Miki-Hiir kadunud

Läksin Toomemäele. Algul läksin käpuli, üle tee minnes tõusin kõrgemale käpuli ja kui teises teeservas kaks tüdrukut vastu tulid, siis tõusin püsti. Tahtsin minna lugema füüsika stendi. Aga stendi oli laiendatud. Lugesin sealt loomadest, kuigi ei pidanud õigeks, et ma alati loomadest loen. Ülikool pani Kuradisilla aluse värava ööseks lukku. Mina leidsin, et niimoodi ei saa silla alt läbi, eriti teiselt poolt tulles. Tegin värava ühe poole lahti tagasi. Üks auto pidi ootama, millal ma teelt eest lähen. Samuti teiselt poolt tulev auto. Ühed inimesed hakkasid väravat logistama. Aga autojuht ütles, et nii nad lõhuvad väravat. Autojuhi abiga võeti väravat kinni hoidev kang üldse küljest.

Astusin uuesti ülikooli. Seekord astusin sotisoloogia osakonda. Eksamite tegemist põhjendasin sellega, et tahan treenida. Sotsioloogia valisin sellepärast, et selle eriala nimi tundus sel hetkel kõige kutsuvam. Aga ma ei teadnud täpselt, mis asi sotsioloogia on. Nii võis juhtuda, et minu kursusetöö lükatakse tagasi põhjusel, et kirjutan millestki muust kui sotsioloogiast. Ühes sotsioloogia loengus olin käinud juba ajaloo üliõpilasena, aga nüüd pidin seda uuesti kuulama. Õppejõud võis arvata, et minusuguseid inimesi ongi üle ühe. Läksin esimesse loengusse kohale. Selgus, et samasse osakonda oli astunud ka palju minu klassikaaslasi, kellega olin koos ajalugu õppinud. Eelmine kord ülikoolis käies olin vähe rääkinud, aga nüüd rääkisin palju. Olin klassikaslastele jaganud oma luulekogu ja nüüd vaatasin, kes ei ole veel saanud. Tegelikult oli see minu esimene raamat ja nüüdseks olin avaldanud juba neli. Mult küsiti, kas ma Peebule ka andsin. Ma ei olnud andnud. Küsija ajas ajad sassi. Kuna olin andnud Kristerile ning mina, Krister ja Peep olime esimeses klassis vahetundides kolmekesi jalutanud, siis tehti sellest valejäreldus, et pidin kinkima raamatu ka Peebule. Võidi ka arvata, et kingin raamatu üldse kõigile klassikaaslastele.

Meil oli nüüd palju telekanaleid. Vaatasin filmikanalit. See oli üllatavalt suure järjekorranumbriga 9. Mõtlesin seda sageli vaatama hakata. Algas film lasteaialastest. Neid oli suur rühm. Mitmed lapsed kaklesid omavahel. Neid tuli lahutada, aga nii suures rühmas ei saanud kõigi lahutamisega korraga tegeleda. Mõtlesin, et kui mul oleks laps, siis käiksin temaga vana korteri juures liivakastis mängimas. Aga arvatavasti laps ei tahaks, ta tahaks mängida oma maja juures oma maja lastega. Seetõttu ei saaks teda vana korteri juurde viia iga päev, vaid ainult pühapäeviti. Aga selleks, et mul saaks laps olla, peaks keegi olema selle lapse ema. Kui mulle öeldaks, et mul sündis laps, siis ütleksin, et see ei ole võimalik. Minu ema ütles, et Miki-Hiir on ära kadunud. Ütlesin, et see tuleb üles otsida. Emal oli endal käes kaks Miki-Hiirt, aga need olevat teised. Need olid tõesti natuke teistsugused, ühel oli hiire pea asemel inimese pea. Ema ütles, et ühe nad leidsid liivakastist. Vastasin, et kui kahel lapsel on sarnased mänguasjad, siis võibki kergesti juhtuda, et need lähevad vahetusse.