Sipelgakolonn

Lugesin ühte vana jutuajamise protokolli. Lenin esitas seal sellise küsimuse, mille peale tema vestluskaaslane hakkas kartma. Sulgudesse oli lisatud märkus, et tegelikult ei küsinud seda Lenin. See märkus oli lisatud Stalini ajal. Purgis oli suhkrusiirup. Lasime sipelgakolonnil sinna sisse marssida. Nad võisid purki elama jääda, aga nad ei saanud paljuneda, sest kuigi üks neist oli emasipelgas, ei olnud ühtegi isasipelgat. Purgis elades hakkasid need sipelgad siirupitoidu peal olles munema siirupi sisse senisest kollasemaid mune. Küsisin, kas nad purgist väljas ka käivad. Vastati, et ei käi. Neil oli purgiski küllalt toitu. Jälgisime rakette. Üks mõtles raketi all kosmoseraketti ja teine ilutulestikurakette.

Üks mees rääkis valimiste eel sellist juttu, et ütlesin, et kohe on aru saada, millises nimekirjas ta kandideerib. Raadiosaates olid kõigi parteide esindajad. Vaadati, millise partei esindaja rääkimise ajal on saatesse helistamistest Eesti Euroopa Liitu astumise pooldajate protsent kõige suurem. Kõige suurem oli see Keskerakonna liikme jutu ajal, kui vastuhäälte arv ületas poolthäälte oma ainult ühe võrra. Selle mehe kohta, kelle nimekirjast ma olin aru saanud, ütles isa, et see on KGB agent. Nüüd sain aru, et kõik, kellel on palju informatsiooni, on KGB-lased.

Keegi oli teinud ühel võrgulehel muudatuse ja ühe asja teise kohta tõstnud. Sain jälile, et seda oli teinud Oudekki ema. Ta oli ise hakanud minu kaastööliseks ja sellepärast nägin ka mina kõiki tema sellel leheküljel tehtavaid muudatusi, mitte ainult unenäod ei olnud üksteisele teada. Muudatuse nimeks oli ta pannud "Aus nimi puhtaks!" ja selle lause kõrval oli Castro pilt.

Ühe plangu peal oli minu väikse lapsena kirjutatud jutt. See oli kohutavate kirjavigadega, aga jutu sisu oli juba tol ajal andekas. Osa sõnu oli kirjutatud sirgema käekirjaga, sest need oli minu eest kirja pannud Pille.