Üldsõnaline lahendus

Olin proovinud lahendada ajalehe maleülesannet. Avaldasin ajalehes oma koomiksit ja panin lahenduse sinna. Järgmisel päeval sain teada õige lahenduse. Minu lahendus oli vale. Vaatasin koomiksist, et olin lahenduse sõnastanud natuke teisiti kui mäletasin. Ma polnud kirja pannud täpseid käike, vaid üldsõnalise kirjelduse, et panen kartulid tulele ja nii edasi. Selle põhjal võis mõni arvata, et olengi õigesti lahendanud. Ühes ülesandes oli tüüpolukord, kus vastamisi on kaks kolmeetturilist rivi. Tundus, et ka seekord saab tugevam pool teostada läbimurde keskmist etturit edasi lükates, kuigi ta oli oma lauapoolel. Aga kuna kuningas toetas, siis oli asi vist võimalik. See raamat, kust olin ülesannet lahendanud, kandis pealkirja "Vankripartiid". Seal olid põhiliselt vankrilõppmängud, aga ka varasemaid partiistaadiume, kus otsustav tähtsus oli vankritel. Olin laenanud koju juba kolm vankrilõppmängude raamatut. Ma polnud vankrilõppmänge selgeks saanud, aga kui ma püüdsin neist raamatutest seise lahendada, siis midagi ma vast siiski õppisin. Nüüd pidin turniirile minema. Kui olin jõudnud Pikale tänavale, hakkasin kahtlema, mis aadressil ma pean üldse minema. Eelmine turniir oli toimunud Kreutzwaldi tänaval ja täna olin samuti selle suunas teele asunud, aga võibolla tuli minna hoopis Turu tänavale. Kellaajas ei olnud ma ka kindel. Otsustasin siiski, et lähen edasi, mitte koju kontrollima. Kuulsin, kuidas mind selja tagant hüüti. Läksin hüüdjate juurde. Seal oli kolm maletajat, kellest üks oli Rei. Nad olid teel samale turniirile. Nad küsisid, kas mul mobiiltelefoni on. Vastasin, et ma põhimõtteliselt ei osta endale mobiiltelefoni, kodus on lauatelefon olemas. Kui Vene ajal sai läbi ilma mobiiltelefonita, siis saab ka praegu. Kuigi täna oleks see kasuks tulnud, et turniiri toimumiskohta kontrollida. Erik ütles, et ma kõndisin tast vist enne mööda. Läksin koos Erikuga kahekesi edasi. Jõudsime linna serva. Vastu tuli auto, mille tuled olid peaaegu kustus. Tema eesmärk oli vist kedagi alla ajada. Ütlesin, et kollase maja juures peame ära keerama. Aga selle maja tagant tuli nähtavale hoopis mägi, kus kindlasti meie keeramiskoht ei olnud. Siis tuli minna järgmise kollase majani. Algul arvasin, et peame keerama selle eest, aga selgus, et hoopis tagant. Mina tahtsin minna mööda teed, aga Erik surus meid muruplatsile.

Olin teel psühhiaatriahaiglasse. Ravi algul olin kartnud seal käia, aga nüüd ei kartnud ma enam midagi. Ravi algusest oli möödunud kümme aastat. Aga hirmu vähenemine ei olnud ravi tagajärg, vaid tuli lihtsalt sellest, et olin kümme aastat vanemaks saanud. Selles vanuses inimesed olidki vähem kartlikud. Jõudsin haiglasse pärale. Selles oli väga keeruline sikksakiline koridoride süsteem. Algul ma polnud osanud läbi selle maja kõndida, aga nüüdseks olin selgeks saanud. Maja oli vist meelega keeruline ehitatud, et patsiendid treeniksid iseseisvalt probleeme lahendama. Mind oli haiglast mõne aja eest välja kirjutatud, aga tulin maja uuesti vaatama. Olin olnud esimese korruse kõige viimases palatis. Kõndisin selle uksest mööda. Ukse taga istus ikka veel naispatsient, kellega olin ühes palatis olnud ja keda ei olnud veel välja kirjutatud. Osalt tulingi tagasi selleks, et seda naist näha. Koolis käies olin vahel kõndinud läbi kolmanda korruse, sest seal olid ühed noorema klassi tüdrukud. Iga kord olid nad mulle midagi öelnud. Nüüd läksin viimasest palatist veel kaugemale, läbi koridori otsaukse. Jõudsin kitsasse pimedasse ruumi, kus keerasin ühe ukse lukku ja väljusin majast. Seda ust sai avada ainult seestpoolt. Sisenema pidi teiste uste kaudu.