Uus nägu

Öeldi, et jaapanlastel on põhimõte, et kes on rääkija, see rääkigu, ja kes on vaikija, see vaikigu. Lugesin usuteemalist raamatut. See oli väga huvitav. Kõndisin palliplatsi kõrval, kus autori naine koos oma lastega mängis. Isa rääkis ühes majas, et autor on tapnud ühe kirjaniku, aga tal on nii tark naine, kes muutis ta uuesti lugupeetavaks. Ma ei olnud raamatu põhjal midagi sellist kahtlustanud. Võibolla oli raamat siis teesklus. Aga võis ka olla, et mõrvasüüdistus oli laim. Kuigi oli tõenäoline, et see mees oli hiljem meid ka tappa tahtnud. Ta oli andnud meile talle helistamiseks spetsiaalse telefoni. Mina olin helistanud ikkagi tavalise aparaadiga, mispeale tema oli nõudnud, et ma võtaks tema antud aparaadi, mida ma polnud teinud. Võibolla ta oli andnud sellise aparaadi, mis numbri valimise peale plahvatab. Isa ütles selle mehe kohta veel, et isale vastu tulles ta üldse ei reageeri, nagu oleks langetõbine. Aga see mees kuulis ära ja vastas, et langetõbe tal ei ole, langetõbi on väga tõsine haigus. Mina ütlesin, et väga tõsine ei ole, haigushoogude ajal on tõsine, aga kogu aeg mitte. Vend ütles mulle, et mul on selle mehe poja nägu tulnud. Vaatasin peeglisse ja mul oli tõesti selline nägu. Minu juuksed olid muutunud blondiks. Või olid need hallid. Võibolla mul olid pealmised juuksed välja langenud ja alt hallid välja ilmunud. Natuke oli ka oranži.

Tegime oma ajalehte. See käis nii, et olime rebinud ühe lehe malelehe küljest ja sellele puhta lehe juurde pannud, kuhu me olime koos vennaga kirjutanud ja joonistanud. Alustanud olime aastaid tagasi, aga nüüd tahtsin asja lõpule viia. Illustreerisin ühe lehekülje servad väikeste linnukestega ära. Teisele leheküljele oli vend joonistanud servale koera koerast rääkivate lausete kõrvale. Mina joonistasin nüüd omapoolse koera juurde. See oli koera ja hobuse vahepealne. Ja et ta päris hobune ka ei oleks, joonistasin talle kapjade asemel sõrad. Sellega oli ajaleht valmis. Aga niiskus oli teda juba natuke rikkunud. Oli rikkunud juba varem ja täna rikkus edasi. Rikutud koha sai küljest lõigata, aga seda ma ei teinud, et midagi kaduma ei läheks. Valmis lehe võis suurde tuppa viia. Mõtlesin, kas viia koos malelehest rebitud osaga, aga hakkasin viima siiski vaid enda tehtud osa.

Kolk viivitas uute reitingute väljaarvutamisega. Kui ma temaga sellest rääkisin, arvutas ta minu reitingu eraldi. Ta ütles, et see tõusis 3000 peale. Seepärast ta oligi alustanud muutu tuhandelisega. Aga see oli nali, tegelikult oli ta tahtnud öelda 2000 või isegi 1900. Ta küsis, kui kõrge mu kõige kõrgem reiting on olnud. Vastasin, et 1942, aga mitte kiirmales. Kolk ütles, et alla 2000 on madal. Vaidlesin vastu, et üksiku mängu tulemuse kohta ei näita see midagi. Kolgile oleks võinud öelda, et Tartu põhilises mängukohas päevakeskuses on enamusel alla 1900, aga mängitakse kõrgel tasemel. Ja kui ta sinna mängima tuleb, siis esikoha saamiseks peab ta ikkagi Peebo ja Pääreni ära võitma. Nüüd hakkas Kolk tabelisse kõigi uusi reitinguid kirjutama. Ta seisis ise teisel pool paberit, mina hoidsin seda kinni ja tema kirjutas ilma ise kirjutatavat nägemata. Aga kõik numbrid läksid õigele reale. Kuigi minu reitingu muut oli nii suur, et see oleks pidanud tõusma 1900 peale, oli lõppsumma tabeli järgi väiksem. Nii võidi arvata, et mu reiting on käinud ära madalamal kui päriselt. Aga võibolla oli see muut pikema perioodi kohta. Ma täpselt ei lugenud välja. Võidi öelda, et reitingut jälgivad ainult närvilised inimesed. Sellele oleksin vastanud, et igaüks jälgib erinevat asja. Magasin Holtsi tunnis. Oleksin pidanud vihiku välja võtma ja püüdma kirjutada, aga uni ei lasknud. Kuskil öeldi, et kelle uneaeg pikeneb, selle surmarisk suureneb. Holts rääkis midagi kellestki, kes tahtis tema sünnipäeval esineda. Kuna ma olin kinkinud Holtsile oma raamatu, siis ta pidi teadma põhjust, miks ma ei saa tunnis kaasa töötada.