Vastasest korraldajaks

Jürgen istus ebatavaliselt tunni algul minu taha. Ta tegi suuga kiiret häält. Proovisin järgi teha, aga pidin ütlema, et täna ei tule see mul välja. Jürgen läks siiski teise kohta istuma. Minu kõrval istus Erik ja minu taga Krister ja Artur. Tund oli geograafia. Vaatasin kaarti ja ütlesin, et ma pole varem näinud, et Venemaa asemel on kirjas Slaavlaste ühendus. Artur küsis, kus. Nüüd nägin, et Venemaa ise on ka peal. Slaavlaste ühendus jäi Venemaast lõunasse. Aga võibolla oli tegemist Venemaa ajutise lühiajalise nimega aastal 1917. Mõtlesin, et tunni ajal tuleb rääkida kõige rohkem oma pinginaabriga, ükskõik kes pinginaaber on.

Minu blogi serval oli näidatud, et sissekannetele on üks uus kommentaar. Seda oli minu blogi kohta näidatud ka järgmise päeva "Postimehes" ajalehe ilmumisandmete kõrval. Mõtlesin, et kui kommentaare tuleks paljudele blogidele, siis ei mahuks see kõik ju ajalehte ära. Aga ilmselt oli igas eksmeplaris kirjas vaid selle tellija blogi kommentaaride arv. Lehes oli teisigi asju, mis olid igas eksemplaris erinevad. Selles numbris oli avaldatud minu kiri. Enne seda oli avaldatud üleskutse tulla piketile euro kasutuselevõtu vastu. Nüüd kirjutati, nagu mina kutsuks üles piketeerima piketi vastu. Seda ei olnud ma kindlasti ise kirjutanud, kuigi olin soovinud piketi ärajätmist. Ajalehe järgi olin kirjutanud, et pikett on simsonism. Ja et meeleavalduse korraldajad ei ole täitnud oma usulist kohustust näidata euro vastaste arvu suuremana. Kui meeleavaldusele tuleb ainult 150 inimest, siis arvatakse, et rohkem euro vastaseid ei olegi. Kuhu jäävad siis pooldajad ja erapooletud? Meeleavalduse korraldajad kirjutasid meelevalduse toimumiskohta maapinnale, et korraldaja ei ole Silver Meikaar, vaid üks teine samanimeline. Ajaleht oli muutunud eurovastaste omavahelise kirjavahetuse kohaks. Oleksin võinud välja pakkuda ka positiivse lahenduse, et meeleavalduse korraldamise asemel võiks koguda allkirju. Ma olin meeleavalduse vastu vist ainult sellepärast, et mulle endale ei meeldinud rahva hulgas viibida. Tegelikult, kui aastal 1988 toimusid meeleavaldused, siis oleks need võinud toimuda ka nüüd. Ülikoolis sain teada, et see meeleavaldus on ainult osa ettekannete päevast. Nüüd jõudsin järeldusele, et siis võib osalejaid olla ka rohkem kui 150. Otsustasin, et kui meeleavaldus juba nagunii toimub, siis lähen kohale, et osavõtjaid natukenegi rohkem oleks. Ja kui meeleavaldus kätte jõudis, siis nägin, et osavõtjaid on tõesti palju. See tuli sellest, et euro vastaseid oli rohkem kui Euroopa Liidu vastaseid. Minust sai üks meeleavalduse organiseerijaid. Kanti sinimustvalgeid lippe ja punase ristiga maha tõmmatud Euroopa Liidu lippe. Loosungeid ei olnud. Peale euro vastaste oli esinema kutsutud ka eurole ülemineku ettevalmistaja, et asi oleks teaduslikum, aga selle kõneleja õigused olid teistest väiksemad. Et rohkem rahvast ligi meelitada, panid osad naised minu käsul selga kaasaegsed riided. Teised panid vastukaaluks vana tüüpi riided. Osad naised värvisid rinnad sinimustvalgeks. Kulutasin meeleavalduse korraldamisele 100 000 krooni.