli,
kui ainult natukene kuulata.
Kuid kui saab kurjaks meie päälik,
võib mõne hääle ära keelata.

Maffia läbikukkumine

Ma olin ühes kohas juba mõne listi liige, aga mitte kõigi. Liitusin ühe listiga, kus mind veel ei olnud. Enne mind oli seal Jürgen I. Öeldi, et toimuvad Maa kursused. Seal olevat oht, et vererõhk läheb liiga kõrgeks. See tuli arvatavasti sellest, et pidi sõitma enda pulsi sagedusele 170, et arstid saaksid südant uurida. Mina polnud pulssi kunagi nii kõrgeks saanud. Läksin ka kohale, nagu nõuti. Seal pidi minema mööda ohtlikku silda basseini keskel olevale saarele ja tagasi, mida ma parema meelega poleks teinud. Selgus, et need kursused on hoopis arstide huvides, kes harjutavad paanika olukorras abi andmist.

Reet istus vahetunni ajal klassis oma kohal. Küsisin talt paberit. Ta andis sellise paberi, mille oli osaliselt juba ise varem täis kirjutanud. Ta oli sinna kirjutanud, kes täna mida öelnud on. Lugesin, et mina olen öelnud ühe kolmesõnalise lause. Läksin selle paberiga peatrepile. Vastu tulid tüdrukud, kes naersid, et Gerli oli Lauri N-i wc-sse luku taha pannud, aga Lauri oli välja pääsenud. Minu meelest wc naljad olid madalad naljad. Tahtsin sellele paberile kirjutada luuletust. Kirjutasin seina najal. Luuletus pidi olema kaherealine, aga nii pikad read ei mahtunud ära, seetõttu murdsin teksti neljarealiseks. Kolmandas reas tekkis rütmiviga, sest mul ei tulnud meelde, millist ühesilbilist sõna ma seal kasutada tahtsin. Sinna võis veel midagi tagantjärele juurde lisada.

Mafioosod panid raha panka, aga see läks neile kõik kaduma. Mitukümmend mafioosot seisid raha panka panemiseks pangas kassaluugi taga sabas. Seejärel tahtsid nad vist kõik minna kohe teise ruumi sama summat kullana välja võtma, aga kui nad panid raha hoiule korraga ja võtsid välja korraga, võis see kahtlust äratada. Kõik mafioosod, kes olid raha hoiule andnud ja uksest väljusid, arreteeritigi kohe. Viimasena arreteeriti üks mees, kes ei olnudki sabas seisnud, vaid oli pingil istunud. Teda arreteerisid kolm kõrvuti uksel seisvat politseinikku ja üks neist eespool koridoris ootav turskem mees. Kohtus ütles viimasena arreteeritu, et teda pole põhjust karistada, sest tema raha panka ei pannudki. Tegelikult tal oli olnud plaanis panna, aga ta ei olnud tahtnud sabasse seisma minna, vaid oli istudes oodanud, millal saba ära kaob. Talt küsiti, kui paljusid neist mafioosodest ta tunneb. Ta vastas ausalt, et ainult ühte naist, kahte selle naise pärast konkureerivat meest ja veel ühte meest. Naise pärast konkureerivad mehed olid aga kaks selle maffia juhti. Küsitletav tundis neid sellepärast, et oli ise kolmandana sellest naisest natuke huvitatud.

Õnnis teadmatus euroasjades

Eilses "Sirbis" arvustab Ivar Raig artiklis "Euroföderalistide kibedus" Martin Kala raamatut "Euroopa maailma teljel". Toon kaks tsitaati:

1) "Ka vanal euronaljal "Kui Euroopa Liit sooviks liituda Euroopa Liiduga, poleks see võimalik. Põhjusel, et liit ise ei täida oma demokraatlikke standardeid" on ikka oma tõepõhi."

2) ""Võib-olla ongi parem, et Eestile olulistest asjadest räägitakse vähem," ironiseerib ta, viidates ühele Briti uuringule, mille kohaselt on nii, et mida vähem kajastab meedia Brüsseli toiminguid, seda positiivsemalt näeb rahvas Euroopa Liitu."

Lissaboni leping Saksamaal

"28. aprillil 2008 võttis Saksa parlament Bundestag 515 poolt-, 58 vastuhääle ja ühe erapooletu häälega vastu otsuse kiita heaks Lissaboni leping ja sellest johtuv lepingu Saksamaa-poolne ratifitseerimine. Ent Saksa põhiseaduskohtu palvel jättis Saksa president Horst Köhler seaduse ratifitseerimata. Põhjuseks oli nimetatud kohtule esitatud hagi Lissaboni lepingu ratifitseerimise vastu Saksamaa poolt."

(Krõõt Tupay. "Lissaboni leping Saksamaa õiguse kaalukausil". // "Diplomaatia". Nr. 6 (70). Juuni 2009.)

Skaudireeglid on valed

Mina ja Henn magasime oma toas. Ema läks uksest mööda ja pani tähele, et me hüiame läbi une roppusi. Ma ärkasin, aga nagu ema oli öelnud, tuli ärkamise ja tõusmise vahel veel pikutada. Ema oli öelnud, et isa teeb ka nii. Skaudireeglites oli kirjas, et tõusta tuleb kohe pärast ärkamist. Aga see oli täiesti vale suhtumine, sest niimoodi tõusma hakates võis selguda, et tegelikult uni veel jätkub. Unenäod jätkusid ka poolunes. Mõtlesin, et tänaseid unenägusid ma üles ei kirjuta, sest need on nii segased. Kui magada teadmisega, et unenäod ei lähe üleskirjutamisele, on kergem ja parem tunne.

Jätsin koti kallaku peale ja kõndisin ise edasi. Siis tuli mõte, et niiviisi võidakse kott ära varastada. Pealegi oli mul kotis raha. Seetõttu pöördusin tagasi, et kott kaasa võtta. Aga teda oli raske leida. Lõpuks leidsin ja kõik oli alles. Libistasin rahapakki sõrme all. Varas võis kuulda sahinat. Meenutasin hiljuti toimunud Tartu malemeistrivõistlusi. Üks vastane, keda olin võitnud, ei tahtnud kuidagi meelde tulla. Olin turniiril võitnud ainult endast nõrgemaid, mitte kedagi endast tugevamat.

Ema ütles, et tal pole kunagi olnud vaimset tütart, aga nüüd on tema vaimne tütar Helina. Helina võis mõelda, et kui ta õpib minu emaga sama eriala, siis olen pärast temaga tuttavaks saamist emaga palju sellest erialast rääkima hakanud. Mõtlesin Helinale kirjutada, et täna on pühapäev, täna peaks tal natuke vaba aega olema, kirjutagu ta mulle juba täna, kasvõi paar lauset. Kaalusin ka, kas kirjutada "kasvõi üks lause", aga leidsin, et üks oleks liiga vähe. Mõtlesin, et hakkan Helinale järjest teravaid küsimusi esitama, siis lähen temaga tülli ja tahtmine talle kirjutada kaob ära, millega on probleem lahendatud.

Kõndisin mööda Tartu linna ringi. Olin kunagi kirjutanud, et telemasti on näha igasse Tartu punkti. Tegelikult igale poole teda näha ei olnud, aga lagedamatesse kohtadesse ja tema enda linnaossa küll. Praegu olingi selles linnaosas. Telemast oli Tartu kõrgeim ehitis. Tema lähedal oli teiseks kõrgeks ehitiseks kirikutorn. Jõudsin selle kiriku juurde. Selle ees istus kaks vaga näoga vaimulikku. Vanaema ütles, et üks neist on ühe meie kooli õpilase sarnane. Kirik ei tegutsenud kirikuhoones, vaid väiksemas puumajas. Läksin sinna. Ütlesin seal, et soovin laenutada ühe raamatu kahte lehekülge. Need olid järjestikused leheküljed, aga meelega valitud sellised, et nad ei paiknenud sama lehe erinevatel külgedel, vaid kahel järjestikusel lehel.

Kolm partiid

Nädal tagasi päevakeskuses peetud turniiril oli 12 osavõtjat. Paremad olid 1. Särgava, 2. Sprivul, 3.-4. Seljodkin ja Trohhelev. Mina ei osalenud.

Täna oli 18 osavõtjat ja mängiti 7 vooru veerandtunnise mõtlemisajaga. Paremad olid 1. Särgava (6,5 p.), 2. Harujõe (6), 3. Sprivul (5,5). Mina olin 3 punktiga teises pooles.

Esimeses voorus kaotasin Sprivulile, teises Ojastele, kolmandas võitsin Metsoja, neljandas kaotasin Viikmaale, viiendas võitsin Lõhmust, kuuendas M. Kure, seitsmendas kaotasin Harujõele. Paremini meelde jäi kolm partiid:

Runnel-Metsoja
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. c3 Rf6 6. Le2 e5 7. 0-0 Oe7 8. d4 cd 9. cd 0-0 10. d5 Rc5 11. Rc3 Vc8 12. Od2 a6 13. Vac1 b5 14. b4 Rcd7 15. Rh4 g6 16. Oh6 Ve8 17. Lf3 Rd5 18. Rg6 Rc3 19. Re7+ Le7 20. Lg3+ alistus.

Runnel-Lõhmus
1. e4 e6 2. d4 Re7 3. Rf3 Rg6 4. Og5 Oe7 5. Oe7 Le7 6. Rc3 Rh4 7. g3 Rg6 8. h4 h5 9. Oe2 d6 10. Rg5 e5 11. d5 Og4 12. Og4 hg 13. Lg4 Ld7 14. Ld7+ Rd7 15. Rb5 Kd8 16. Rf7+ alistus.

Ojaste-Runnel
1. d4 d5 2. Of4 Rf6 3. Rf3 Of5 4. h3 e6 5. e3 Oe7 6. Od3 Od3 7. cd 0-0 8. 0-0 Rbd7 9. Rbd2 c5 10. dc Rc5 11. d4 Rcd7 12. a3 Vc8 13. b4 Rb6 14. Re5 Rfd7 15. Rb3 Re5 16. Oe5 Rc4 17. Og3 b6 18. Le2 Ld7 19. Vfc1 La4 20. Rd2 b5 21. Rc4 Vc4 22. Vf1 Vc2 23. Lg4 Vfc8 23. Oe5 Of8 24. h4 V2c3 25. h5 Va3 26. Va3 La3 27. h6 g6 28. Lg5 f5 29. Lf6 Vc6 30. Lh8+ Kf7 31. Lh7+ Ke8 32. Lg6+ Kd8 33. h7 Vc1 34. Vc1 Lc1+ 35. Kh2 Lf1 36. h8L Lf2 37. Lf8+ Kc7 38. Ld6+ Kc8 39. Lc7++

Aleksander Suure kuju

Eilses "Postimehes" oli lugu sellest, et kreeklased pole rahul, kui Makedoonia püstitab suure Aleksander Suure kuju, sest tegemist olevat Kreeka, mitte tänapäeva Makedoonia kangelasega. See on sama hea, kui et Narva linn püstitaks Peeter I kuju ja Venemaa hakkaks õiendama, et see on nende, mitte Eesti riigipea. Või et Venemaa oleks ise nõudnud, et pronkssõdur maha võetaks, Eesti ei või tema sõdureid enda omadeks kuulutada. Teiselt poolt ei saa ma aru, miks just tapjaid ja vallutajaid suurteks kangelasteks peetakse.

Artiklis oli meelde tuletatud ka seda, et Kreeka ei luba isegi Makedoonial ennast Makedooniaks nimetada. See on samm edasi sellest, kui mõni ei luba teist inimest neegriks nimetada - nüüd peab loobuma ka enda nimest. Kas Emajõe Ateena tohib öelda? Või peab ütlema Endise Nõukogude Liidu Vabariigi Eesti Emajõe Ateena? Balti keelt kõnelevad preislased surid välja, aga preislaste nimetus elas edasi saksa keelt kõnelejate kohta kasutatavana. Kunagised preislased võiks rahul olla, et neid veel niigi palju mäletatakse.

Kasseti linnujalg

Üks psühhiaater läks palatisse ja hakkas teistele psühhiaatritele küsimusi esitama, kellega ta enne ühes ruumis oli olnud. Teised psühhiaatrid jõudsid järeldusele, et ta on vaimuhaige. Läksime talle palatisse järele. Ta laulis. Laul oli väga mõjuv. Mõtlesin, et tegelikult ta on täiesti terve, aga vaimuhaigeks hakati teda pidama sellepärast, et minu teoses oli teda selleks nimetatud. Pärast rääkisin emale, et minu unenäos nimetati seda tegelast psühhiaatriks, aga tegelikult oli ta väga teatud laulja moodi.

Olin koos Klausiga arvuti juures. Lahti oli minu kodulehekülg. Selle alumises osas oli elemente tihedamalt kui ülemises otsas. All oli viidatud ka minu teisele koduleheküljele, mille olin teinud varjunime all. Vaatasin, et kuigi teisel koduleheküljel olen varjunime muutnud, on põhilehel viidatud vana varjunime järgi. Mõtlesin lisada viite ka oma kolmandale koduleheküljele, mis ei olnud siiani avalik, kuigi sellega seotud e-maili aadressil olid tulnud mõned kirjad.

Makil oli kaks poolt ja kummaski pooles oli üks minu kassett. Lindistamisega pooles oleva kasseti linnujalal tuli tükk küljest ära. Linnujalgadel on kolm varvast ja kand, ära tuli kand. Seetõttu see lint enam ei mänginud. Ja edasi nägin, et ei tulnud küljest mitte ainult kand, vaid kogu jalalaba. Mul tuli mõte, et võibolla pole viga kassetis, vaid makis, võibolla teises pooles see lint veel mängiks. Vend tahtis hakata ise linti parandama. Seda ma tal teha ei lasknud, sest olin juba avastuse piiri peal. Kuigi mulle ei tundunud õiglane, et võtan vennalt avastuse tegemise võimaluse. Venna käes läks lint ühest kohast keskelt lõhki. Võibolla see ei takistanud mängimist, juhul kui heli oli kirjutatud lindi servadesse. Nüüd olid mõlemad makis olnud kassetid katki ja katki minna võisid ka minu ülejäänud kassetid. Mõtlesin, et küll ma välja mõtlen, kuidas nad mängima panna, näiteks kerin pliiatsiga katkisest kohast kaugemale. Ühe ekskursiooni kohta oli Pille rääkinud, et kõik bussisolijad olid pliiatsiga linte kerinud.

Lapstööjõud Aafrikas

17. juunil 1999 võttis Rahvusvaheline Tööorganisatsioon vastu konventsiooni nr. 182 "Lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamine". Selle järgi on laps alla 18-aastane isik. Konventsioon puudutab laste orjapidamist, lastega kaubitsemist, laste sunniviisilist tööd või relvakonfliktides osalemist, lastega kupeldamist, narkootikumide tootmist ja nendega kaubitsemist ning laste tervist või kõlblust kahjustavat või muul viisil ohtlikku tööd. Eesti ratifitseeris konventsiooni aastal 2001.

Keenia ajaleht "East African Standard" kirjutab seoses konventsiooni vastuvõtmise kümnenda aastapäeva lähenemise ja sellega seotud rahvusvahelise tähtpäevaga, et kuigi konventsiooni on ratifitseerinud ka Keenia ja 20% riigi SKP-st läheb haridusele, on riigis miljon lapstöölist, kes ei käi koolis. Põhjuseks on vaesus ja HIV epideemia tõttu orvuks jäämine. Lapstööliste arv on siiski vähenenud, varem oli see 1,9 miljonit. Keenia rahvaarv oli 2006. a. üle 34 miljoni. Maailmas olevat 5-14-aastaseid töötajaid 300 miljonit.

Kommenteeritud ajakiri

Olime Peedul. Seal tiirutas ringi suur koer, kellest ma püüdsin eemale hoida. Läksime vendade ja Arnoga Tartusse, aga koer tuli meiega kaasa. Ma ei jäänud Tartu raudteejaama koos teistega seisma, vaid läksin kohe koju, et koerast lahti saada. Arnot ja koera nimetati juba pühakuteks. Arno ja koer asusid kahekesi tagasiteele Peedu suunas. Kartsin, et kuigi koer on seni hästi käitunud, muutub ta tagasiteel Arno vastu agressiivseks. Naabreid, kelle koer see oli, enam Peedul ei elanud. Nüüd elas koer koos ühe inimesega meie aia saunas. Järgmisel päeval käis Toomas mulle kodus peale, et ma temaga koos Peedule läheksin. Vastasin, et ei lähe, sest alles ma sealt tulin. Veel päev hiljem olime perega raudteejaamas, et Peedule sõita. Vahetasin sokid ära ja teatasin, et ma ikkagi ei tule Peedule. Läksin üksi koju.

Meil oli külas üks soome naine. Ta meenutas, et ma kinkisin talle oma raamatu, ja küsis, mis on minu järgmine raamat. Vastasin, et ma pole järgmist raamatut kirjutama hakanud. Naine lahkus korterist. Mõtlesin, et millise naisega nüüd täpselt tegemist oli. Oli mitu tuttavat soome naist. Sellest, kes ta täpselt oli, sõltus, kas ma olin talle kinkinud oma viimase või eelviimase raamatu. Mõtlesin, et isal ja emal käivad pidevalt külalised, aga mul pole pärast kooli lõppu ükski klassikaaslane külas käinud. Siis meenus, et Erik siiski ühe korra käis. Mõtlesin kirjutada poeesia listi, et kui selle liikmetele minu luuletused ei meeldi, lugegu nad siis vähemalt Klausi raamatut. Klausi luuletused olid tehniliselt minu omadest paremad, aga isegi tema raamatut polnud läbi müüdud. Mina, isa ja Klaus kirjutasime kõik sarnases stiilis.

Lugesin Oudekki võrguajakirja. Esimesena lugesin sealt tema ema artiklit oma tervislikust seisundist. Onu oli soovitanud tal rahuneda. Ta paistis olevat ühtaegu Oudekki ja tema ema onu. Oudekki ema kirjutas veel, et pärast Ameerikasse minemist tuli Piret esimest korda Eestisse alles kümme aastat hiljem. Onu oli soovitanud sellega leppida, et Piret Ameerikas elab. Piret oli esimest korda Eestis käinud maad mööda ja igal järgmisel aastal üks kord lennukiga. Pille oli vist ka öelnud, et esimest korda sõitis Piret Ameerikast Eestisse rongiga. Raudtee tuli ilmselt läbi Alaska ja Siberi. Lugesin võrguajakirja paberilt. Kui avaldati uus artikkel, kandus see ka sellele paberile. Tegemist oli sellise versiooniga, kus artiklite avaraamidesse oli lisatud Rauna kommentaare. Tervislikust seisundist rääkivale artiklile oli Raun andnud negatiivse tähenduse. Kõige hullem märk, mis ta oli ühele artiklile pannud, oli suures kirjas "PAHA HAIS". Seda artiklit ma ei lugenud. Seal võis olla Oudekki üleskutse kommunismi taastamiseks. Selleks, et kommentaare lisada, pidi Raun kõik selle ajakirja artiklid kiiresti läbi lugema. Oli võimalik lugeda ka Oudekki enda versiooni, kus neid kommentaare ei olnud. Ma ei olnud kindel, kas kommentaaride lisamine on seaduslik. Aga tuli meelde, et Oudekki lisab ise ka teistele kommentaare.

Šveits taganeb

Euroopa Liitu mitte kuuluv Šveits võtab ühepoolselt kasutusele Cassis de Dijoni põhimõtte, mis kehtib liikmesriikides alates 1979. a. Euroopa Kohtu otsusest ja mille järgi ühes liikmesriigis seaduslikult toodetud kaupa võib müia ka teises liikmesriigis. Toidukaupade müümiseks on siiski edaspidigi vaja Šveitsi terviseameti luba. Täna kiitis Šveitsi Rahvusnõukogu häältega 86:76 heaks Kantonite Nõukogu ettepaneku, et toidukaupadel ja toormaterjalidel peab edaspidigi olema märgitud ära päritolumaa. Sellega välditi järjekordse rahvahääletuse toimumist. Samas loobuti nõudest, et päritolumaa peaks olema märgitud kõigile kaupadele. Mina tahaksin kaupa ostes teada, millisest riigist see pärit on. Olen varem kirjutanud sel teemal seoses jõulukaardiga, millele oli peale trükitud vaid, et see on trükitud Euroopa Liidus, sissekandes "Postkaardi päritolu", mille üle toimus pikem arutelu listis ee.euro@lists.ut.ee.

Ribad

Näitasin, kus on kõnniteel valge joon. Kui ma siit enne mööda läksin, oli joone taga seisnud sipelgas, kes oli mulle vilistanud ja minuga rääkinud. Nüüd vaatasin, et valgeid jooni on rohkem. Kõnnitee servas oli sipelgarada. Mul sattus käsi sipelgapessa ja sipelgad ronisid käe peale. Eriti ehmatas mind, et käe peale läksid ka emasipelgad, sest need hammustasid arvatavasti eriti valusalt. Olime ühes majas. Olin ostnud uued püksid. Ustav rääkis, et sinistele pükstele tuleb õmmelda punased põlvelapid. Tulevat jälgida, kas pükste serv on sakiline või mitte. Pükste hind olevat kõvasti tõusnud, Eesti aja lõpul olevat nad ainult 30 krooni maksnud. Minu teada ei saanud nad siis niigi palju maksta. Tahtsin Ustavile midagi öelda, aga ta kõndis eest ära. Kõndisin järele, aga ta läks üha eest. Kogu kõndimise aja püüdsin meelde tuletada, mida ma öelda tahtsin, aga ei tulnud meelde.

Ühte minu vanasse vihikusse oli kirjutatud peatükke väljamõeldud maade kohta. Üks peatükk tundus olevat täiskasvanute stiili jäljendus. Seal olid laused segamini, mis pidi ilmselt näitama, et peategelaseks olev poiss sattus segadusse. Ütlesin, et Andorra mind ei huvita. Vastati, et see maa, millest ma kirjutanud olen, on just Andorra. Ütlesin, et selles mõttes küll, aga Andorra ei huvita mind selles mõttes, et kui selle kohta informatsiooni oleks vaja hankida, siis ma ei teaks, kust seda saada. Läksime rongiga sõitma. Seisin peatuses, kui rong sõitma hakkas. Olin maha jäänud. Läksin liikuva rongi ukse juurde, mispeale rong jäi seisma ja tegi ukse uuesti lahti. Sain peale. Selgus, et olid kasutusele võetud uut tüüpi piletid. Need olid päevapiletid. Need maksid vähe, aga nendega sai sõita päeva jooksul kõigi Eesti rongidega. Mõtlesin kasutada seda selleks, et hakata rohkem Tallinnas käima. Seni olin sõitnud põhiliselt Peedule. Üks poiss tegi liikuva rongi ukse lahti ja hüppas välja. Paistis, et ta viga ei saanud. Rong peatus ja lasi ta peale tagasi. Ütlesin, et liikuvast rongist ei tohi mingil juhul välja hüpata. Alati ei saa viga, aga on saadud. Oli võimalik panna enda seltskonnale rongis kolm vagunit ette kinni. Kaalusin, kas seda teha. Leidsin, et mul pole nii palju kaaslasi, et sellel mõtet oleks. Võiks piirduda ühe vaguni kinnipanekuga, aga arvatavasti jääks siis see vagun ka üldvagunitega võrreldes tühjaks. Kuigi vagunis oli ringi käinud piletimüüja, käis hiljem veel eraldi piletikontroll. Ei saanud kindel olla, et niiviisi pileti üles leiab. Üks poiss ütles, et teine poiss oli öelnud, et talle need naised üldse ei meeldi. Selle peale öeldi, et sellistel poliitilistel teemadel ei tohi rääkida.

Malepartiis kordus sama, mis oli juhtunud minu partiis, et laua täitsid kahest etturist koosnevad paberiribad, mis paiknesid üksteise ees. Nüüd soovitati neid hävitama hakata, mida minu mängus polnud juhtunud. Alles nüüd taipasin, et neid saab ratsuga lüia, sest üksteise ees paiknevad etturid üksteist ei kaitse. Mul tekkis aga küsimus, kas ühel käigul saab lüia üks või kaks etturit, kui üks riba kahest etturist koosneb. Jõudsin järeldusele, et ribad tuleb löömisel pooleks lõigata ja eemaldada laualt korraga ainult üks ettur, sest kui ribade asemel oleks nupud, siis oleks ühe riba asemel kaks nuppu. Lõpuks jõudsin järeldusele, et kuigi ettur ei kaitse enda ees olevat etturit, kaitsevad nad üksteist siiski diagonaalis. Ühele tüdrukule meeldis üks poiss, sest see naeratas. Tegelikult oli see poiss halva iseloomuga. Üks poiss istus sauna pesemisruumis tund aega, ilma vahepeal laval käimata. Imestasin, et kas tal külm ei hakka. Naeratavat poissi imetlenud tüdruk läks poiste juurde lavale. Tüdrukuid ei häirinud, kui poisid olid ilma riieteta, aga poisse võis häirida, kui tüdrukutel midagi peale saunalina ümber ei olnud. Olime vanaema verandal. Üks tüdruk ütles, et ta on täna kolm raamatut läbi lugenud. Kaks neist olid õhukesed ja üks paks. Nüüd alustas ta uut raamatut, milleks oli lapsmalesuurmeistri partiide kogu. Olin selle kunagi ise ka läbi lugenud, aga ilma mõtlemata, mis pole maleraamatute puhul õige. Isegi täiskasvanu jaoks oli see lapssuurmeister ületamatult tugev. Raamat oli välja antud teiste laste jaoks, aga need võisid ainult imestada, kuidas nad ise ühtegi raamatus toodud tugevatest käikudest ära ei arva. See raamat oli vanaisa oma. Ütlesin, et olen saanud vanaisalt palju maleraamatuid. Selle peale öeldi, et ülejäänud tuleks ka ära kinkida. Ma ei teadnud, kas sellega mõeldi, et mulle kinkida või et kinkida kellelegi teisele, et ma neid ka endale ei võtaks.

Tagasivaade valimistele

Ajakirjanduses kasutatud sõnadest jääb mulje, nagu oleks europarlamendi valimisaktiivsus olnud suur. Tegelikult enamus kodanikke ikkagi valima ei läinud, nii et aktiivsus oli endiselt väike. Aktiivususe suurenemist võrreldes eelmise korraga on seletatud majanduskriisiga. Aga samas on öeldud, et mujal Euroopas aktiivsus langes, kuigi seal on ka kriis. Kui kriis juba on, siis saab nähtavasti kõike kriisiga seletada, ükskõik mis juhtub.

Käisin kohal ühel valimisdebati üritusel ja kirjutasin mitu valimiste teemalist sissekannet, mida saatsin veel mujale edasi. Ka mulle kirjutati. Elektronkirju tuli kolmelt kandidaadilt - Mart Nikluselt, Martin Helmelt ja Silver Meikarilt. Neljas kirjutaja oli partei nime all Vene Erakond Eestis. Selle kirja avatekst oli paralleelselt eesti ja vene keeles, edasi sai klikkida ainult venekeelsele lisale. Sel puhul tuleks mainida, et Euroopa Parlamendis on olemas tõlge kõigi ametlike keelte vahel, aga vene keel nende hulka ei kuulu.

Minu blogist otsiti kampaania ajal kandidaatide nimedest konkurentsitult kõige rohkem Indrek Tarandi oma. Paar korda otsiti ka IRL-i kandidaatide nimesid. Üleskutset kellegi konkreetse poolt hääletada ma ei teinud. Lõpuks valisin rohelised, kaaludes teise variandina kellegi eurokriitilisuse alusel valimist. Eurokriitilised jõud võitleksid rahvuse väljasuremise vastu, rohelised inimkonna väljasuremise vastu. Kuna inimkond tervikuna on tähtsam, eelistasin rohelisi, kes jäid esimestena saadikokohast ilma. Mulle siiski ei meeldinud Peep Mardiste kampaania ajal avaldatud seisukoht, et Euroopa Liitu tuleks võtta ka Türgi. Nimekirjas kõrgemal kohal olnud Strandberg on varem teinud eurokriitilisi avaldusi, aga nüüd on ta asunud seisukohale, et ilma Euroopa Liiduta poleks Eestis keskkonna heaks tehtud niigi palju.

Indrek Tarandi puhul ei ole selge, kas ta sai nii palju hääli tänu kampaania ajal väljendatud seisukohtadele või televisioonist tuttavale näole. Seisukoht, et kinnised nimekirjad on demokraatia piiramine, on õige. On ikka vahe, kas Reformierakonda oleks läinud esindama nimekirjas kolmandale kohale pandud Gräzin või keegi teine, nagu see nüüd juhtus. Ja vahe olnuks ka Ojulandi ja Meikari vahel. Iseasi, et europarlamendis ei saa Tarand Riigikogu töösse valimiskorra määramisel sekkuda. Kui just ei võeta arvesse talle antud hääli kui meeleavaldust.

Eilses sissekandes seadsin kahtluse alla valimiste õiguspärasuse, sest valimisjaoskonnas polnud kabiinide ees eesriiet. Muudest jaoskondadest avaldatud fotod näitavad, et see probleem polnud siiski üldine. Oma jaoskonna tulemusi protestida ma ei kavatse, aga loodan, et järgmine kord on eesriie olemas. Selle puudumine ebamugavustundest hoolimata minu seekordset valikut ei mõjutanud. Ükskord varem on seda siiski juhtunud, nimelt üliõpilasesinduse valimistel. Tol korral võtsin hääletussedeli välja, aga nähes, et ei ole kabiini ega sedeli kokkumurdmise võimalust, jätsin hääle andmata. Ja võibolla selle mõjul jätsin järgmistel kordadel üliõpilasesinduse valimistele üldse minemata.

Ebaõiglane õigus

Presidendikandidaat pakkus mulle, et kui teda valitakse presidendiks, aga mina tema asepresidendiks ei kandideeri, maksab ta mulle 500 000 krooni. Hakkasin kaaluma, kui suurt summat küsida. Algul mõtlesin küsida ainult 30 000 krooni, aga hakkasin summat järk-järgult suurendama, kuni lõpuks küsisin 300 000, mis oli siiski pakutust vähem. Mõtlesin seejärel, et nüüd võidakse mind süüdistada, et olen ameti läätseleeme eest maha müünud, sest Ameerika presidendivalimiskampaanias on mängus miljonid. Läksin presidendikandidaadi valimisüritust kuulama. Kui ma oleks seal endast halva mulje jätnud, poleks teda presidendiks valitud. See oli film. Presidendikandidaat ja tema lapsepõlvesõber sihtisid üksteist tulirelva sarnaste esemetega. Presidendikandidaat tegi ainult nalja, aga viimasel hetkel sai ta aru, et lapsepõlvesõber tahab teda päriselt maha lasta. Tuli põgeneda ja vaenlase vastu sõda alustada. Ringi hakkasid lendama pommituslennukid ja meie marssisime rivis edasi. Olin koos kahe teise näitlejaga esireas. Ainult mulle tegi see film nalja. Küsisin minu kõrval kõndivatelt näitlejatelt naerdes, kelle vastu me sõdime. Nemad ei tahtnud filmi rikkuda ja jäid tõsiseks. Ka mina muutusin tõsiseks. Ilmusid välja uut tüüpi vaenlased, kellele pommid ei mõjunud. Need olid plastmassist olendid. Esialgu oli neid ainult kaks tükki. Nagu mina aitasin presidendi võimule, nii pidin arvatavasti mina leidma relva seda tüüpi vaenlaste vastu. Aga juba ilmus välja kolmas ja veel hullem vaenlase tüüp.

Tita ütles esimesi lause sarnaseid häälitsusi. Kassi nimetas ta näuks. Kui koorus siga, oli tita selle üle algul rõõmus, aga lõpuks ütles kurvalt sõnad, mis kõlasid nagu: "Rui tõmbas saba rõngasse". Kõigi maade titad nimetasid loomi selle häälitsuse järgi, mida nad tegid. Aga iga maa titad nimetasid neid siiski oma keeles. See võis tulla sellest, et eri maade loomad tegidki erinevat häält.

Olin Riigikogu liige. Riigikogus jõuti parajasti uue päevakorrapunktini. Ettekandja läks juba kõnepulti. Kavatsesin ka sel teemal sõna võtta. Sõnavõtus kavatsesin öelda, et mina küll kõiki seadusi täita ei kavatse, sest Jaan Tõnisson on öelnud, et ebaõiglane õigus kaotab õiguse olla õigus. Kui rahvaste võrdõiguslikkuse seadus nõuab, et ma pean mingit tüüpi malepartii mängimata jätma, siis mina seda mängimata ei jäta. Mulle võidi vastata, et Tõnisson oli Euroopa Föderatsiooni pooldaja. Selle peale oleksin öelnud, et seda pooldas ta ainult ühes artiklis, teistes artiklites avaldatud seisukohad läksid sellega vastuollu. Kõndisin mööda karniisi Oudekki toa aknast sisse. Seal olid Oudekki ja Martin G. Analüüsisin seal maleseise. Lahkusin akna kaudu teistega korraga. Nemad läksid loengusse. Varsti kõndisin jälle mööda karniisi selle akna suunas. Vastassuunast tulid Toomas ja Martin G. Läksin sisse üks aken varem, aga see oli kõik üks korter. Mängisin jälle endaga malet. Toomas tuli ka sinna tuppa ja rääkis, et võrgus malet mängides sai ta reitinguks 2020. Ütlesin, et minul küll nii kõrget reitingut ei ole. Kui Toomas sai minust kõrgema reitingu, võiks ta tulla muudesse kohtadesse ka mängima. Lisasin, et igas võrguklubis on erinev reiting.

Kas valimised on seaduslikud?

Varasematel kordadel, kui olen valimas käinud, on kabiin olnud eesriidega suletav. Seekord eesriiet ei olnud. Ma pole kindel, kas see on kooskõlas Euroopa Parlamendi valimise seaduse järgmise sättega:

"§ 34. Hääletamiskabiin

(1) Hääletamiskabiin peab võimaldama salajast hääletamist."

Võidakse öelda, et selg varjab ära, mida ma sedelile kirjutan, aga ma pole kindel, kas lühematel valijatel ei ole see üle õla loetav. Ja võidakse tähele panna, mis suunas ma kandidaatide nimekirja lugedes pead pööran.

Puudus terviklikkus

Hakkasin Paide linnast lahkuma. Teele jäi politseiauto. Politsei küsis mult, kas ma käin tööl või otsin tööd. Vastasin, et otseselt mitte. Tartusse jõudes läksime kanalisse ujuma. Püksid, mis mul jalas olid, ei olnud mõeldud ujumispüksteks. Lõpuks vahetasin nad ära. Lähedal oli suur tiiger. Ujusin mööda kitsast jõge kaugele. Liigutasin ainult käsi, mitte jalgu, nagu eelmine kordki. Võistlesin ühe kirjanikuga, kes oli kirjutanud omapäraseid tekste.

Ootasime bussi. Inimesed jagunesid peatuses parteide kaupa. Sotsiaaldemokraatlikke parteisid oli kaks tükki. Kui buss tuli, läksin peale esimesest uksest, nagu ajaloolastel tavaks. Isa istus bussis minu kõrvale. Minu iste oli külm. Lugesin arhiivis vana ajalehte. Konspekteerisin seda ajalehenumbrit tema enda paberile. Ajaleht oli 19. sajandi oma. Seal oli kirjutatud tolleaegse Ruutsoo kohta, et ta oli 98% mõistlik, aga 2% Kirjanike Liidu liige. Tol ajal parempoolsed alkoholi ei tarviatnud, aga Ruutsoo oli vasakpoolne ja tarvitas. Ta oli praeguse Ruutsoo isa. Jõudsingi paksust köitest ainult ühte ajalehenumbrit lugeda, see-eest põhjalikult. Kartsin, et ajalehe sodimist ei peetud õigeks käitumiseks. Kui köite arhiivitöötajale tagastasin, siis ta loetud lehe väljanägemist ei kontrollinud. Aga kartsin, et trepist üles viimise järel hakatakse täitma paberit, kus on lahtrid säiliku seisundi kohta enne väljalaenamist ja pärast tagastamist.

Mängisin öösel Toomaga ühe maja katusel malet. Lähedal oli palju käratsevaid lapsi. Hüüdsin neile, et mis seal toimub. Üks poiss kõõlus katuseäärel ja ähvardas alla kukkuda. Toomas lõi minu vankri käiguga Ve1:e8. Ma pidasin tema vankri löömisest tugevamaks oda löömist käiguga O:h3, mis pidi tekitama nõrgestatud etturid h2 ja h3. Aga Toomas ei löönud minu oda ja järgmisel käigul lõin Oh3:e8. Varsti tekkis meil vaidlus, milline seis peab laual olema. Nii lõppesid viimasel ajal kõik mängud. Toomas arvas, et minu oda peab seisma hoopis d5. Mängisime edasi sellest seisust, mida Toomas õigeks pidas. Võitsin mõlemal juhul, aga niiviisi ei olnud partii terviklik.

Hea meetod

Olin enne kaitsmise algust vannis. Üks teadlane oli mõõtnud just protsenti, kui palju asju on valesti. Nüüd tahtis ta, et mina aitaks sama mõõta. Selleks pidin hoidma mõõteriista vannivees püsti. Teadlane ise läks ära. Hoidsin mõõteriista püsti, aga vahepeal vajus ta mul natuke viltu, nii et tulemus ei saanud tulla täpne. Lootsin, et valesti olevate asjade protsent on vähenenud, aga eriti mu lootus ei täitunud. Protsendiks tuli 102. Teadlane ise oli saanud 104. Märkasin seina peal kolme ussi, kes olid tulnud minu küljest. Võibolla need olid solkmed. Sellepärast mul siis eile hingetorus halb tunne oligi olnud. Minu nahal oli veel hulk väiksemaid usse. Tahtsin vannist välja tulla, aga ei saanud, sest vannitoas tõsteti musta pesu. Ma ei tahtnud ennast ilma riieteta väljaspool vett näidata. Lõpuks ei jõudnud ma ära oodata ja tulin ikkagi veest välja, kuigi uks oli ka pärani. Hakkasin keset tuba riidesse panema. Olin vanglas olnud sada aastat ja selle ajaga oli väljas paljugi muutunud. Üks sokkidest läks jalga tõmbamisel puruks. Mulle öeldi, et eeskiri nõuab, et siis tuleb ära visata mõlemad selle paari sokid. Mina viskasin ainult ühe soki. Ütlesin, et mõlema soki äraviskamise reeglit võivad täita Euroopa Liidu pooldajad, aga mitte Euroopa Liidu vastased.

Hakkasin lugema ühe vana aastakäigu "Loomingu" numbrit, nii et kirjutasin iga lehekülje kohta üles ühe küsimuse. Mul oli plaanis lugeda samal moel ka "Akadeemia" numbreid. Ütlesin, et selle meetodiga on võimalik kõik asjad läbi lugeda. Ma ei teadnud, miks ei võiks ma vanade numbrite asemel lugeda uusi. Hakkasin mööda kõnniteid uisutama. Mul oli vähe praktikat ja seetõttu tundsin ennast ebakindlalt. Tulevikus pidi asi paranema. Eriti hirmus oli mäest alla sõita. Üks jalgrattatreener pani minu maha kukkunud jalgratta lukku, nagu ta ise ütles. Nõudsin, et ta selle lukust lahti tagasi teeks, aga seda ta ei teinud. Kui hakkasin ratta kruvisid keerama, siis selgus, et see siiski ei olnud lukus ja sain kruvid oma jõuga lahti. Ütlesin, et ma teadsin, et see mees võis valetada, sest vahel inimesed valetavad. Tänu minule leidis Tõnu üles mõned vidinad, mis vahepeal olid kadunud olnud.

Klaus ja teised nooremad vennad mängisid lauamängu. Nad ütlesid, et mängivad täppi. Mina parandasin, et mitte täppi, vaid kabet. Aga siis vaatasin, et mäng on siiski kabest erinev. Vaatasin, et Klausi vastane saaks serval läbimurde teostada. Aga enne selle teostamist viskas Klaus keskliinidel kolm oma nuppu esimesele reale tammi. Seejärel hakkasid esimesele reale tammi minema lauaservas ka vastase nupud. Ütlesin Klausile, et ta ei saanud kohe tamme peale panna, nupp ei saa üle ühe ruudu korraga edasi minna. Ütlesin, et ma hakkan koguma kompromiteerivaid andmeid. Lisasin, et saab erinevalt rääkida - üks võimalus on rääkida kompromiteerivate andmete kogumisest, teine võimalus spordivõistluste tulemuste jäädvustamisest. Klaus oli nõus. Erinevate taskukarpide nupud olid kõik omavahel segamini läinud. Hakkasin ühte karpi kokku koguma oma kabenuppe. Selle järgi oli neid kerge eristada, et minul olid valgete nuppude asemel punased. Aga mustad olid kõikides komplektides ühtviisi mustad ja nende eristamiseks tuli väga peent vahet teha. Taskumalenuppe oli ainult üks komplekt ja neid oli kerge eristada. Kapis oli kaks kohvipurki. Ühes neist olid kopikad. Varem oli neid seal olnud ääreni, aga nüüd millegipärast ainult pool purki. Teises purgis pidid käima mõttemeistri nupud. Leidsin ühe liivakühvli, millel oli palju liiva küljes. Mõtlesin, et kui ma lapsena paistsin silma selle poolest, et istusin palju liivakastis, siis nüüd võiks ma jätkata samalaadset tegevust pikalt malelaua taga istumise näol.

Olin teel koju. Jäin seisma kesklinna bussijaamas. Tuli üks buss. Kuigi see oli vähendatud suuruses, tundus ta olevat õige liin. Aga kuna mul piletit ei olnud, siis loobusin peale minemast. Möödus rühm inimesi, kes kõik vaatasid minu poole. Ma nägin neid väga uduselt, seetõttu ei olnud ma kindel, kes nad on, aga nad tundusid olevat perekonna liikmed. Mulle võis pidavalt tuttavaid vastu tulla, aga mul oli nägemine nii kehvaks läinud, et ma ei tundnud kedagi ära. Ma ei näinud isegi enam liiklusmärkide pealt numbreid. Üle tee sain siiski minna, sest sellest sain aru, mis värvi tuli fooris põleb. Läksin ühte majja, kus laual olid väiksed paberilehed, millele olid välja trükitud minu raamatu illustratsioonid. Need olid poes sellistel lehtedel raamatust eraldi müügil. Bristol ütles, et poes on need vist läbi müüdud ja ta viib neid poodi juurde. Sellega ei olnud ma rahul, sest teist korda neid enam läbi poleks müüdud. Pealegi olid need paberid kortsus. Minu raamatu tekst oli avaldatud ka "Loomingus". Mina polnud käsikirja "Loomingule" saatnud ja ei teadnud, kes seda tegi. Mulle polnud korrektuuri ka saadetud. Raunale "Loomingus" avaldamine arvatavasti ei meeldinud, sest see vähendas raamatu enda läbimüüki. K. Sander luges "Loomingu" numbreid läbi ja võis seetõttu olla lugenud, et raamatus on temast juttu. Ma ei teadnud, kas kogu raamat mahtus ära ühte "Loomingu" numbrisse või taheti seda avaldada läbi kahe numbri. Viimasel juhul võibolla loobuti teise poole avaldamisest, kui nähti, et tekst on juba eraldi raamatuna ilmunud.

Turniir vahele

Tartu Suve tänaseks kiirturniiriks registreerusin esmaspäeval telefoni teel, aga eilse ja üleeilse kehva enesetunde järel otsustasin siiski mitte osaleda. Tänu sellele sain hommikul kolm tundi kauem magada. Turniirid võiksid kõik alati õhtuti alata, sest kella järgi tõusmine on ebameeldiv.

Tänavusel turniiril on mõtlemisaega varasemate kordade 20 minuti asemel 15. Sellega pole ma ka rahul. Kui Tartu meistrivõistlustel anti pikk mõtlemisaeg, siis mõtlesin välja ilusamaid käike kui kiirpartiides. Homset välkturniiri ma mängima ei lähe, sest see on vastuolus ideega, et male on mõtlemismäng. Kui tahta festival läbi viia varasema kolme päeva asemel kahega, võiks kiirturniiri lühendamise asemel aega kokku hoida välkturniiri pealt.

Põhjatäht

Mängisin maleturniiril K. Sandriga. Mäng oli jõudnud etturilõppmängu. Protesteerisin vastase käigu vastu, et mina tegin etturiga kaksiksammu, aga vastane käsitles seda lühikese sammuna. Esimesel juhul oleksin võitnud mina, teisel juhul tema. K. Sander tegi ettepaneku, et märgib tabelisse mängu tulemuseks viigi. Mina tahtsin natuke rohkem, et ta paneks mulle kahe mängu pealt kokku 1,5 punkti. Seda kuuldes pani ta mulle kõigi vastaste pealt, kellega ma veel mänginud ei olnud, igaühe eest 6 või 7 punkti. Endale kirjutas ta täpselt samasugused punktid. Sellega jäi ta minust ette, sest varasemates voorudes oli saanud rohkem võite. Üks poiss proovis raamatukogu põlema panna. Kustutasin tule ära, aga ei hakanud seda poissi maha lööma. Pärast istuti söögilauas. Öeldi, et põhjatäht on see, millest minu vaidlus K. Sandriga alguse sai. Mina ütlesin, et ma pole põhjatähest kuulnudki. Paistis, et põhjatäht oli ehe minu kõrval istuva printsessi peas. Võibolla peeti sobimatuks, et ma printsessi kõrvale istusin.

Tutvustati ühe Nõukogude aja tähtsa naise elulugu. Talle oli meeldinud korteritest varastada, peale varastamise käis ta ka maju pildistamas, mis oli sarnane tegevus. Ta oli leiutanud uut tüüpi kraani. Kui majal kraani ei olnud, pidi vesi läbi mulla kuus tundi kohale imbuma, aga selle naise leiutatud kraaniga sai vett natuke kiiremini tõmmata. Ajalehes kirjutati, et Hiina võitleb Jaapanist salakaubana tulevate relvade vastu. Kui Teises maailmasõjas Saksamaa oli juba alistunud, avaldasid Saaremaal sissepiiratud saksalaste ja eestlaste väeosad veel vastupanu. Sakslaste väeosa juht pakkus eestlaste väeosa juhile omavahelise rahu sõlmimist, aga eestlaste juht lükkas selle tagasi. Sakslaste juht ütles, et eestlaste juht ei saanud tema mõttest aru, rahu ei tähendaks seda, et eestlased sakslastele alistuksid, vaid valmisolekut Nõukogude vägede võiduks.

Kõndisime Paide aias ringi. Varem oli Helina seal meiega rääkimas käinud, aga viimasel ajal mitte. Siis märkasin enda ees kõndimas siiski Helina moodi inimest ja järgnesin talle. See ei juhtunud enam Paides, vaid koolimaja moodi suure hoone tühjades koridorides. Tegelikult ei kõndinud minu ees Helina, vaid Ott. Isa tuli vastu ja ütles midagi kommentaariks. Jõudsin koos Kristjan K.-ga raamatupoodi. Vaatasin riiulit, kus varem oli olnud minu neljas raamat. Enam seda seal ei olnud. Ei olnud ka minu varasemaid raamatuid, mis oli veel rõõmustavam. Ma olin kuulnud, et ühes teises poes oli minu neljas raamat juba varem läbi müüdud. Müüjatele küsimusi esitama hakata ma ei tahtnud. Vaatasime ka muud riiulid läbi, aga minu raamatuid ei olnud tõesti enam müügil. Aga polnud ka isa raamatuid, mis ometi pidid müügil olema. Raamaturiiulid olid osalt segatud toiduriiulitega ja raamaturiiulite hulka oli toidule ruumi tegemiseks vähendatud. Selgus, et osa raamatuid oli viidud teisele korrusele. Hakkasin minema vaatama, ega minu raamatuid seal ei ole, aga kahjuks enne kohalejõudmist ärkasin.

Vanast ajalehest

Kohalik malemänguselts kinnitatud.

Nagu Riia lehtedest näha, on Liivimaa kubermangu seltsi asjade kommisjoni koosolekul 19. jaan. muude seltside seas ka kohalik malemängu selts kinnitatud. See on esimene malemängu selts, mille Eesti ringkonna liikmed on asutanud.

("Postimees" 1915. Reede, 23. jaanuar. Nr. 18. Lk. 3.)

Seierite kiirus

Lamasin valgel ööl voodis ja vaatasin kella. Sekundiseieri liikumiskiirusega olin rahul, aga minutiseier oli liiga kiiresti liikuma hakanud. Nad liikusid umbes ühe kiiresti. Mulle ei meeldinud, et ülejäänud elu jooksul aeg niimoodi lendab. Seierid liikusid aeglasemalt, kui nad liikusid üle 12. Kõige kiiremini liikusid nad, kui hakkasid 6 pealt kõrgemale tõusma. Lõpuks tuli seierite liikumiskiirusesse siiski vahe sisse ja nüüd liikus sekundiseier minutiseierist kaks korda kiiremini.

Tahtsin vaadata paberi pealt oma uut malereitingut. Viimasel turniiril oli mul hästi läinud ja nüüd pidi mu reiting palju kõrgem olema. Ma ei teadnud siiski, kui kõrgelt tabelist seda otsima hakata. Tabelis ei olnud kõiki reitinguid, vaid minu reiting asus tabelis "Väiksed ja viletsad". Seal olid laste ja haigete täiskasvanute reitingud. Minu reiting oli tõusnud järgmisse satta. Varem olid reitingud olnud neljakohalised, nüüd viiekohalised. See tuli sellest, et üks komakoht võeti lisaks. Maletajad sõitsid bussiga koju. Kõige kauem istusime bussis mina ja vanad mängijad, kes enam võistlustel palju punkte ei saanud. Varem olin tähele pannud, et kohtunike tegevuse vastu tunnevad kõige suuremat huvi lapsed. Nüüd tuli välja, et huvi suurus male vastu ei sõltu noorusest, vaid nõrgast mängutasemest.

Sai läbi raamatuesitlus, kus mina olin esinenud. Raun ei olnud minu viimaste esinemiste kohta midagi öelnud. Muidu ma poleks selle kohta midagi arvanud, aga kuna ta minu esimest esinemist oli kiitnud, siis ma teadsin, et mittekiitmine tähendab rahulolematust. Kohe algas selles klassiruumis uus üritus. Istusin viimases pingis. Minu ette istus Erik. Ta tuli sel nädalal juba kolmandat ja kahe nädala jooksul neljandat korda minuga seotud üritust kuulama. Nende kohta luges ta eelteateid ajalehtedest. Loengut pidav õppejõud küsis üliõpilastelt, kes on kõigi aegade kuulsaim näitekirjanik. Vastuseks pakuti mitut nime, aga kõik olid sellised, kellest ma polnud kuulnudki, seega olid need valed vastused. Mina teadsin, et õige vastus on Shakespeare, aga ma ei tahtnud vastata. Järgmisele küsimusele palus õppejõud vastata kedagi sinatades. Ma ei saanud aru, kelle poole ta pöördus, aga kõrvalt öeldi mulle, et mõeldi mind. Ma ikkagi ei vastanud. Õppejõud ilmselt sellepärast arvasidki, et kõik üliõpilased on rumalad, et õigeid vastuseid kunagi ei öeldud. Tegelikult mina olin targem. Kui loeng lõppes, läksin koos kahe palja tüdrukuga poiste duširuumi.

Olin peol. Isa ja ema hakkasid tantsima. Mõtlesin, et isa ei tohiks nii äkilisi liigutusi teha. Tantsimist oli paha vaadata. Magasin laagris. Minu magamist kasutasid teised selleks, et riideid vahetada. Istusin koolimajas loengus. Õppejõud ütles, et tuleb hakata tõmbama rohkem äärejooni. Imestasin, et kuidas saab ühele paberile üle ühe äärejoone tõmmata. Siis taipasin, et võibolla ta mõtles erinevaid pabereid. Minu paberile sai äärejoon tõmmatud hilinemisega, sest ülevalpool oli tekst juba paberi ääreni kirjutatud ja joont tõmbama tuli hakata natuke madalamalt. Erik küsis mult, mida õppejõud ütles. Õppejõud küsis, kas kellelgi on küsimusi. Sel ajal, kui ta vaikides vastust ootas, konspekteerisin mina edasi. Kirjutasin aeglaselt tähti maalides äärejoone taha, et edaspidi tuleb unenägudes rohkem äärejooni tõmbama hakata. Ütlesin, et ma pean Helina juurde minema. Mulle öeldi, et ma siis läheks. Vastasin, et ma ei tea, kes on Helina. Helina istus tagapool pingis. Tema juures üks inimene juba oli. Räägiti, et üks mees võib oma naise maha jätta, sest tal on juba ühe teise naisega laps.