Austerlased ohus

Olin bioloogia tunnis. Varem oli selles tunnis minu pinginaaber olnud Sander, aga nüüd istusin tema taga Kristeri kõrval ja Sandril oli uus pinginaaber. Sander andis mulle mitu korda valge paberi ja ma ütlesin iga kord, et ma ei taha seda. Neljandal korral ütlesin, et miks ta mulle kogu aeg neid pabereid annab. Selle peale läks ta tunnist minema. Mina tegelesin vahepeal tunnitööga ja vahepeal puutusin mänguhelikopterit, nii et see liikuma hakkas. Tahtsin saada korralikuks õpilaseks. Vaatasin koti läbi, et mis vihikuid mul kaasas on. Imekombel oli isegi bioloogia vihik. Õpetaja läks raamatukokku ja leidis sealt hulga meie klassi õpilasi. Ukse avamise peale tulid nad tundi tagasi. Üks surus leppimiseks õpetaja kätt.

Mõtlesin, et hakkan tööle C. Kassi isikliku maletreenerina. Selleks pean iga päev vabal ajal ka malega tegelema hakkama, muidu on ta must varsti tugevam. Selle tööga omandan kogemusi, nii et hiljem saan laste maletreeneriks ka hakata. Esimest tundi C. Kassile alustan sellest, et vaatame üksteisele otsa. Oli toimunud üks maleturniir. Seinal rippus tabel. Hulk inimesi pidi saama auhinna. Taotlesin ka auhinda, aga ei teadnud veel, kas mul on õigus see saada. Igatahes auhindu ei pidanud jagatama reitingu järgi, vaid punktide järgi. Ühed mehed töötasid raekoja järsul katusel. Romaanides oli sellest juttu, kuidas keegi pidi minema sellist tööd tegema ja oli iga hetk alla kukkumas, ainult suure tahtejõuga jäi ellu. Täna teatatigi raadios, et isegi austerlased kukuvad katuselt alla. Kui need raekoja katusel töötavad mehed veel ka oleks kukkunud, siis oleks ühe päeva jooksul Austria kohta kaks sellist uudist tulnud. Mul oli piltidega särk. Vanaema rääkis, et väiksed mehikesed sellel särgil on telefonitorud, mille abil suuremad inimesed abi kutsuvad.