Karikatuuride seeria

Mängisin Tulvaga malet. Mina olin ühel saali rõdul ja tema teisel. Tulva ütles, et me teeme mõlemad peaaegu ideaalseid käike, nii ei saa kumbki võita. Aga siis lõi üks mees sulgpallireketiga minu valduste pihta ja mina lõin vastu. Nii läks seis teravaks ja võitmisvõimalus taastus.

"Sirbis" ilmus juba kolmandat päeva järjest minu kohta karikatuur. Kahel esimesel päeval võis karikatuuri minu kohta käimine olla ka ainult minu haige ettekujutus, aga täna olid näod äratuntavad. Joonistatud oli kaks autoga sõitjat, kellel mõlemal oli isa nägu. Üks oli suur ja teine väike. Ja suurema süles istus veel nukk, kes oli samuti selle näoga. Suur isa pidi ilmselt olema isa ise ja väike mina ning nukk raamat. Joonistaja arvas, et ma olen isast lühem, aga tegelikult oli vastupidi. Karikatuur käis selle vastu, et isa oli andnud mulle raamatu koostamise ülesande. Neile oleks võinud öelda, et vaadake, kellel on tahtmist tööd teha. Karikatuuri juures oli ühe naise artikkel. Ta kirjutas, et mina olin neljandal päeval pärast trükkimist saatnud kirja, et raamat on ilmunud, aga tema külapoes seda sel päeval veel küll ei olnud.