Teadlik sõnakasutus

Aastatuhandeid on uskumusi ja tegusid põhjendatud sellega, et niimoodi on Piiblis kirjas. Üks sagedamini tsiteeritud lauseid sellest raamatust on, et alguses oli sõna. Selle lause olemasolu näitab, et Piibli autorid teadsid, mida nad teevad, ja programmeerisid meie päevade elu meelega ette.

Etturi karjäär

Etturile tähendab iga samm edasi tõusu karjääriredelil. Aga karjäärile pühendunud ettur võib kuninga õnnetuks muuta. Algseisus on etturid nagu lapsed, kellel on veel kõik ees, aga vigurid nagu täiskasvanud, kes enam palju ei arene.

Bioloogiline igiliikur?

On kirjutatud sellest, et varsti peatatakse rakkude vananemine ja inimesed hakkavad elama niikaua, kuni nad surevad õnnetusjuhtumi tagajärjel ehk keskmiselt 1000 aastat. Ma ei saa täpselt aru, kas mõnda haigusesse nakatumine ei või õnnetus olla. Aga kui inimene enam üldse ei vananeks, oleks ta bioloogiline igiliikur. Füüsikud ütlevad, et igiliikur ei ole võimalik. Võibolla ootab ees siis ikkagi kõigest bioloogilise ratta leiutamine, et inimese elu liigub küll edasi, aga aegamööda ta ikkagi vananeb, kuigi mitte nii kiiresti kui seni.

Hakkasin kirjutama 5-aastaselt

Algas Venemaa tippmaletajate turniir. See oli korralik turniir ja Sven kõrvaldati sellelt juba mõne käigu järel ebasportliku käitumise tõttu. Ta oli vist viguri kaotanud ja selle peale midagi öelnud. Järgmisena kõrvaldati turniirilt Kristina. Aga tema polnud midagi halba teinud, vaid ainult luulelist väljendit tarvitanud, mida peeti solvavaks. Ütlesin, et niimoodi võidakse kõik kunstipärane hukka mõista. Kristina ütles, et ta vabandab ainult Volperti ees. Ta läks Volperti juurde ja ütles vene keeles, et palub vabandust, et tema kohta selliseid sõnu kasutas. Volpert kuulas naeratades.

*
Isamaaliitlased panid plakatile foto, kuidas nad tantsisid. Nad kogu aeg teesklesid midagi. Nad ütlesid, et lasevad ühe direktori ametist lahti ja panevad tema asemele Kelami, sest Kelamil on paremad juhiomadeused. Sõitsime üle mere ühele saarele. Seal läksime vulkaani alla koopasse. Vulkaan hakkas pursakama. Mõnel hetkel purskas ta nõrgemini ja mõnel tugevamini. Üks mees sai laavaga vastu nägu ja suri. Isamaaliitlased ütlesid, et ei teata Eestisse tema tegelikku surma põhjust, et mitte külvata rahutust. Nad otsustasid teatada väljamõeldud põhjuse, et mees suri pinnasetöödel.

*
"Sirbis" kirjutas keegi ühest Tartu linnavalitsuse töötajast, et see on aidanud raha saada nendel autoritel, kes muidu raha ei saa, sealhulgas minul. Kirjutaja lisas, et aga tema ise hakkas kirjutama juba 18-aastaselt. Minu kohta kasutas ta ühte võõrsõna, mille tähendust ma ei teadnud, aga mis tundus tähendavat, et tema arvates ma seda raha ei vääri, kuna ma hakkasin hilja kirjutama. Mõtlesin selle kohta oma blogis koos tema nimega kirjutada, et ma hakkasin kirjutama juba 5-aastaselt. Ma olen paljusid kuulnud ütlevat, kui vanalt nad kirjutama hakkasid, aga keegi pole öelnud nii varast iga nagu see on minu puhul. See, et mul raamat ilmus hilja, ei tähenda, et ma varem midagi kirjutanud ei olnud. Võidi küll öelda, et väga vara kirjutama hakkamine just pidurdab arengut. Ma ei teadnud üldse, mida see "Sirbi" autor ise varem kirjutanud oli, sest tema nimi polnud mulle kusagilt meelde jäänud.

Distsipliin või paindlikkus?

Klassikokkutulekul hakkas esimesena ruumi koristama see, kes ütles, et ta on sõjaväelane. Kommenteerisin, et sõjaväes käib kõik kella järgi. Pärast mõtlesin, kas see hea on, et harjutatakse päevadistsipliiniga. Sõjas ei pruugi vaenlane oodata, millal äratus on. Võibolla tuleks hoopis treenida olukordadele paindlikumat reageerimist. Ja siis on võibolla õigem minu süsteem, et suurema unevajadusega päevadel magan kauem ja väiksema une korral tõusen varem.

Roose oli halb võtta

Isa rääkis, et kui 1960. aastatel tuli mood, et seelikud läksid lühemaks, kirjutas üks meie sugulane selle kohta pilkeluuletuse, et ta läheb kirikusse laulma puudulikku laulu puuduliku riietusega. Mina ütlesin, et üks lühikeste seelikute mood oli 19. sajandil. Isa ütles, et siis olid lühikesed püksid. Mõtlesin, et vahepeal oli mood, et kui naine kellegagi tänaval kohtus, siis lohistas jalgadega. Selle kohta anti moeajakirjades soovitusi. Inimesed jälgisid hoolega, mida teha oma kehaga, aga jätsid tähelepanuta, mida teha oma sisemusega. Olin võtnud arvutil ühe ohutakistuse maha, sest muidu ei saanud ühte asja kätte. Takistuse võis peale tagasi panna. Arvuti kõrval oli seade, mille üks pool oli teist värvi, mis tähendas vist, et praegu on oht olemas. Henn seletas, et oht seisneb selles, et kulub rohkem elektrit. Panin arvuti käima, et Hennule ühte mängu näidata. Mängu tegelased tulid ette juba enne mängu enda käivitamist. Ütlesin, et see on liiga agressiivne. Mängust tahtsin näidata ainult algust. Näitasin mitut erinevat algusvarianti. Hakkasin kartma, et iga kord läks Facebooki teade, et alustasin mängu mängimist, kuigi ma tegelikult ei mänginud. Lootsin, et siiski ei läinud, sest ma ei käivitanud mängu Facebooki kaudu. Uksest tuli sisse Tristan. Ta ütles, et ei leia oma postkastist ühte kirja üles. Soovitasin, et ta teeks endale gmaili aadressi, seal saab paremat otsingut kasutada. Mari L. sirutas minu suunas roosikimbu. Roose oli halb tema käest võtta, sest neil olid okkad. Küsisin, kas ta tahab, et ma võtaks sealt ühe lille. Ta vastas, et mitte ühe. Ta eraldas minu jaoks ise osa lilledest, aga väljavalitud ei olnud roosid ja need olid ilma okasteta. Mari ütles, et appi, mis lilled need on. Väljusin koolimajast koos Erikuga. Erik ütles, et pidi oma emale neist vihikutest rääkima. Mõtlesin algul, et ta peab silmas vihikut, mida Mari L. mulle näitas. Aga Erik ütles, et räägib vihikutest, mida ta Mari S. jaoks tegi. Ma olin ise teinud varem samasuguseid vihikuid, aga siis sellised asjad veel teisi ei huvitanud. Seetõttu lõpetasin nende tegemise ära. Teistel huvi alles tekkis ja nad hakkasid ise samasuguseid tegema. Erik kukkus pikali.

Relvastatud proletaarlased

Proletaarlane on palgatööline. Sundajateenistuselt palgasõjaväele üleminek on sõjaväe proletariseerimine. Proletariaadi diktatuur on palgasõdurite ja palgamõrtsukate diktatuur.

15 aastat keskkooli lõpetamisest

Suvel oli keskkooliklassi kokkutulek, täna põhikooli klassi oma. Keskkooliklassi kokkutulekult koju jõudes kirjutasin selle kohta kolm lauset põhikooliklassi listi. Vastati, et võiks selle kokkutuleku ka korraldada. Mina kirjutasin, et korraldada võiks klassivanem. Sellele vastati, et väiksem seltskond oli kiirkorras telefoni teel kokkusaamise organiseerinud ja mind uueks klassivanemaks valinud, et mina jõulude paiku uue kokkutuleku organiseeriks, kui rohkem inimesi Eestis on. Tegelesin parajasti Tõnissoni raamatu koostamisega, kes kirjutas kohusetunde vajadusest ja suurte ettevõtmiste organiseerimisest, nii ma ei lükanud seda ettepanekut tagasi, kuigi varasemast mul eriti organiseerimiskogemust ei olnud. Pakkusin välja, et kokkutulek võiks toimuda meie kooli saalis laupäevasel päeval. Kuna üks klassikaaslane kirjutas, et talle see päev ei sobi, tegin ettepaneku viia päeva osas läbi hääletus. Üks klassiõde pani selle omaalgatuslikult üles. Laupäev hääletati maha. Kuna tänavu langevad pühad ja nädalavahetused kokku ning pühasid hääletusele ei pandud, jäi kokkutuleku ajaks tööpäev. Hakati kirjutama, et meid on nii vähe, et võiks minna kohvikusse ja et saal on meie jaoks liiga suur. Mina jäin selle juurde, et seekord võiks vahelduse mõttes koolimajja minna, teine kord võib keegi teine kohvikus organiseerida. Aga saali vahetasin klassiruumi vastu, mille rentimine oli odavam. Klassikokkutuleku organiseerimise osa oli ka see, et liitusin Facebookiga, kuna sain klassikaaslaselt kutse. Varem olin öelnud, et mina Facebookiga liituda ei taha. Nüüd olen seal iga päev kirjutanud, kuigi palju lühemalt kui blogis. Kuulutasin lõpuks välja klassikokkutuleku tänaseks kuupäevaks algusega kell 14.00. Siis tehti ettepanek kellaaega hilisemaks lükata, kuna kõigil ei saa tööpäev läbi. Mina ütlesin, et algusaeg on juba välja kuulutatud, seda ei saa muuta, aga kes tahavad, võivad tulla 17.00. Ise lubasin 14.00 kohale minna ja endale kasvõi üksi tegevust leida. Küsiti veel, kas me mingeid mänge mängime. Ütlesin, et nägin unes, et viin läbi viktoriini, aga päriselt ei hakka seda vast tegema. Arvati, et võiks ikka päriselt ka viktoriin olla. Eile õhtul mõtlesin viktoriiniküsimused välja ja kleepisin koos vastustega kinnisesse ümbrikusse.

Täna hommikul muretsesin kõige rohkem sellepärast, kas ma pääsen koolimajja sisse, sest selle kohta olin unustanud koolimajas lepingut sõlmimas käies küsida. Kui kooli jõudsin, oli õnneks uks lahti. Muidu mul oleks helistamisega ka raskusi olnud, sest mobiiltelefoni mul ei ole ja täna sain teada, et telefoniautomaadid on ka ära kaotatud. Kuna tassisin kaasa väga raske koti, jäin kümme minutit hiljaks. Aga enne mind ei olnud kedagi jõudnud. Hakkasin lugema jõuludeks kingiks saadud ajalooraamatut. Ja see klass, kus ma seda lugesin, oli meie endine ajalooklass. Raamat oli huvitav, nii et igavust ma ei tundnud. Pealegi mulle meeldib väga koolimaja arhitektuur ja ma polnud seal ammu üksi olla saanud. Kui olin 20 minutit lugenud, saabusid kahekesi Annika ja Külli. Nendega tegime maja peal suure tiiru. Külli avas kõik lukust lahti uksed ja küsis seesolijatelt, kes nemad on. Koolis oli palju inimesi tööl. Kõige pikemalt rääkisime raamatukoguhoidjaga, kelleks oli meie kunagine matemaatikaõpetaja. Kui klassiruumi tagasi jõudsime, ei olnud ikka järgmist inimest saabunud. Aga majas käis ringi koristaja, kes tahtis nii klassiruumi kui ka välisust lukustada, kuigi lepingu järgi oleks pidanud olema vaba sissepääs. Neljas saabuja helistaski Annikale, et välisuks on lukus. Annika pani uksele minu kaasa võetud paberist sildi oma telefoninumbriga. Kokkutulekule saabusid täpselt meelde jäämata järjekorras veel Kristin, Merje, Kristina, Kati, Silja, Piret, Mari L., Liis, Peep, Kristjan K., Martin ja klassijuhataja Kalme. Kalme lasi igalühel midagi enda vahepealsest tegevusest rääkida. Täpselt ei jäänud need jutud meelde, aga vist oli kõigil peale minu lapsi. Kui üks rääkimisring oli läbi, andis Kalme uue küsimuse, et räägitaks oma reisidest või hobidest. Teised piirdusid reisidest rääkimisega, aga kuna mina reisidel ei käi, rääkisin hobidest. Klassijuhatajale kinkisin oma luulekogu ja kahele kunstnikukalduvusega klassivennale näitasin oma proosaraamatust illustratsioone, millega nad jäid rahule. Tund aega enne lepingujärgset ürituse lõppu mindi saali, kus lauldi. Lahkusime õigel kellaajal. Kooli väravas küsiti mult, et viktoriini ei toimunudki. Vastasin, et ei olnud aega teha. Paluti, et ma annaks vähemalt ühe viktoriiniküsimuse. Küsisin, mis oli meie esimese klassi teise koolipäeva esimene tund, kui esimeseks koolipäevaks lugeda aktuse päeva. Minu ema oli pidanud seda liiga raskeks küsimuseks, aga Kristjan vastas kohe õigesti, et klassijuhataja tund. Kõndisin koos mõnede inimestega Raekoja platsini, kus nemad pidid minema veel mingisse söögiasutusse, aga mina läksin koju. Koduteel oli kott palju kergem.

Jõulupüha avastused

Lapsena arvasin, et loomi ei peaks tapma, vaid võiks lasta neil vanadusse surra ja alles siis süia. Selgitati, et ise surnud loom ei kõlbagi süia. Võibolla kuivanud puu jõuludeks tuppa toomine oleks natuke parem?

Täna tuli anda Tõnisele ja Joosepile eraldi pingpongireketid. Tänu sellele mõtlesin endale välja uue harjutuse. Kui varem olen reketiga palli õhku põrgatanud sada korda ühe käega ja sada teisega, siis nüüd avastasin, et saab võtta reketi mõlemasse kätte korraga ja lüia nendega palli kordamööda.

Õndsaks saamine

Panime Toomemäel kiviskuptuuridele kaunistuseks kivinööre. Ema ütles, et neid tuleks panna rohkem. Mina olin vastu, kuna tulevikus oleks skulptuure olnud rohkem ja siis poleks neid jõudnud kõiki korras hoida. Kangilaski oli ka vastu, põhjendusega, et talle pensioni jaoks raha jätkub, aga mina ja ema saame pensioni ainult üks aasta, sest meile makstakse palka tulevase pensioni arvel. Hakkasin protesteerima, et mina rohkem seda tööd ei tee, sest tööstaaži kasv peaks pensioni suurendama, aga meil hoopis vähendab.

*
Otsustasin üle tüki aja Helina kirju lugeda. Need olid väga huvitavad. Hakkasin kahetsema, et ma neid vahepeal lugenud ei ole. Helina kirjutas ühes kirjas, et kui inimene õndsaks saab, siis see käib arvatavasti nii, et ta ei põrkaks mitteõndsatega kokku. Ja arvatavasti süiakse siis mitut banaani korraga. Lugesin ka Helina blogist unenägusid. Ühes unenäos ta läks oma esimese klassi ruumi. Tõlgendasin seda nii, et ta läks oma esimese mehe majja. Algul oli see tõlgendus olnud ainult oletus, aga hiljem olin teada saanud, et asi oligi nii. Vaatasin ühte oma vihikut. Sinna olin joonistanud malelaua, et paberi peal mängida. Nüüd olid ruutude piirjooned tuhmiks muutunud ja pealegi ei olnud need päris sirged. Joonistasin need tugevama ja sirgema joonega üle. Malet sain mängida niisama, aga kabe ja rendžu partiid pidin üles kirjutama, et pärast teisi variante vaadata, sest kabe ja rendžu mul muidu meelde ei jäänud. Läksin suurde tuppa ja hakkasin seal ringiratast lendama. Ütlesin, et teen seda, mida ma kõige paremini oskan. Toomas hakkas nutma, et tema lennata ei oska.

*
Olime kirjastuses. Isa küsis, kas ma siis ei tee seda tööd skulptuuridega edasi. Vastasin, et ei tee, sest mulle materiaalne kultuur ei sobi. Mind huvitas vaimne kultuur.

*
Läksime bussipeatusesse. Klaus ütles, et Euroopa jalgpallimeistrivõistluste mängu ülekande algul teadustati inglise keeles "Oxford 3 - Edinburgh 12". Vastasin, et jah, ma olen lugenud, et kui inglise keeles öeldakse Inglismaa 3, siis see tähendab Inglismaa meeskonna kolmandat koosseisu. Klaus ütles jah. Ma ei teadnud, kas Oxford 3 tähendab üldse selle linna klubi kolmandat koosseisu läbi aegade või kolmandat, mis mängib Edinburghi vastu.

*
Lugesin mitmest kohast, et erinevatel inimestel oli blogi ära kustunud, nad ei olnud hommikul arvuti taha istudes esimest tähestiku tähte leidnud. Kuna minu blogiga võis sama juhtuda, otsustasin teha sellest arvutisse ja mälupulgale koopiaid. Praegu mul oli mälupulgal olemas koopia ühe kuu sissekannetest. Tahtsin teha neid ka teiste kuude kohta, aga mitte kõigi. Kõigepealt avasin ühe Helina blogidest, et seda kopeerida. Helina oli seal erinevad sissekanded kirjutanud erinevate varjunimede all, mis paistaks nagu pärisnimed. Ühes sissekandes ta oli toonud ülevaate korvpalli tulemustest, kuigi muidu ta tegeles rohkem jalgpalliga. Varsti oli teda selle blogi kirjutamine ära tüüdanud. Hakkasin koopiaid tegema. Arvuti kõvakettal ei olnud nii palju ruumi kui mälupulgal. Ühte sissekannet kopeerides hoiatas mälupulk, et ma võin olla tema peale viiruse pannud. Ma ei teadnud, kas ma võisin saada viiruse oma või Helina blogist. Võis ka olla, et viirust üldse ei olnud, vaid arvuti leidis lihtsalt midagi viirusega sarnast. Minu arvutist oli viirus sisevõrgu kaudu levinud vist ka juba vendade arvutitesse, sest nad hakkasid kaebama. Nad arvasid, et probleem võib tulla sellest, et ühes arvutis on kasutatud männipuud, männipuul on teistsugused omadused kui teistel puudel.

Valged jõulud

Nüüd ongi need valged jõulud, mida laulus igatsetakse. Võiks isegi öelda, et liiga valged. Eile olin päev läbi toas ja öösel magasin, nii ma ei näinudki, kuidas nii tohutu lumi maha sadas. Lund oli juba varemgi väga palju, aga tänaseks on see veel kahekordistunud. Oleks ikka tahtnud näha, kui tihe see sadu oli, mis sellised hanged tekitas. Eile valgel kellaajal vaatasin aknast välja, aga mingit erilist sadu veel ei märganud. Kui täna väljas käisin, langes ka helbeid, aga mitte eriti tihedalt. Mõnes kohas ei olnud keegi kõnniteid puhastanud. Paljudel inimestel oli küll töine jõulupüha lund kühveldades. Kui püha ei oleks, oleks võibolla olnud veel vähem aega lund koristada. Mõni auto on peaaegu üleni lume all ja mõne maja esimese korruse aknad poolest saadik hanges.

Täna külaskäimisi ei olnud. Hommikul öeldi mulle, et ma võiks aidata kartulisalatit lõigata. Kui arvutikellaaeg sai läbi ja tahtsin hakata lõikama, öeldi, et täna me siiski kartulisalatit ei tee. Seda rohkem sai hapukapsast süia. Lõunasöögi ajal kallasin endale nagu tavaliselt keefiri, aga ebatavalisema joogina pakuti ka kakaod. Kuna on olemas kohvisõltuvus, siis küsisin, kas kakaosõltlasi ka on. Vastati, et väikestel lastel on piimasõltuvus. Meenutasin, et üks minu klassivend rääkis algkoolis, et kui ta pole kaua aega šokolaadi söönud, hakkab tal pea valutama.

Eile istusin seljaga kuuse poole ja küünalde põlemist eriti ei jälginud. Täna küll pole küünlaid põletatud, aga oli aega rahulikumalt kuuske ja kuuseehteid vaadelda. Mõtlesin, et kuuseehted on nagu käbid, kuigi päris käbisugust kuuseehet ei näinud. Mul tekkis küsimus, kas käbid ka õitsevad.

Lugeda olen jõudnud ühte jõuludeks kingitud raamatutest. Esimest peatükki lugedes olin kindel, et see on ilukirjandus, aga teise peatüki juures hakkasin kahtlema, et võibolla on ajalugu. Tagakaanele oli kirjutatud, et see on siiski romaan, aga päriselt elanud inimeste elu põhjal kirjutatud. Kogu tagakaane tekst ei olnud loetav, sest sinna olid peale kleebitud hinnasildid nii kroonides kui ka eurodes. Paar päeva varem näidati mulle, et ühel raamatul oli hinnasilt kleebitud koledalt esikaane pildile. Raamatukaupmehed võiks hinnasilte kleepides käituda nagu raamatut kujundavad kunstnikud.

Aeglasesmas tempos lugesin detsembrikuu "Vikerkaart", mille põhjal tekkinud mõtete kohta tegin ka märkmeid. Mõtlesin, et lugedes märkmete tegemine on enda jaoks rõhkude ümberasetamine. Aga kui kirjutada välja ainult põhitees, siis see on selle ebaproportsionaalne võimendamine.

Sõnniku all

Ühe tüdrukuga tahtsid mustlased mitmekesi abielluda. Ta ei olnud väga vastu, aga hakkas ikkagi põgenema. Ta varjas ennast erinevates Eesti lautades. Lautade omanikud imestasid, miks loomade toit kaob. Lõpuks saadi jälile, et tüdruk on ennast ühes laudas talv läbi sõnniku all varjanud, sest talle varises laest midagi pähe. Talle anti andeks.

*
Oli inglise keele tund. Õpetaja tahtis, et ma raamatu tagumisest osast midagi ette loeks. Ta ütles, et ma olen selle raamatuga ju tuttav. Ma ei tahtnud öelda, et tegelikult ma ei ole kogu raamatut läbi lugenud, sest see oli kästud lugeda juba varasemaks korraks. Edasi läksin ajaloo tundi. Meil oli uus noor meesõpetaja. Eelmises tunnis oli ta teinud kontrolltöö. Ma ei olnud selleks eriti valmistunud, sest olin ajalugu õppinud ka ülikoolis. Nüüd sain kontrolltöö tagasi ja hindeks oli pandud kaks. Kontrolltöö viimases osas olid kõik vastused loetud valeks, sest seda osa ma polnud märganud üldse kirjutada. Artur ütles mulle, et mul on viis seitsmendikku õige, ainult ajast tuli puudu. Väljusin koos õpetajaga klassist ja hakkasin teda korrale kutsuma. Ütlesin, et ülikoolis sain ajaloos ainult viisi. Ta on lugenud veaks, kui ma olen täpse aasta asemel vastusesse pannud aastakümne, aga nii suur täpsus ei ole oluline. Tegelikult oli õpetaja ise kogenematu ja ei osanud hindeid panna. Ütlesin, et ma lugesin õpikust peatüki läbi, rohkem ei ole vaja, sest ma ei teinud ka eelmise õpetajaga rohkem. Eelmise õpetajaga oli tulnud kontrolltööks kirjutada jutustus, ülikoolis oli tulnud testi jaoks pähe õppida aastaarvud. Kui uus õpetaja oleks samuti testi tegemise asemel jutustust oodanud, oleksin saanud viie. Kui teada saada, mida mingi õpetaja ootab, oli võimalik õppida nii, et tema käest saab ainult viisi.

*
Olin Vorobjovi vastu malet mängides kõik paremad seisud kaotanud. Nüüd mängisin temaga niimoodi, et ta pidi lipu ette andma, et vaadata, kas ma siis ka kaotan. Mängides kiirustasin, sest see oli välk. Mul õnnestus kuidagi matt panna. Aga pärast mängu lõppu näitasin, et mul oli kuningas kogemata paigast nihkunud. Vorobjov vastas, et see oleks võinud kergesti kaotuse tuua. Mõtlesin, et kui ta oleks uude kohta nihkunud kuningale tuld andnud, ei oleks ma seda märganud ja oleksin teinud valekäigu, mis välgus tähendab kaotust. Aga mati sain panna just tänu sellele, et e1 enam kuningat ei olnud ja sinna sai käia vankri. Räägiti, et ette antud lipuga võitmise harjutamine on trennis tavaline ülesanne.

Jõulud lasteluuletustega

Jõulukuusk toodi meile hommikul kingitusena. Isa ütles, et mina selle püsti paneks. Aga kui ma ei hakanud esialgu panema, siis pani ikka ise. Kuusk on tänavu suhteliselt väike - minust lühem. Sellist me soovisimegi. Poe juures olevat müüdud koledamaid kuuski ja need olevat pealegi otsa lõppenud. Üks meie kuuse oks läks küünlatulest kõrbema, kuigi leek eriti lähedal ei olnud.

Kingitusi jagas jõuluvana asemel päkapikk. Ja mitte inimese suurune päkapikk, vaid nukk. Mina lugesin esimese kingituse eest oma luuletuse. Teise eest lugesin Ott Arderi luuletuse ja lisaks teise enda oma. Ma küll see aasta ei plaaninud seda teha, et lasen juuresviibijatel märksõnu öelda, millisega luuletusi nad soovivad, aga märksõna öeldi ikkagi, mis oli teise enda luuletuse lugemise põhjus. Vend ütles esimesed read läti lasteluuletaja eesti keelde tõlgitud kahest luuletusest. Mul juhtusid need luuletused ka peas olema ja lugesin need venna eest lõpuni. Hiljem lugesin veel vähemalt ühe enda luuletuse lihtsalt sellepärast, et see seostus jutu teemaga. Kui hakkasin meenutama seoses teise jutga ühte Contra luuletust, paluti Contrat mitte lugeda. Tegelikult see Contra oma täielikult peas ei olnudki.

Kogu peo aja lasin taustaks mängida jõulumuusika linte. Algul pani ema käima televiisori, lootuses sealt muusikat leida, aga televiisorit meil jõulude ajal eriti ei pooldata ja tõin maki asemele. Kõige rohkem on lintidel soomekeelset jõulumuusikat. Kui kõik kodus olevad lindid ei ole hästi säilinud, siis jõulumuusikaga on olukord parem.

Need raamatud, mille eest ma poes maksta aitasin, kingiti kõik mulle endale, mida ma poes veel ei teadnud. Ühe raamatu ostis ema sellepärast, et tal läheb seda töös vaja, aga selle kinkis ka mulle. Mind huvitab muidugi see ka, sest see on ajalooraamat. Ainult et mul ei ole eelmisteks jõuludeks saadud raamatud veel läbi. Ühest olen lugenud 450 lehekülge, aga 400 on veel ees. Ütlesin, et osad neist raamatutest tuleb kuulutada sünnipäevakingiks, muidu tuleb sünnipäeva ajal neid veel juurde. Sünnipäev on mul mais. Ma ei kujuta ette, mis tunne on nendel inimestel, kellel jõulude ja sünnipäeva vahele jääb vaid mõni päev.

Peol pandi tähele, et palju oli juttu võrgus kirjutatavast. Arutati, kas seal kirjutamist tuleb nimetada kirjutamiseks või rääkimiseks. Mina ütlesin, et tänapäeval tuleb kirjakeeleks nimetada vist seda, mis on koos emotikonidega. Minu kohta tehti märkus, et ma hüppan pidevalt tagasi eelmise jutu juurde. Õde ütles, et ma teen seda meelega, see on mul kirjanduslik võte. Seepeale öeldi, et see ei ole meelega, A. Ehin teeb ka nii. Mina ütlesin, et ma olen mitu aastat hiljem ka vana jutu juurde tagasi pöördunud.

Vaesed põrsad

Nägin aknast, et toodi mõned sead ja tohutu kari pisikesi põrsaid. Üks mootorratas sõitis ühe põrsa pooleks. Seejärel lömastas üks auto suure hulga põrsaid. Läksin välja. Surnud põrsaid tulid sööma suurel arvul varesed ja tuvid. Kõndisin Kaunase puiesteele. Üks koer vahetas põrsa kala vastu ja seejärel andis kala kassile, et see annaks vastu hiire. Toas pani Pille suuremad sead külmutuskappi elama.

*
Tegin koolis fotosid. Fotodest pidi moodustuma ajalooteemaline kogu. Puudu olid veel pildid "Klassivenna õde" ja "Klassivenna vend". Klassivenna õe pildi jaoks tahtsin pildistada Peebu õde. Aga enne kui pilt tehtud oli, oli ta vaataväljast lahkunud. Ootasin, millal ta jõuab tagaukse kaudu välja, et pildistada läbi akna. Fotosid tegin ka aparaatidest. Üks aparaat oli selline, et neelas kõik sisse, mis tema suu kohale pandi.

Kino eilsest homseni

Kui ma lapsena kinos käisin, istuti saali jopiga. Saali siseneti ühest uksest ja väljuti teisest, nii et on kindel, et riideid riidehoidu ei jäetud. Kui ma viimati kinos käisin, oli küll külm aastaaeg, aga riidehoid oli olemas. Seega hoolitsetakse nüüd vaatajate mugavuse eest ja köetakse ruume rohkem kui Nõukogude ajal. Aga võibolla tunduks film realistlikum, kui kinosaali temperatuuri reguleeritaks vastavalt filmi sisule. Et kui näidatakse Aafrikat, siis köetakse saal kuumaks, ja polaaraladest rääkiva filmi puhul lastakse publikul lõdiseda. Vabaõhukinos saaks filmi valik sõltuda sellest, milline ilm on. Et kui sajab vihma, siis näidatakse filmi vihmametsast.

See film, mida ma vaatasin, oli dokumentaalfilm. Dokumentaalfilmidesse ei püüta valida dokumentaalselt keskmisi kaadreid, vaid paremaid. Aga kui tehakse juba õudusfilme, siis on võimalik ka dokumentaalõudusfilm, kus valitakse võimalikult halbu kaadreid. Küllap on neidki tehtud, aga ma pole filme väga palju näinud. Kui kodus veel televiisorit ei olnud, vaatasin võibolla isegi rohkem, sest käisin koolivaheagadel kinos või vanaemal külas.

Rääkimisraskused

Mõtlesin välja kaherealise luuletuse toidust, mille mõtlesin avaldada Twitteris. Aga siis hakkas see mul meelest minema. Tuletasin teda meelde mitmes variandis. Aga mäletasin, et algvariandis oli kokku neli riimsõna, uutes oli neid ainult kaks. Lõpuks sain uuesti kätte ka nelja riimsõnaga variandi. Aga otsustasin, et ma seda siiski ei avalda, sest mul on paremaid mõtteid, mida kirjutada. Lugesin Mälli raamatut. Mäll sai hästi läbi kõigi maailma rahvastega ja ka kõigi eestlastega, sest tema raamatul oli tohutu läbimüük. Millegipärast talle valimistel väga palju hääli ei antud. Aga siiski nii palju, et ta osutus valituks. Mäll kirjutas sellest, kuidas vanasti Idamaades mõned inimesed kõnevõime kaotasid. Mõtlesin, et ma võin ka kõnevõime kaotada. Siis hakataks minuga pahandama, sest ei saadaks aru, miks ma küsimustele ei vasta. Siis peaksin vastused paberile kirjutama. Kellel oli kõnevõime säilitamisega raskusi, panid raamatu andmetel kaela ümber erilise salli. Mul oli ka selline sall kaela ümber. See muutis hingamise raskemaks. Aga ma ei hakanud teda ära võtma, et paremini tajuda, kui raske vanasti Idamaa inimeste elu oli. Üks haigus oli raamatu andemetel selline, et inimene ei saanud hääldada sõnu, vaid ainult üksikuid häälikuid. Siis hääldas ta järjest ühe sõna jagu häälikuid, nii et need olid kokku arusaadav sõna, aga pikki lauseid ei moodustanud. Need inimesed olid minu toas ja hääldasid niimoodi. Mina lamasin voodis. Inimesed hakkasid minu voodisse trügima või voodi ees midagi tegema. Ma ei liigutanud ja nägin neid ähmaselt läbi teki.

Kaks kiirturniiri ühel päeval

Täna peeti turniire nii päevakeskuses kui ka ülikooli maleklubis. Kella poolest oleks jõudnud mõlemale, aga piirdusin ülikooli maleklubiga, sest seal toimus ühtlasi üldkoosoleku teine katse. Kaheringiline turniir lõppes järgmiste tulemustega:

1. Sander 6 p.
2. Runnel 4
3. Vilbaste 1,5
4. Tulva 0,5

Teaduste tervik

Istusime teatris. Öeldi, et algav etendus põhineb sellel, et kana on ühe teise olendi sugulane. Isa ütles, et õige, kana on tegelikult trieed. Kui etendus algas, laskusin liftiga saalist lavale. Üks naisehääl ütles selle kohta: "Laskub tundmatusse maailma." Hakkasin etendust vaatama lava tagumises servas istudes. Aga siis pidi tulema lava tagant suur nuga. Hakkasin selle eest põgenema. Aga põgenesin otse noa teele ette. See lõikas mul käe üleni veriseks. Ütlesin, et niimoodi ma võin verest tühjaks joosta. Klaus soovitas mul lavalt tõstukiga allapoole laskuda. Mul mahtusid mõlemad jalad tõstukisse, nii et trepiastmed jalgade all vajusid juba alla, aga kere sisse ei mahtunud. Klaus ütles, et ma pean selllest teatama.

*
Olin silmaarsti juures. Kui sinna saabus uusi inimesi, pani arst nad järjekorras minust ettepoole. Nii ähvardas oht, et minu kord ei jõua kunagi kätte. Lõpuks käratasin, et miks hiljem saabuvad inimesed eespool on, mind võiks enne vastu võtta. Arst andis järele. Kui minu nägemist kontrollima hakati, siis ütlesin, et ma näen kõike. Lugesin ette terved sõnad. Sõnad võisid meelde jääda ja teine kord võis need ette lugeda mälu järgi, aga täna ma nägin tõesti paremini. Ütlesin, et täna nägemise kontrollimine ei maksa midagi, sest täna päike paistab. Pilves ilmaga ma nii hästi ei näe. Aga tundus siiski, et olin jõudnud sellest eluperioodist, kus nägemine pidevalt halvemaks läks, sellisesse, kus ta hakkas pidevalt paremaks tagasi minema. Lahkusime arsti juurest ja kõndisime kodu suunas. Ühel kaldus katusel istus inimene. Ütlesin, et ega ta sealt alla ei kuku. Aga kohe hakkas paistma, et ta siiski kukub. Hakkasin sellest kohast kaugemale jooksma. Mees maandus jalgadele ja viga ei saanud. Aga ta hakkas meile kallale tormama.

*
Võtsin kätte vana elektronmängu. Sellel oli patarei 13 aastat vastu pidanud, seejärel oli mäng vist lühisesse läinud, sest järgmine patarei muutus kasutuskõlbmatuks ühe hetkega. Lühis võis tekkida ka reset-augu vajutamisest. Kangutasin mängu keskelt lahti. Seejärel hakkas ta ootamatult uuesti tööle. Võpatasin. Korraks muutus pilt jälle tuhmiks, aga kui ma mängu teist korda keskelt lahti võtsin, hakkas ta jälle tööle. Siis oli pilt vahepeal tuhm olnud vist hoopis sellepärast, et paks tolmukiht oli vahele läinud. Lahti kangutamisel ei puutunud vajalikud kohad enam tolmuga kokku. Hakkasin mängima. Mul ei olnud enam hästi mäng meeles ja ma ei näinud kogu aeg, kus minu auto on. Kui vaatasin, mitu elu veel alles on, siis selgus, et kõik kolm elu olid läinud. Läksin suurde tuppa isale ja emale näitama, et mäng hakkas uuesti tööle. Isa hakkas minuga segamise eest pahandama. Istusin ema kõrvale. Ma olin väga unine ja kõik muu oli mulle ükskõik.

*
Sõitsin Kaunase puiesteel meie vana maja juures väikse lastejalgrattaga, millega ma seal juba väikse lapsena sõitsin. Ma polnud siiski kindel, võibolla sellega olin sõitnud ainult Paides, siin tõukerattaga. Ma polnud kunagi sõitnud käed lahti, sest mul ei olnud nii hea koordinatsioon. Emal oli ka halb koordinatsioon ja ta oli vanasti keelanud võõrastel lastel käed lahti sõitmist. Hea koordinatsiooniga inimeste jaoks oli see nõudmine arusaamatu. Henn käratas mulle, et seda ratast ei tohi lõhkuda. Sõitsin väiksest mäest alla. Seejärel tuli suur mägi, millest Henn sõitis suure rattaga alla, aga minu jaoks oli see mägi liiga suur. Võtsin ratta kätte ja kõndisin jala alla. Ma ei istunud ratta selga tagasi ka siis, kui mägi lõppes, vaid otsustasin ratta käes koju kanda.

*
Vaatasin ajakirja tagakaane siseküljelt ilmunud artiklite nimekirja. Seal kirjutati, et iga teadus tegeleb oma probleemiga, aga tegelikult on eesmärk tervik. Mõtlesin, et mulle sobib lähem ajalugu paremini kui kaugem, sest mind huvitavad muutused. Siis ma võiksin hakata futuroloogiks. Ainult et tänapäeval pole enam mõtet futuroloogiaga tegeleda, sest see tulevik, mis on veel jäänud, on liiga masendav.

Keskajal usuti tundmatut

Vahel kahtlen, kas on õige usu teemal nii palju sõna võtta, kui ma pole ise Piiblit tervikuna läbi lugenud. Aga tegelikult keskaegses usklikus ühiskonnas ei olnud ka enamus Piiblit lugenud. Piibli emakeelde tõlkimine oli keelatud ja ladina keelt lihtrahvas ei osanud. Usuti, et Piiblis on midagi head kirjas, aga täpselt ei teatud. Piibel oli sama salapärane nagu Jumal. Vaimulikud tundsid Jumalat paremini, sest tundsid paremini Piiblit.

Päikse tähtkuju

Magasin istuvas asendis ja vennad ründasid mind. Küünistasin neid selle eest igal rünnakul ja ütlesin, et nad ei topiks mulle sõrmi silma. Kui Henn majast välja läks, siis järgnesin talle. Küsisin, et ma viimases unenäos küünistasin teda, kas tal käe peale rohtu ei ole vaja panna. Tegelikult teadsin, et unenägu jätkub. Henn ütles, et rohtu ei ole vaja. Mina ütlesin, et võibolla tuleks pantenooli panna.

*
Pühkisin vana korteri hoovi taguse Anne tänava hoovi maja ümbritsevalt kõnniteelt lehti. Maja ühel küljel pühkisin lehti otse edasi, teisel küljel pühkisin nad muruplatsile. Maja teises otsas nägin inimest suure koeraga. Mõtlesin, et õnneks on see koer veel kaugel. Aga kui koer oleks juba möödas olnud, siis oleksin mõelnud, et õnneks on ta juba möödas. Istusin raamaturiiuli ääres ja käsi sirutus mitme erineva raamatu järele korraga, mille vahel ma ei suutnud valida. Mõtlesin, et kirjutan lasteraamatuid enda lapsepõlvemälestuste põhjal. Isa ütles teises toas kellelegi, et tema lastel on sündides raamatud juba ees. Võtsin riiulist Saabastega Kassi raamatu. Seal oli kirjutatud, et Saabastega Kass oli täiesti üksik. Tal olid salateadmised, millest ta kellelegi ei rääkinud, aga sobival hetkel ta rakendas neid. Toodud oli ka imestava näoga täiskasvanud inimeste pilte. Mõtlesin, et kui Tõnis ja Joosep suuremaks kasvavad, siis hakkan neile lasteraamatuid laenama, nii nagu vanasti ise vanaemalt laenasin. Laenatud raamatuid tagasi küsida oleks imelik, sest miks peaks lasteraamatud olema minu, mitte laste käes. Aga kui ma ei küsi tagasi, siis võib neil tekkida harjumus, et teiste käest laenatud asju ei vii ka tagasi. Raamatut välja laenates tuleks öelda, et esialgu annan selle nende kätte ja vajaduse korral küsin tagasi. Koolis oli vist esitatud küsimus, mis tähtkujusse Päike kuulub. Tegelikult Päikest ei olnud paigutatud ühtegi tähtkujusse, sest kui Päike paistis, ei olnud teisi tähti näha. Või siiski, Kuu ja Veenus võisid Päiksega korraga taevas olla. Siis oleks võinud leiutada kolmnurkse tähtkuju, mis koosneb neist kolmest taevakehast. Veenuse kohta ma võisin taevast näidata, et see on Veenus. Selle põhjal võidi arvata, et mul on suured teadmised, aga tegelikult tundsin Veenuse ära ainult suuruse, mitte asukoha järgi. Päike asus üsna oma galaktika servas.

*
Meile õpetas ajalugu V. Made. Peeter P. rääkis, et ta oli raamatukogus leidnud Made raamatute paki, mille abil ta meile järgmist tundi ette valmistada kavatses. Nende raamatute abil oli Peeter esimese kontrolltöö valmis kirjutanud, enne kui üldse selgus, mis on kontrolltöö küsimused. Selle paberilehe kavatses ta kontrolltöö ajal õpetajale antavate paberite hulka sokutada. Ütlesin, et ega meil ei olegi sel õppeaastal ühtegi kontrolltööd olnud, on ainult suulised küsimised. Suuliste küsimiste ajal on palju lollakamad küsimused ja hinne ei ole nii kindel. Tegelikult oleksin võinud öelda ka vastupidi, sest ülikoolis olid mul paremad hinded just suulistel eksamitel. Ütlesin, et mulle ei ole hinded enam nii tähtsad kui varem, sest nüüd ma olen juba piisavalt kaugele välja jõudnud. Enne mul oli vaja jõuda magistrantuuri, aga nüüd olen sinna välja jõudnud ja doktorantuuri minna ma ei kavatse. Mõtlesin, et see kavatsus võib veel tekkida.

Eelista eestimaist või erinevus rikastab?

Keskkooli lõpukirjandi aastal 1995 kirjutasin teemal "Eelista eestimaist - kas ainult loosung?" Praegu levitatakse uut loosungit "Erinevus rikastab", mille sisu võib pidada vastupidiseks. Eriti kui arvestada, et koos sellega levitatakse koomikseid, mille järgi kõik eestlased on joodikud, aga kõik neegrid väga tublid. Ma kirjutasin küll juba tookord kirjandis, et eestlased on tublid, aga juudid veel tublimad. Tegelikult arvan, et ei pea mõõtma ainult seda, kes on kellest tublim, vaid ka seda, kelle vastu on rohkem kohustusi. Võõra ees võivad kohustused tekkida, kui ollakse talle võlgu, aga omade ees on need olemas juba selle läbi, et nad on omad.

Lossihiiglane oli vist eile üles ärganud

Kassi ja hiire multifilmide kohta räägiti, et enne kui neid tegema hakati, osteti kõigepealt kaks pilti. Aga need pildid olid mahukad, sest need sisaldasid kõiki erinevaid asendeid, mis kass ja hiir said võtta. Näidati mõnesid neist asenditest. Mõtlesin, et filmi tegemise ajal peab kunstnik kogu aeg valima, millised neist asenditest väljendavad emotsioone. Oma toas tahtsin ma õppida, aga Tõnu ja Henn kuulasid seal muusikat, mis segas. Nüüdsest pidid kõik õppimised sellised olema. Tõnu ütles, et minu kassettidel on ka päris head muusikat. Vastasin, et minu kassetid on kõik head. Lisasin, et aga Hennu kassettidel on halvemat muusikat ka. Tõnu vaidles vastu, et minu ja Hennu kassettidel on täpselt ühesugune muusika.

*
Hakkasin lugema 19. sajandi ajalehest Tõnissoni artiklit Rahvuslaste Klubi asutamisest. Isa ütles, et ega Tõnisson oli nende vaimne juht. Mina artiklist ei leidnud, et Tõnisson oleks öelnud, et ta ise selle liikmeks astus. Aga selles mõttes oli isal õigus, et tol ajal oli Tõnisson kõigi eestlaste vaimne juht. Kuigi hilisemal ajal seostus Rahvuslaste Klubi rohkem vabadussõjalastega. Vabadussõjalaste ja Rahvuslaste Klubi põhiseaduse eelnõud olid üksteise sarnased. Või ma olin vist lugenud, et Tõnissoni erakond tahtis oma eelnõud esitada Rahvuslaste Klubi kaudu.

*
Suures wc-s ei olnud enamuses kabiinides potte ja teised olid kinni. Kui need vabanesid, siis selgus, et seal ajasid potid juba üle ääre. Lisaks kõndis uksest pidevalt sisse-välja selle maja naistöötaja, kes tahtis olukorda kuidagi parandada. Nii lahkusin wc-st seda kasutamata. Ühes koridoris võtsin ühe klassivenna endale selga ja roomasin järgmisele korrusele. Seal püüdsin lugeda ühte raamatut, aga selle lehekülgede järjekord ja leheküljenumbrite järjekord ei langenud kokku. Kinosaalist hüüti, et keerake ukse taga hääl kinni, kohe algab film. Filmis oleks endas ka häält tehtud. Mõtlesin, et kui me laeva peale läheme, siis seal on paremad wc-d. Tallinnast Tartusse jõudes kõndisime Toomemäel. Rääkisin, et Tartus on palju paremad wc-d kui Tallinnas, Tartu on palju kultuursem linn. Ma siiski ei kiirustanud ühtegi sisenema. Toomkiriku müüride vahel nägin hiiglast. Ütlesin, et lossihiiglane on vist eile üles ärganud. Toomkiriku müürid tundusid eelmise korraga võrreldes paigast nihkunud ja rohkem varisenud. Läksime ühte teise kirikusse, kus algas jumalateenistus. Mõtlesin, et istun sellisesse kohta, kus saab teiste pealt vaadata, millal peab püsti tõusma ja millal maha istuma. Vasaku seina ääres olid üheinimese istekohad. Mõtlesin, et istun nii, et piiskop minu vaatevälja jääks, tema ikka teab tõusmise aegu. Läksin ja valasin kirikuõpetajale ja teistele inimestele midagi pähe ja andsin neile kirikus olevatest riiulitest võetud raamatuid. Seejärel andsin neile pliiatsiterasid, et nad kõik üles kirjutaks. Kõndisin uuesti kiriku ukseseina suunas. Kõik jälgisid vaikides, kuidas ma pahandust teen. Ukse kõrvalt leidsin huvitavaid venekeelseid raamatuid. Otsustasin mõned neist koju kaasa võtta. Võtsin raamatud "Moldaavia" ja "Moskva liikumised". Majandusraamatuid ma ei võtnud, sest majanduse kohta kirjutasid kommunistid ainult valepropagandat. Pajur oli kirjutanud, et mõni raamat on täiesti jabur. Ise ei osanud ma nii kriitilise pilguga lugeda.

Pühaduse areng

Pühad lähenevad.

Vanasti pidasid inimesed pühasid, aga nüüd peavad osad läbusid.

Pühakirjasid kirjutati ajal, kus kirjutamist oli vähem ja kirjutamine oli seetõttu püham toiming kui praegu.

Varem öeldi roppuste kohta, et need ei kannata trükimusta. Nüüd näib ametlik kirjanduspoliitika olevat, et trükimusta ei kannata selline tekst, millest roppused puuduvad.

Võib öelda, et vanasti oli pühadust rohkem, sest inimesed olid usklikumad. Või on siiski inimelu tänapäeval veel püham, kui surmanuhtlus on kaotatud? Ja surmanuhtlus on kehtima jäänud just usklikumates riikides. Kuigi kommunistid Jumalat ei uskunud, aga Nõukogude riigis voolas verd ojadena.

Nõukogude riigis olid oma punapühad. Võibolla käsk, et ei tohi olla mitut Jumalat, tähendab seda, et punapühasid nagu naistepäev ei tohi tähistada.

Käsk, et pühapäeva peab pühitsema, eeldaks justkui aktiivsemat tegevust kui puhkamise nõue.

Üks minu õpetajatest ütles sageli: "Tähistame töövõiduga."

Asitõendite kõrvaldamine

Ärkasin öösel üles, aga teesklesin magamist edasi. Vennad ütlesid, et võtavad mul teki pealt ära, siis näeb, kas ma päriselt magan. Läksime koridoridesse. Vennad kaklesid omavahel ja siis püüdsid ka mulle kallale tormata, et mind kahvliga torgata. Läksin vaatama televiisorit. Rääkis üks tundmatu näoga poliitik. Ema ütles, et see poliitik on maski ette pannud, et tema nägu ei saaks sel ajal meelde jätta, kui ta ebapopulaarset juttu räägib. See poliitik rääkis, et varsti peab keegi välismaalt selle kinni maksma, kui iga eestlane 1000 krooni toidu peale kulutab. Tagajärg olevat see, et võõrad väed tulevad Eestisse. Üks televiisori vaatajatest ütles, et need täna juba tulid üle Eesti piiri. Poliitik võibolla mõtles NATO vägesid, aga teised ütlesid, et homme paigutab Venemaa oma raketid Eestisse.

*
Üks mees oli tapnud inimese. Teda kahtlustati, aga ta ei tunnistanud tegu üles ja nii hakkas kahtlus üle minema. Enne ülekuulajaga kohtumuist oli ta pühkinud põselt rohelise veretilga. Pärast ülekuulamist kodus peeglisse vaadates avastas ta kaelalt tapetu teise rohelise veretilga veel. Ta pühkis selle ka ruttu ära ja uuris tükk aega peeglist nägu, ega rohkem mingeid jälgi ei ole. Tema kohta öeldi, et tema silmatera triipudest on midagi näha. Mehel oli toas kahte liiki puid, mida ta oli tapmisel kasutanud. Nüüd viis ta need õue, et toas mingeid tõendeid ei oleks. Nii väga ta ei kartnud, et oleks puid põletama hakanud. Mult küsiti, kas tapmise põhjus on see, et lapsed annavad täiskasvanutele seefiri. Seejuures ulatati mulle seefiri karp. Tõstsin selle kaane üles ja nägin, et sees on ainult kaks seefiritükki. Ütlesin: "Vähe!" Vastati, et vähe jah. Mõtlesin, et ma tapsin inimese sellepärast, et mul ei ole tööd. Kõige tähtsam on endale Paides tööd leida. Läksin ühe tüdruku tuppa. Tüdruk tuli ise ka minu järel uksest sisse. Ütlesin, et ma tulin siia selleks, et midagi laenata. Tüdruk vastas, et võib laenata küll. Ütlesin, et aga seejuures ei ole ma veel otsustanud, mida laenata. Tüdruk ütles, et seda parem. Üks naine tuli mind intervjueerima. Ta küsis, miks mind tuntakse Oudekki ikooni purustajana. Vastasin, et mina kirjutasin sama juttu nagu praegu juba siis, kui ma Oudekki seisukohti veel ei teadnud. Oudekki lihtsalt lülitus nendesse jutuajamistesse hiljem. Võibolla ta kujundaski oma seisukohad selle järgi, et need oleks minu omadele vastupidised. Naine küsis, kas me siis olime Oudekkiga juba sõbrad. Küsimuste esitamise ajal surus ta ennast minu vastu. Vastasin, et sõbraks saime me juba umbes viieaastaselt. Naine ütles, et aa, siis on teine asi.

*
Olin üksi vanaema köögis. Leidsin riiulist väikest libedat paberit. Ütlesin, et see paber on sobiv ühele klassikaaslasele klassikokkutuleku kutse kirjutamiseks. Aga kui paberilehe teiste vahelt välja tõmbasin, selgus, et sellele on siiski juba kirjutatud. Tuli otsida puhast.

*
Ajalehes pakuti välja arutlusteemasid. Üks teema oli: "Mida te arvate uuest päiksest?" Mõtlesin, et kui päikseid on nüüd ühe asemel kaks, peaks gravitatsioon hoopis teine olema. Väljaarvatud siis, kui uus päike on palju väiksem.

Laps tahab muusikat ja plekk-konna

Istusin arvuti taga, kui kuulsin oma toast hüüdeid "Lallu! Lallu!" Läksin sinna. Seal seisis üksinda Joosep ja vaatas kõrgele maki poole. Panin selle mängima. Joosep ronis minu voodi peale ja hakkas hüppama. Iga hetk tundus, et ta kukub pikali. Varsti võttis vanaema Joosepi sülle. Kui Joosep leidis riiuliservalt võtme, hakkas ta hüüdma "Konn! Konn!" Tegelikult ei olnud tegemist selle võtmega, millega plekk-konna üles keeratakse. Õige võtme asukohta ma teadsin, aga konna enda üles leidmine võttis aega. Kogu otsimise aja nõudis Joosep konna. Hiljem hakkas ta lallu nõudma ka teises toas, kus makki ei olnud. See pidi tulema vist mobiiltelefonist või mingist sellisest seadmest. Igatahes öeldi, et praegu ei saa, sest pole magamamineku aeg. See ajas Joosepi nutma. Öeldi, et näidake talle teisi asju, siis läheb meelest. Kui hakati näitama äratuskella ja muid selliseid asju, läkski nutt kohe üle. Kui Joosepit väljumiseks riidesse pandi, rääkisid mänguasjad vanaema häälega, et Joosep on tubli poiss, Joosep läheb autosse kuuse juurde.

Jalad jäid voodisse

Raido töötas Pärnu raamatukogus. Ta pahandas, et lugejad küsivad seal temalt, kas seal see või teine raamat on, kuigi need on riiulis väljas. Ma tahtsin ka küsida, aga sellepärast, et olin tellimissedeli täitnud Tartus ja Pärnu raamatukogus ei pruukinud neid raamatuid olla, mis Tartus olemas olid. Ühel inimesel valutas pea. Arst rääkis talle, mis võivad olla peavalu põhjused - ajulihased võivad olla vigastatud ja nii edasi. Mina ei läinud peavaluga kunagi arsti juurde. Nii ei oleks ma teada saanud, kui oleksin sattunud eluohtlikku seisukorda.

*
Oli hommik. Lamasin pimedas toas voodis. Isa ja ema käisid mööda korterit ringi ja ajasid vendi kooli. Ütlesin, et lõpetage vägivalla tarvitamine. Jäin üksi. Otsustasin voodist välja tulla, et tõestada, et on raske kõndida ja järelikult on see unenägu. Kuna püsti ma voodist välja ei saanud, läksin roomates. Roomates venisin järjest pikemaks. Pea ja käed olid juba toa teises otsas, kui jalad olid ikka veel voodis. Mõtlesin, et selles unenäos ma vannituppa ei lähe. Ja rõdule ka ei lähe, sest sinna minek võiks tegelikult tähendada juba rõdult alla kukkumist. Leidsin ennast jälle voodist. Tulin uuesti välja. Panin muusika mängima, et kuulata, millist muusikat ma unenägudes välja mõtlen. Tuppa tuli üks võõras naine. Hakkasin teda kallistama.

*
Vaatasin pealt ühte malepartiid. Valge trügis vankritega viimasele ja eelviimasele reale, aga must kaitses odadega kõik ära. Lõppenud turniiri kohta oli Peebo tabelisse kirjutanud, et see oli rahvusvaheline turniir. Arvasin, et sellepärast, et osad osavõtjad olid eestlased ja osad kohalikud venelased. Aga selgus, et hoopis sellepärast, et üks osavõtja tuli Lätist. Lätlase saabumise puhul oli suurem turniir välja kuulutatud, aga osavõtjaid tuli tegelikult vähe. Mõtlesin, et kui Truus mängib mulle e4 d5, siis mida vastata. Eelmine kord olin talt selles avangus kaotuse saanud. Mõtlesin, et nüüd mängin midagi haruldasemat. Teine käik tuleb kas d4 etturikahinguga või f4 üleminekuga Falkbeeri vastugambiiti. D4 oleks parem, sest selle kohta ei ole nii palju teooriat kui f4 kohta. Väike laps istus laua ääres ja oli kurb. Seletus võis olla, et ta istus tavalisest kõrgemal istmel või et teist väikest last ei olnud siin. Lapse ema oli rõõmus, aga mina kartsin, et lapsed võivad ka depressiooni langeda. Mööda tänavat kõndis kari võõraid lapsi.

Misjonärid ei andnud raamatut

Ühel päeval tulid ukse taha järjekordselt mormoonid. Nad ütlesid, et tahavad mulle raamatu kinkida, hoides samal ajal raamatut käes. Vastasin, et kingituse võin ikka vastu võtta. Seepeale ütlesid nad, et käes on neil enda eksemplar, mida nad ei anna, ja rohkem pole kaasas. Nii suur mul huvi ei olnud, et välja mõelda, kuidas nad saaks mulle raamatu teine kord anda. Algul ütlesid nad, et tahavad paar minutit rääkida. Kui paar minutit oli juba räägitud, siis parandasid, et tahavad rääkida veel kümme minutit.

Pea kohal ujumine

Ujusime mööda linna ringi. Meie ees valmistusid ujuma baleriinid, igaüks oma rajal. Tahtsime salaja neist peade kohalt üle ujuda. Aga ei olnud kindel, et me mahume baleriinidega korraga läbi tunneli.

*
Pille võttis suures toas riiulist taldrikuid. Joosep küsis talt: "Miks sa need võtsid?" Pille vastas, et ei tea. Mina olin oma toas ja ütlesin emale, et Pille oleks võinud öelda, et söömise jaoks. Panin muusika mängima. Joosep hakkas minu tuppa tulema. Pille tõstis ta suurde tuppa tagasi ja Joosep hakkas nutma. Varsti tuli jälle Joosep. Ta oli lastest kõige vanem ja kõndis kõige ees, tema järel tuli suur kari muid lapsi. Ütlesin, et muusika peale tulevad kõik lapsed kohale. Nad hakkasid radiaatori juures mängima. Ütlesin, et mõned inimesed on vastu radiaatorit pea lõhki löönud. Ema vastas, et siis õpivad.

Pühakiri ja punane raamat

Kas need, kes usuvad, et on olemas ainult üks Jumal, võivad ta kanda punasesse raamatusse, kuna teda on kõigist teistest liikidest vähem? Võibolla siiski mitte, kui nad leiavad, et tegu pole ohustatud liigiga.

Põleva triibuga ohvitserimüts

Meil katkes õhtul enne magamaminekut telefoniühendus. Seletuseks öeldi, et võibolla on asi selles, et ühendust pannakse tagasi. Aga see oli katkenud ka muul ajal. Öeldi, et nendelt, kes telefoniühenduse katkestavad, küsitakse, kas sa oled vabamüürlane. Läheduses katustel ja mujal oli palju vabamüürlaste punkte.

*
Põleva triibuga ohvitserimütsi kandja oli kuulutatud tagaotsitavaks. Seetõttu soovitati tal seda mütsi mitte rohkem kanda, muidu ta tuntaks ära. Läksin väiksesse kööki ja tegin seal laua taga istuvale Klausile julma nalja. See ohvitser oli isa. Tema pooldajateks olime jäänud veel ainult mina, ema ja Klaus. Või oli tegemist kindral Einselni mütsiga. Tehti filmi sellest, kuidas inimesed puu otsas ronisid. Üks kukkus alla ja üks tema selgroolüli ei paranenudki enam ära. Isa tuttavad ühe kohviku hilisemas asukohas valmistasid sellele inimesele piipude komplekti. Isa andis need üle, rääkides kiitval toonil nende piipude ehitusest. Ta ütles, et vigastatutel peab üks pahe olema ja selle inimese pahe olgu suitsetamine. Mõtlesin, et kui isa peaks ise ka suitsetama hakkama, ei luba ma tal seda toas teha, vaid saadan õue. Aga ta ei jaksa trepist käia. Neid, kes olid kukkumisega oma selgroogu kogu eluks vigastanud, oli palju. Mõni neist arvas alguses, et vigastust ei olegi.

Igas vanuses mängijaid

Täna pidi toimuma ülikooli maleklubi aastakoosolek, aga see jäi kvoorumi puudumisel ära. Kokku kogunes ainult viis inimest. Neli tükki mängisid kümneminutilise mõtlemisajaga turniiri, väljaarvatud Tulva. Tema kohaletulekust oli siiski nii palju kasu, et sain teada, et ta on must vanem, mitte noorem. Olin arvanud, et kuna ta astus minust aasta hiljem ülikooli, siis on ta noorem, aga selgus, et see polnud tal esimene kord ülikooli astuda. Seevastu Vilbaste kohta selgus, et ta on must noorem. Ise ma polnud selle üle eriti mõelnud, tema ütles, et arvas, et on minuga sama vana.

Turniiril sai esikoha Sander 3 punktiga, mina olin 2 punktiga teine. Üks osavõtja oli Hando, kelle perekonnanime ma ei tea.

Esikoha suhtes otsustav oli mäng Runnel-Sander, kus sain algul järjekordselt paremuse, aga lasin selle käest nagu tavaliselt temaga mängides:
1. e4 e5 2. Rf3 Rf6 3. Rc3 Rc6 4. Ob5 Ob4 5. 0-0 d6 (Kui vastane oleks minu blogi lugenud, ei oleks ta vast seda käiku teinud.) 6. Rd5 Oa5 7. d4 0-0 8. Og5 Rd4 9. Rd4 ed 10. Rf6+ gf 11. Oh6 c5 12. Of8 (Vastane soovitas juba mängu ajal, et parem oleks olnud matti panema hakata. Seda ma ka kaalusin, aga käik Lg4+ ei olnud võimalik ja Lf3 peale ma ei tulnud.) Lf8 13. f4 a6 14. Oc4 Od7 15. f5 Kh8 16. Lh5 Oc6 17. Of7 Oe4 18. Vf4 Oc2 19. Vh4 h6 20. Lg6 Od2 21. Lf6+ Lg7 22. Lg7 Kg7 23. Oe6 Ve8 24. Vf1 d3 25. f6+ Kf8 26. Og4 Oe3+ 27. Kh1 d2 28. Od1 Od1 29. Vd1 Og5 ja ma alistusin.

Selles klubis rikkuvad mängude kvaliteeti nii lühem mõtlemisaeg kui ka mänguaegsed jutuajamised. Toodud mängu ajal võibolla eriti jutuajamist ei olnud, aga osade ajal kindlasti.

Lootus kadumas

Kirjutasin ühes sissekandes, et vana asparaagus hakkab välja surema. Järgmises lisasin, et pärast vanade varte kuivamist hakkas kasvama üks uus. Nüüdseks on selgunud, et see uus vars ei kasvanud täispikkusesse, vaid kuivas enne samuti ära.

Jõõra-jõõra

Istusime meie vana maja ees. Rääkisin emale, et mina olen uhke nii selle üle, mis mulle maitseb, kui ka selle üle, mis mulle ei maitse, aga teistele inimestele valmistab see kannatusi. Kõndisime majade vahel ringi. Rääkisin, et Nõukogude ajal ütlesid kõik, et nad said vene keele iseenesest selgeks, aga tegelikult inglise keelt nad samal ajal ei osanud. Jõudsime maja ette tagasi. Üks mees tegeles seal oma autoga. Ütlesin, et mina Venemaa valitsejat ei karda. Kui vaja, viskan kiviga ja tegelen pärast seda oma asjadega edasi, palju aega ei kuluta. Mees pakkus mulle virsikuid. Ütlesin, et ei taha. Ta pakkus teist korda. Ütlesin jälle, et ei taha. Kui ta kolmandat korda pakkus, sõin ühe virsiku ära. Mõtlesin, et see võis mürgitatud olla.

*
Ühele mehele oli üks usulahk ühe tiitli andnud. Mulle öeldi, et see tiitel näitab, et nad on tuttavad viis aastat. Lisati, et sellel usulahul on selline taktika, et kahekümne aasta pärast on sellel mehel üks teine tiitel. Püüdsin minna wc-sse. Mul oli jalad muutunud x-jalgadeks ja kõndida oli väga raske. Kui wc uksest sisenesin, jõudsin selle mehe kööki, kus ta ise istus.

*
Köögis oli palju peotoite, mida valmistuti kandma suurde tuppa lauale. Mul tekkis neid toite nähes suur isu, aga ma ei tahtnud neid enne peo algust süia, muidu poleks peolauale jätkunud. Olin unine. Võtsin oma suure toa sahtlist vana märkmiku, mille vahel oli raamat Tõnis Mäe lauludega. Vaatasin seda raamatut. Ütlesin Helinale, et see on õige raamat lugemiseks. Näitasin, et selle libedale kaanele kirjutades tuleb väga ilus kiri. Helina vaatas. Ta ütles, et see raamat ilmus ammu. Vastasin, et ajalehes kirjutati, et see ilmus 70-ndatel. Oleks võinud lisada, et 1970-ndad ei olnud mingi ammu, sest siis ma juba sündisin. Ja üldse see aeg, mille kohta palju informatsiooni on, ei ole ammu. Alles aja kohta enne Eesti Vabariigi loomist võib ammu öelda. Mainisin seda raamatut ka emale. Ema tuli ja keeras selle lehti tagurpidi kuni esikaaneni. Kui ta nägi kaanel Helina nime, läks ta minema. Ma hoidsin kõiki Helinalt saadud asju tähtsamatel kohtadel. Tegelikult need huvitasid mind ennast ka. Läksin vannituppa. Mõtlesin, et ma olen teinud päevaplaani, et iga päev tuleb kulutada tund aega maletreeningule, aga tegelikult mul teine ajupoolkera on tugevam. Tahtsin kraani kinni keerata, aga see ei õnnestunud. Mõtlesin küsida emalt, kas kraan päriselt ka jookseb või on see hallusinatsioon. Et mõistus selgemaks läheks, hakkasin arvu 2 astendama. Sain kraani siiski enne ema poole pöördumist kinni. Läksin vannitoast välja ja korrustasin arve edasi. Jõudsin üle 800. Magamistoas istus Klaus ja tema juurde läks Tõnu. Tõnu kasutas väljendit "kuradi koer". Ütlesin, et kurat ilmub hoopis kassi kujul. Klaus näitas enda ees rippuvale punasele hommikumantlile ja ütles: "Kuradi kass." Vaatasin seda ja ütlesin: "Jõõra-jõõra-jõõ."

Kes on monarh?

Sõna "monarh" keelelises mõttes tähendab ainuvalitsejat. Siis ta võiks olla diktaatori sünonüüm. Aga tegelikult on nii, et diktaator Mussolini oli enam-vähem ainuvalitseja, aga polnud monarh. Tema aegne Itaalia kuningas seevastu oli monarh, aga ei olnud ainuvalitseja.

Raha pärast röökimine

Ajalehe koomiksis tehti nalja selle üle, et Meikar suhtus nalja tõsiselt. Meikari kohta oligi koomiksis öeldud, et ta nimi on Meikar, aga teise tegelase nime polnud öeldud. Teise tegelase all võidi mõelda mind, sest ma olin eile Meikariga paar lauset vahetanud. Mul oli elektronkirjade jaoks nüüd uus postkast. Seal ilmusid kõik kirjad lillelisele taustale, mistõttu samu kirju oli rahulikum lugeda kui vanast postkastist. Mulle tuli kiri väliseestlaselt nimega Osho, et ta maksab mulle Anna Haava luuletuste arvutisse sisestamise eest 750 miljonit. Mina ei olnud neid luuletusi sisestanud, aga ma ei hakanud rahast keelduma. Raha vastuvõtmise põhjenduseks võisin öelda, et ma olen vähemalt Haava kogutud luuletused läbi lugenud ja need meeldisid ka. Enne kui ma isa toa arvuti tagant lahkusin, trükkis see välja kitsa arveriba. Läksin kööki ja ütlesin isale ja emale, et mulle lubati rahvaluule eest 750 miljonit maksta. Isa ütles, et see on tõesti rahvaluule. Oma toas mõtlesin, et ei tea, mis ühikutes see 750 miljonit on. Kui sentides, siis saan ainult umbes 10 000 krooni, mis on väike summa. Aga arvatavasti on see Kanada dollarites, mis on kroonist vähemalt 10 korda suurem. Siis saan miljardäriks. Öeldi, et kellel kapital koos, see saab hakata äri ajama. Mõtlesin, et äri ajada ma ei oska, aga võin hakata meie kirjastuse raamatute väljaandmist rahaliselt toetama. Ma polnud kindel, kas see summa mulle ikka makstakse. Aga ma ei tahtnud pangaarvelt kontrollida, sest raha mulle suurt rõõmu ei valmistanud. Mõtlesin, et on täiesti võimalik, et keegi maksab oma lemmikluuletaja pärast nii suure summa. Ainult et haritlased on välismaal ka pigem vaesed kui miljonärid, nii et seda summat ei pruugi tal olla. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, siis vaatasin esimese asjana, kas arve tuleb mulle uuesti kätte. Üks paber tuli, aga mitte nii suurele summale, seega oli see väliseestlane lihtsalt nalja teinud. Käes hoidsin ainult käkerdatud partiiprotokolli, millele Ago oli kirjutanud, et maksab mulle natuke üle 800 krooni ühe raamatu väljaandmise eest. Mõtlesin, et see on ka suur summa, sest Ago maksab seda oma pensionist. Ütlesin Tõnule, et malemäng põhineb ilul, aga õnneks ei mängita seda vähemalt naistega. Tõnu küsis, mis malenupud nüüd maksavad. Vastasin, et need ei maksa midagi, sest kui keegi klubis nuppe lõhub, ei pea ta neid välja maksma. Tahtsin Klausile rääkida, et üks mees lubas, nagu maksaks ta mulle 750 miljonit. Aga mulle öeldi, et Klaus oli ka eile köögis, kui ma sellest rääkisin. Nägin koridoris seismas ühte tüdrukut. See võis olla Haava luuletuste tegelik sisestaja või Anna Haava enda vaim. Mul hakkas piinlik, et olin nõustunud võtma raha vastu töö eest, mida ma ei olnud teinud. Röökisin õudusest ja mitu korda järjest. Täna röökisin tavalisest vaiksema ja ilusama häälega. Kui röökimise lõpetasin, istusin üksi pimedas toas voodi peal. Nüüd ma enam ei taotlenud raha, vaid hakkasin tontidega võitlema. Selleks tõmbasin käega läbi õhu. Esimene tõmme jäi lühikeseks, aga ma kordasin sama liigutust pikemana, tõmmates täisnurga ühest seinast teiseni.

*
Mängisin maleturniiril. Mul olid tabelisse kantud kõigi mängude tulemused sama värviga, aga ühte neist mängudest ei olnud ma tegelikult veel mänginud. Kohtunik Kolk pani lõppenud partiide protokollid igaühe erinevasse köitesse. Enamus köiteid olid ühte värvi, aga väärtuslikumate omad teist värvi. Seal oli ka tohutult pakse köiteid partiidega, mis olid mängitud enne seda turniiri mujal. Mul jäi mängida ainult Volpertiga. Kõige halvem tulemus, mis võis tulla, oleks olnud viik, sest ma oleks mõelnud nii pikalt, et ei oleks saanud kaotada. Kui ma oleks võitnud Fominat, oleksin öelnud pärast mängu lõppu, et mehed ongi males tugevamad kui naised. Turniiri kõige kõrgema reitinguga osavõtjat võisin võita niimoodi, et mängin peale nii hea seisu, et see paneb ta pikalt mõtlema, mistõttu võidan ajaga, kuigi lõppseis on mul juba läbi.

*
Kõndisin mänguväljaku juurde. Aga ma ei saanud sinna jääda, sest seal olid lapsed. Seetõttu kõndisin üle muru kõnniteele. Kõndisin bussipeatuse suunas. Minust jooksis mööda kaks venda. Kui buss tuli, jooksis üks vend kõigepealt teise venna juurde, et küsida, kas nad lähvad bussiga, seejärel jõudis ta veel ka bussini joosta. Vennad sõid jäätist. Mina bussi peale ei läinud, sest see oli sellise numbriga liin, millest ma ei teadnud, kuhu ta sõidab. Seejärel saabus kiiresti veel mitu bussi, aga need olid ka kõik tundmatute numbritega. Ja kuigi nad sõitsid läbi peatusetasku, ei jäänud nad seisma. Ühest bussist haaras üks naine kinni ja hüppas nii kaua kaasa, kuni ta peale lasti. Tal vedas, et ta lohisema ei hakanud. Lõpuks läksin ka ühele bussile. Mõtlesin, et bussiga sõitmise teeb huvitavaks see, et peale minnes ei mäleta kunagi, kas taskus pileteid on või mitte.

Mõtete inerts

Füüsikaseadus ütleb, et kui kehasid miski ei takista ega kiirenda, siis jätkavad nad inertsi mõjul liikumist ühtlase kiirusega. Inerts on vast olemas ka inimese mõtete liikumisel, nii et need võivad liikuda teistes peades edasi pärast inimese enda surma. See on põhjus, miks inimese mõtted võivad teistele kohale jõuda alles tulevikus ja ta võib alles pärast surma kuulsust ja tunnustust leida.

Hitleril oli ilus portfell

Isa oli kunagi välja andnud kaks fotoraamatut. Ühes neist olid tal igal pildil erinevas asendis marjad peas ja lapsed süles. Raamatu lõpus ütles Tõnu, et nüüd prooviks lapsed ka isale erinevaid marjadest soenguid teha. Mina seda ei öelnud. Teises raamatus oli fotosid sellest, kuidas me ükskord metsas suvitasime. Metsas tuli meiega rääkima mustlane, kes õpetas meile võitluskunsti võtteid. Pärast seda kohtumist olime öelnud, et nägime esimest korda elus neegrit. Tol korral ei olnud mustlase nimi mulle meelde jäänud, aga nüüd tuli välja, et tegemist on sama Elaaniga, kellega hiljem puutusin kokku internetis. Seal metsas oli ta meie vastu sõbralik, hiljem internetis oli muutunud vaenulikuks. Metsas olid tal oma lapsed ka kaasas. Aastaid hiljem oli ta kirjutanud, nagu oleks tema laps veel väike, nii et tegemist pidi olema hilisema lapsega.

*
Olin keerulisi teid pidi läinud ühtede tüdrukute võrgulehekülgede juurde, aga nad olid need üksteise järel maha võtnud. Kuna mul oli palju tegemist, ei olnud mul aega mahavõtmise põhjuste üle mõelda, aga tagantjärele hakkas tunduma, et põhjus võis olla just selles, et mina neid lehti külastasin. Või suhtusid nad lihtsalt oma tegevusse nii ükskõikselt, et neile polnud tähtis, kas nad midagi teevad või mitte. Kui Hitler võimule tuli, olid kõik inimesed olnud tema pooldajad. Hiljem olid nad oma suhtumist muutnud, aga mäletasid veel, et alguses oli neil teistsugune suhtumine. Seisime bussis Hitleri taga. Minu kaaslane ütles, et tegelikult on Hitleril kõige ilusam portfell, mida ta on näinud. Vastasin, et Hitler on kunstnik. Mina enda välimusele nii suurt tähelepanu ei pööranud. Hitler läks maha. Varsti hakkas ta autoga ringi sõitma. Kuigi ta oli riigijuht, juhtis ta autot ise. Ta kihutas mööda kõnniteid. Olin oma märkmikusse joonistanud rea pilte, millel olid pilved, nii et minu raamatu pealkirjas pilvede sõna kasutamine oli põhjendatud. Esimesel pildil tõusid tuumapilved. Need tõmbasin nüüd ristiga maha. Olin need pilved joonistanud ainult ilu pärast ja kuna ma sain koolis nende joonistamise selgeks, aga tuumarelva kasutamise joonistamine ei olnud tegelikult õige. Teistel piltidel sadas ühel pilvest vihma ja lund, teisel lund ja silmi, kolmandal vihma ja silmi. Ameerika presidendivalimised olid just lõppenud, aga juba arutasid võitjad, keda nelja aasta pärast kandidaadiks seada. Selles sarnanesid nad Hitlerile. Ameerikas oli välja kujunenud süsteem, et sama president valiti ametisse alati kaheks ametiajaks järjest ja teise ametiaja lõppedes võitis valimised alalti teine partei. Läksin kooli. Istusin klassi 307. Ukse peale ilmus meie uus meesõpetaja ja küsis, kus on ruum 401. Vastasin, et see on neljandal korrusel, aga tunniplaani järgi tuleb meil tund siin. Vaatasin arvutist pilti, mis ma olin enda kohta teinud. Olin sellel endale külge pannud naise rinnad. Tund hakkas pihta. Hakkasin kotist võtma punaste ümbrispaberitega eesti keele vihikuid. Kuna ma polnud kaks aastat vihikut täis saanud, oli mul kasutusel veel üle-eelmise klassi vihik. Näitasin pinginaabrile, et selle kaanele on kirjutatud 7. A. Teise vihiku ümbrispaberile oli kirjutatud 10. A.

KGB töö on läinud lihtsamaks

Nõukogude ajal kardeti KGB pealtkuulamisaparaate. Nüüd on igal pool lausa turvakaamerad. Telefonikõne pealtkuulamiseks ei peagi mingeid seadmeid kasutama, vaid mobiiltelefonidega räägitakse igal pool. Võidakse öelda, et nüüd ei ole repressioone karta. Aga igasugu kuritegelikke tüüpe leidub endiselt.

Geograafia magistrantuur

Pärast ülikooli ajaloo osakonna lõpetamist olin mõelnud, et rohkem ma kuskile õppima ei lähe. Aga nüüd olin astunud geograafia magistrantuuri ja mõtlesin, et hiljem võiks minna ka ajaloo doktorantuuri. Koos minuga oli geograafia magistrantuuri astunud kaks klassivenda, kes varem olid õppinud füüsikat. Nad istusid loengus minu taga. Üks neist ütles, et kui Krister joonistama hakkab, siis ma lähen närvi. Pöörasin korraks ümber ja vastasin, et muidugi, sest joonistamise ajal hakkab Krister rääkima. Loengu lõpul ütles õppejõud mulle, et ma olen paljudest loengutest puudunud. Vastasin, et see tuleb sellest, et ma ei tea, kas õppida geograafiat või ajalugu. Tahtsin astuda ajaloo osakonda, aga ei saanud sisse. Õppejõud soovitas, et ma edaspidi rohkem kohal käiks. Kodus mõtlesin, et tegelikult suur osa puudumisi tuleb sellest, et olen olnud haige. Aga geograafia loengutest oli muidu ka raske aru saada, sest ma ei olnud eelmises astmes seda õppinud. Järgmistes loengutes kavatsesin kõigis kohal käia, aga ei teadnud, kui palju ma seal räägitavast aru saan. Need klassikaaslased, kes olid geograafia magistrantuuri astunud, olid füüsikat õppinud juba doktorantuuris. Mõni tahtis kõigi erialade kõik kraadid kätte saada. Istusin jälle loengus. Tahvlile oli joonistatud ja joonistasin neid pilte umbkaudu oma vihikusse ümber. Geograafia loengud koosnesidki suurelt osalt joonistamise harjutamisest, et hiljem kaarte joonistada osata. Ütlesin pinginaabrile, et ajaloo loengutes ma tundsingi puudust sellest, et sai liiga vähe joonistada. Kui ma ajaloo loengutes joonistama hakkasin, jäi õppejõu jutt konspekteerimata, aga geograafias õppejõu juttu ei olnudki. Pinginaaber oli neljas inimene meie klassist. Temast ma varem ei teadnud, et ta siia õppima on tulnud. Ise olin enda joonistustega rahul, aga kui õppejõud oleks arvamust avaldanud, oleks võinud selguda, et tema arvates ei kõlba need kuskile, sest ma ei joonista täpselt.

*
Ma polnud mitu päeva ajalehti lugenud. Nüüd sain teada, et Leedu ja Venemaa vahel toimub sõda. Loodeti, et Leedu lööb Venemaa tagasi. Aga sõda Leeduga oli jätkuks Gruusia vastasele sõjale ja Gruusia oli sõja kaotanud. Järgmisena võis tulla Eesti ja Läti kord. Nüüd oleks pidanud Eesti vastu võtma järgmise aasta eelarve, kus oleks kaitsekulutusi järsult suurendatud. Ja kuigi see oleks olnud järgmise aasta eelarve, oleks selles öeldud, et seda raha võib juba sel aastal kasutama hakata. Ükski riik polnud Leedule appi läinud. Eesti ja Läti olid Euroopa Liidu ja NATO liikmed, aga ma ei mäletanud, kas Leedu samuti. Lugesin tänast ajalehte. Seal oli öeldud, et 7 protsenti inimestest on ühe maksu suurusega rahul, aga kolm gruppi arvavad, et see on liiga suur. Kõigis nendes kolmes grupis oli umbes 4 protsenti inimesi. Kokkuvõttes oli tehtud järeldus, et kuna 7 on suurem kui 4, siis on inimesed maksu suurusega rahul. Aga minu meelest see oli demagoogia, sest kolm korda neli on rohkem. Hüüdsin kaks korda, et 12 on väiksem kui 7. Olin sel teemal ajalehele kirja saatnud, mis oli ka avaldatud, aga nüüd hakkasid teised ajalehes kirjutajad uuesti vana jutuga pihta. Lehitsesin terve ajalehe läbi. Hakkasin kahtlema, kas Leedus ikka toimub sõda, kui seda pole tänases lehenumbris üldse mainitud. Üks venelane oli pärast Teist maailmasõda Eestisse elama tulnud. Ta meenutas, et teised venelased olid tal soovitanud mitte tulla, põhjendusel, et eestlased on külmad ja kavalad. Kui ta oli tulnud, oli taevas tiirutanud Vene lennuk. Venelane oli vaadanud taeva poole, kartes, et teda peetakse eestlaseks ja seetõttu tema pihta tulistatakse. Lendur oli mõelnud, et kui tulistamist kardetakse, siis ta tulistabki. Ta oli keeranud juba lennuki nina allapoole, et lennuk oleks tulistamiseks sobivas asendis. Aga siis ta oli ikkagi aru saanud, et tegemist on venelasega, ja ei olnud tulistanud.

Sarnane horoskoop

Paistab, et Tartu mõlema maleklubi juhil on samal nädalal sünnipäev. Kolmapäeval oli sünnipäev Sandril ja eile õnnitleti sünnipäeva puhul Peebot.

Ajaloo viktoriin

Mõtlesin, et klassikokkutulek toimub ajaloo klassis ja nüüd olen ma nagu ajaloo õpetaja, siis võiks kokkutulekul korraldada ajaloo teemalise viktoriini. Jagaksin kõigile väiksed paberitükid ja annaksin väikse arvu küsimusi. Esimene küsimus võiks olla, mis aastal toimus Mahtra sõda. Aga see küsimus juba teise klassi kokkutulekul oli. Siis võiks küsida, mis aastal toimus Jüriöö ülestõus. Aga see on kõige sagedamini esinev küsimus, mida inimesed üksteiselt ajaloo kohta üldse küsivad, selle vastust teavad kõik. Siis võiks küsida, mis aastal Ameerika Ühendriigid iseseisvusid. Ühtegi vastust ei hakkaks ma kuskilt raamatutest kontrollima, vaid küsiksin ainult seda, mida ma peast tean. Ei tea, kui palju ma ülikoolis õppisin, aga vähemalt aastaarvud õppisin selgeks. Õigete vastuste eest annaksin kaks punkti ja osaliselt õigete eest kas ühe või pool punkti. Teine võimalus oleks otsida küsimusi kõigi õppeainete kohta.

*
Tõnu parandas elektriseadmeid ja lasi need lühisesse. Sellest hoolimata läks ta kohe uuele katsele. Pidime kolima uude korterisse vana korteri lähedal Kaunase puiesteel. Aga seekord mitte viiekorruselisse, vaid üheksakorruselisse majja. Ma ei tahtnud elada liiga kõrgel. Aga mulle tuli meelde, et õnneks oli öeldud, et me kolime jälle kolmandale korrusele. Olime kolinud tagasi Ujula tänavale madalasse majja, kus oli olnud minu kõige esimene kodu. Ärkasin seal hommikul hilja ja nägin, et laest jookseb vett sisse. Klaus ütles, et auku ei saa parandada, sest Trummal pani sinna heinu. Heina oli ta pannud krohvi täiteks, aga kui krohv pragunes, hakkas sealt vesi läbi tulema. Olime kõik raamatud siia toonud, kuigi meil oli Uuel tänaval ka korter alles. Raamatud ei olnud veel märjaks saanud, aga võisid saada, kui põrandal veetase oleks tõusnud või kui vett oleks hakanud tulema otse riiuli kohalt. Õnneks pidime varsti Tallinnasse edasi kolima. Aga majal ei tohtinud lasta laguneda ka siis, kui me ise välja kolime. Ütlesin, et keegi peab katusele eterniiti panema. Ise ei tahtnud ma katusele minna, sest võisin alla kukkuda. Istusin Uue tänava maja nurgal ja rääkisin katuse parandamise vajadusest mööda kõndivale naabrile. Mõtlesin, et mõnele majale on lihtsalt kile peale tõmmatud ja see on ka vihma eest kaitsnud. Mulle tuli meelde, et ma ei ole Helinale kirjutanud, et me varsti temaga samasse linna kolime. Tallinnas oleks olnud kergem tööd leida.

*
Rääkimist õppiv tita ütles: "Padi ei lase magada!"

*
Kui ma olin koolis käinud, siis olin sageli õppinud ühe aine tunni ajal teist ainet. Eriti olin lugenud kirjanduses läbi lugeda kästud raamatuid. Ajalugu polnud ma kunagi teiste ainete tundides õppinud. Mõtlesin, edaspidi ma tundides kõrvaliste asjadega ei tegele, vaid kuulan, mida õpetaja räägib. Aga niimoodi võis igav hakata, sest vahepeal ei toimunud tundides vist mingit tegevust.

Tulemäss

Juba aasta enne Vabadussõja aegset Saaremaa mässu toimus seal teine mäss. Selleks pandi asju põlema. Tuli levis järjest ühelt asjalt teisele. Me ei jõudnud otsusele, kas visata ämbrist vett peale või mitte. Kui lasta lõpuni põleda, pidi see mässajaid rahustama. Aga kui tuli levis kirjutuslaua peale, siis viskasin põleva halu sealt maha ja hüüdsin, et minu sahtli lähedal tuld ei tehta. Nüüd pani isa suurele leegile pihu peale, leek kustus ja sellega oli tulekahju läbi. Isa oli "Postimehe" peatoimetaja, sellepärast tema käeliigutusel selline mõju oligi. Räägiti, et nüüd, kus Eesti raha enam ei ole, võiks rahatähti muul eesmärgil välja andma hakata. Eesti penn võiks olla luba kuskile sisse pääsemiseks. Seda räägiti 1940. aastatel sõja ajal. Rääkijad olid vabadussõjalased. Nad ei olnud oma vabadussõjalaslikku hoiakut kaotanud.

*
Lugesin ühte romaani. Olin seda üks kord varem ka lugenud ja pooleli jätnud, sest see oli tundunud õudne. Nüüd ta mulle enam õudne ei tundnud. Nüüd tekitasid kõik raamatud minus ühe ja sama emotsiooni ja sain kõike rahulikult lugeda. Selles raamatus kasutas üks baltisakslasest naistegelane ühte laipa regulaarselt rituaalsel eesmärgil. Ta lootis, et laip, on sakslase, mitte sabaraku oma. Lõpuks sai ta teada, et selle laiba on tapnud tema sugulane, mistõttu ta pidi seda varjama hakkama.

*
Kõndisin Kalda teel. Vaatasin võrgust Eesti Rahva Muuseumi kodulehekülge. Selle avalehel domineeris suures kirjas Oudekki nimi. Sealt edasi minnes ilmusid nähtavale lipud, mis ei olnud ühegi päris riigi omad, aga pidid kindlasti tekitama vaatajas assotsiatsiooni Nõukogude Liidu lipuga. Et panna üles Nõukogude Liidu lippu meenutav lipp, selleks oli pandud ka Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide lippe. Mõtlesin Pillele öelda, et sellest leheküljest saab juba esimesel pilgul aru, et see on Oudekki tehtud. Jõudsin vanaema Peedu suvilasse. Sisenesin tagauksest. Koos minuga jõudsid sinna mõned tüdrukud.

Purustav ratsu

Tänasel turniiril oli 12 minutit mõtlemisaega, 10 osavõtjat ja ringssüsteem. Tulemused olid:

1. Trohhalev 8 p.
2. Kõiv 7,5
3. Seljodkin 7
...
5.-6. Runnel 4

Esimeses voorus võitsin mustadega Kääpi, teises kaotasin mustadega Ojastele, kuigi vahepeal oli vigur rohkem, kolmandas kaotasin valgetega Trohhalevile, neljandas kaotasin mustadega Harujõele, kuigi avangus õnnestus tema ettureid nõrgestada, viiendas võitsin valgetega M. Kure, kuuendas kaotasin mustadega Kõivule, seitsmendas võitsin valgetega Arsti, kaheksandas viigistasin mustadega Seljodkiniga, üheksandas valgetega Põvvatiga, kuigi mul oli kaks enametturit.

Runnel-Arst
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 c5 4. ed ed 5. Ob5+ Rc6 6. Le2+ Oe6 7. Rgf3 c4 8. Oc6+ bc 9. 0-0 Rf6 10. Rg5 Ld7 11. Ve1 Ke7 12. f4 h6 13. Rgf3 g6 14. Re5 Lc7 15. Rg6+ jne. valge võiduga.

Päike tiirleb ümber Maa

Ei ole vale öelda, et Päike tiirleb ümber Maa, sest kõik sõltub taustsüsteemist. Aga kui võtta taustsüsteemiks Päike, siis ei ole kindel, kui kiiresti Maa tema ümber tiirleb, sest Päikese kohta öeldakse ka, et ta pöörleb. Ja kui ma õigesti aru olen saanud, siis Päikese kui mittetahke taevakeha erinevad kihid pöörlevad erineva kiirusega - ekvaator kiiremini kui poolused.

Rongkäigu kaks kolonni

Ütlesin, et näen praegu ilma prillideta lugeda rohkem kui poole toa kauguselt, aga vahel ei näe prillidegagi nii kaugele. Kati P. seletas, et see tuleb sellest, et kui ma saan parajasti rääkida, siis näen, aga kui ei saa, siis see segab ka nägemist. Ta ütles, mis perekonnanimega inimese järgi seda efekti nimetatakse. Toomas hakkas mind taga ajama. Tema praegu väga kaugele ei näinud, mistõttu sain ennast toa serva minekuga peita. Ainult et Toomas kuulis hääli. Kõndisin algul voodite peal ja seejärel läksin veel voodi taha kapile. Toomas otsis mind hääle järgi voodi pealt, aga kapipealse kobamise peale ei tulnud.

*
Väikeste laste arv oli kasvanud kolmele. Kaks olid vennapojad, kolmanda nimi oli Lembit ja ma ei teadnud täpselt, kelle laps ta on. Näitasin neile, et nad saavad üksteisele pai teha. Nad hakkasidki tegema ja tegid isegi liiga palju. Siis hakkasid vennapojad Lembitule daa-daa tegema, et kahekesi kööki minna. Ütlesin, et nende arv on nii suureks läinud, et ma ei saa kõiki korraga valvata. Üks vennapoeg läks rõdule. Tahtsin teda sealt ära tõsta, et ta põrandaprakku ei kukuks. Aga ta oli putukas ja lendas minema. Teine laps muutus juba toas putukaks ja lendas aknast välja. Ainult Lembit jäi alles.

*
Ühel aastal, kui me laulupeo rongkäigus marssisime, jagati see kaheks üksteise kõrval liikuvaks kolonniks. Ühes olid need, kellel oli pioneerirätt olemas, teises need, kellel see puudus. See oli juba selline aeg, et enamus ei olnud pioneeriks astunud ja mittepioneeride kolonn oli natuke pikem. Kui rongkäik marssis Kuradisilla alt läbi, keerasime koos Kristeri ja mõnede teiste poistega sillale, et võtta sealt haakriste ja muid Saksa relvi, millega vastupanu osutada. Lootsime, et laulupeole kohale jõuame ikkagi esimeste hulgas.

*
Läksin maaliinide bussijaama, kus oli hunnikusse laotud ehitusmaterjali. Ronisin hunniku otsa. See võis varisema hakata, sest materjali detailid ei olnud üksteise külge kinnitatud. Tahtsin vaadata Helina võrgulehte. Vaatasin, et see ei olegi Helina oma, vaid kuulub temaga sarnase nimega inimesele. Aga natuke allpool tuli siiski Helina enda link ka. Ta oli sinna lehele vähe asju kirjutanud. Järelikult talle vist ei meeldinud, et mina kirjutan oma leheküljel iga päev.

Vargus läheb ausse

Nüüd austatakse mingit kaasaegset Robin Hoodi, kes varastab informatsiooni nendelt, kellel seda on palju, et anda neile, kellel seda on vähe. Arvatakse, et kui ta juba varastas, siis on ta nii hea inimene, et muid kuritegusid, milles teda süüdistatakse, ta sooritanud ei ole. Kiitjad ei ole öelnud, mis nad siis teeksid, kui nende enda postkasti või korterisse sisse murtaks. See varastatud informatsioon ei jõua mitte ainult meieni, vaid veel rohkem meie vaenlasteni.

Jalg üle nööride

Olin maletrennis. Üks poiss viskas väikeste nuppude komplekti maha. Hakkasin neid nuppe kokku korjama. Panin malenupud muude mänguloomadega segamini samasse topsi. Ütlesin poisile ühe mängulooma nime. Tirisin teda nuppude põrandale viskamise eest juustest. Selle eest võisin ma kohtu alla minna. Kohtus oleksin öelnud, et ma pooldan vanu kasvatusmeetodeid, ma olen nõus nende nimel vangi minema. Vaatasin Kerese kogutud partiisid. Seal mängisid omavahel kaks mulle tundmatu nimega maletajat. Üks viis oma vankri vastase vankriga samale avatud liinile. Kommentaariks oli kirjutatud, et see käik näitab, et tegemist on andetu maletajaga, muidu oleks ta otsinud teid võitmiseks. See hinnang pidi laienema ka minule, sest mina tegin samasuguseid käike. Selle mängija vastane tuli liputiival etturiga edasi, ajas seisu keeruliseks ja võitis ise. Sain raamatu läbi. Nüüd pidin olema valmis tarvitama kõiki Hispaania avangu variante. Mulle tuli meelde, et kogu raamatut ei ole ma siiski vist läbi vaadanud, sest vahepeal tegin suure hüppe tagapool olevate partiide juurde. Kodus mõtlesin päev läbi eksamiks õppida. Lugesin selleks ajaloo raamatut. Teine mõte oli päev läbi malega tegeleda. Tegelesin ajaloo ja malega vaheldumisi.

*
Mõtlesin, et Anne pood võidakse kunagi muuta elumajaks. Seal on vähemalt kaks ruumi - müügiruum ja laoruum. Võib ka olla, et poe tagumine osa jaguneb mitmeks ruumiks. Müügiruum võidakse jagada samuti vaheseintega kolmeks osaks - ühes võivad olla ainult poisid, teises ainult tüdrukud, keskmises mõlemad. Aga niiviisi ei jääks keskmisele ruumile aknaid. Või aknaid pole seal enam praegugi. Oli vist välja arvutatud, et akende likvideerimisega kokku hoitav küte maksab rohkem kui päev läbi lampidel põleda laskmine.

*
Olin eile öelnud, et inimestele ei meeldi Infopartisani blogi. Seetõttu oli isa talle õhtul helistanud. Telefonis oli öeldud, et on ainult kaks inimest, kellele see blogi ei meeldi - Oudekki ja üks neeger. Seal blogis oli läbi viidud lugejate küsitlus. Oudekki ja selle neegri vastused olid olnud esikohal, aga vastajaid oli palju. Toas tiirutas herilane, mistõttu ma peitsin teki alla. Mõtlesin, et ega herilase eesmärk ei ole inimest nõelata. Aga teki vahele jäi vist pragu, sealt võis herilane sisse lennata ja nõelata sellepärast, et ta ei pääse enam välja. Infopartisan kirjutas, et tema blogis ei lõppe jutt otsa, vaid hoogu tuleb järjest juurde.

*
Ühes raamatus ronis ühe puu otsa paljas tüdruk ja teise otsa peaaegu paljas poiss. Hakkasin puu otsast alla tagasi ronima. Selleks liigutasin ühte jalga, nii et puule jäi toetuma veel ainult teine jalg, sellest hoolimata ma alla ei kukkunud. Olime Paides. Klaus läks vaarikapõõsaste juurde ja mina peenarde vahele. Märkasin, et teisel pool traataeda töötab oma peenardel naaber, seetõttu hakkasin põgenema. Peenramaalt lahkumiseks tuli astuda üle nööride. Kuigi peenramaale minnes olin üle astuda saanud, ei tulnud mul see nüüd enam välja. Üks jalg jäi ühele ja teine teisele poole nööre. Saabus vanaema. Klaus luges talle oma luuletuse. Seejärel ütles Klaus, et mina olen kirjutanud halvema luuletuse, lugedes selle ka ette. Aga vanaema naeris just minu oma üle.

Gorbatšovi ennustuse täitumine

Gorbatšov ütles ükskord, et perestroikat alustas partei ja partei viib selle ka lõpule. Ei saa öelda, et ta oleks eksinud, kui NLKP liikmed on endiselt võimul.

Hommik fotode ja kleepekatega

Ärkasin üles. Olin täna hommikul mitu korda unes näinud, et ärkan. Iga kord oli tundunud, et olen maganud mitu päeva. Iga kord olin tahtnud teada saada, kui palju aega tegelikult mööda on läinud. Nüüd päriselt ärgates tahtsin ka, kuigi une kestus ei tundunud nii pikk. Tõnu oli ka minu toas. Eile oli toimunud ühes maakohas klassikokkutulek. Seal olin rääkinud vähem nendega, kellega kooliajal rohkem rääkisin, uute inimestega rohkem. Kokkuvõttes olin rääkinud rohkem kui ühelgi varasemal klassikokkutulekul. Ema oli enne ärasõitu tellinud mulle kolm fotot. Nüüd sain voldiku, kus pidid olema toodud need kolm fotot ja lisaks muid fotosid. Nägin kahte fotot, millel mina peal olin. Aga ma ei olnud nendega rahul, sest mõlemal olin ma selja tagant. Ema oleks võinud osta sellise, kus mul nägu ka peale jääb. Pöördel oli kolmas ema ostetud foto, millel ei olnud üldse mind peal. Võibolla oli fotode hulgas ema ostetuid siiski rohkem, sest ta oli maksnud 36 krooni, mida oli päris palju. Ainult et ei teadnud, millised need võiksid olla. Lisaks minule oli minuga koos peale jäänud ujujaid. Ma ei tahtnud, et mul oleks fotoalbumis ujujate fotosid. Ütlesin, et ei saanud ühtegi head fotot juurde. Tegelikult kui oleks ilmutanud ujujate fotod eraldi paberitele, oleks need veidi paremad olnud. Viimase veeru alumises otsas oli Kairi K. näopilt, sest tema oli mulle selle voldiku andnud. Pille P. küsis, kus ma kleepekaid hoian. Näitasin, et kleebin need raamatukapi ukse peale. Oleks võinud lisada, et raamaturiiuli küljel kardina varjus on veel kleepekaid. Kapiuksel alumiste hulgas paremal nurgas oleks pidanud olema kleepekas Kairi K. pildiga, aga ma hetkel ei näinud seda. Ootasin, et Pille küsib, kui sageli ma neid kleepekaid vaatan. Sellele oleksin vastanud, et viimasel ajal olen sagedamini vaadanud.

Mulle reklaamitakse minu enda kaupa

Kõige kergem on langeda omaenda kauba reklaami ohvriks. Ükskõik, kas keegi kiidab või laidab minu raamatut, mõlemal juhul tekib tahtmine seda üle lugeda.

Saabujad oleksid mind metsinimeseks pidanud

Lõikasime lageda taeva all kartulisalatit. Mina lõikasin vorsti. Viilud olid varem valmis lõigatud ja mina tükeldasin need väikesteks kuubikuteks. Väike vend tsiteeris isa luuletust:
Schopenhauer, Kant ja Nietzsche
tegid uperkiike.
Nii väike laps ei saanud veel selle luuletuse mõttest aru, aga ta nägi juba, et rütm on hea. Isa ütles ette kolmanda rea ja seepeale luges vend ka neljanda.

*
Üks mees õpetas ühele naisele ujumist. Enne ujumise selgeks saamist seisis naine oma pikkusest sügavamas vees, aga põhja ei vajunud. Kui ta oli õpetuse ära kuulanud, hakkas ta tegema ujumisliigutusi. Nad valmistusid komandeeringusse minekuks. Mees ütles sageli: "Komandeering on arhipelaag."

*
Vaatasin Soome maastikku. Seal oli palju järvi ja järvede keskel palju saari. Esimesel pilgul ei olnud aru saada, mis on saar ja mis poolsaar. Seisin üksildases kohas toas ja vaatasin aknast välja. Nägin lähenemas paati. Nüüd pidin põgenema, sest paadiga saabujad oleksid mind metsinimeseks pidanud ja rünnanud. Kui nad juba paigal oleks olnud ja mina siis nende juurde saabunud, ei oleks seda vast juhtunud.

*
Toomas pani Peedul kartuleid mulda. Enne tuppa sööma minekut panin ka ühe kartuli, õigemini kaks. Et ma oma kartuli pealsed pärast ära tunneksin, panin need augu otsa. Kartuleid panime mulda ümmargusse auku. Nähtavale ilmus silt, mis hoiatas piparmündi eest. Mõtlesin, et sinna on vist kirjutatud, et piparmünt on narkootilise toimega. Aga oli kirjutatud hoopis, et piparmünt ei vabasta alkoholisõltuvusest. Läksin nüüd tuppa.

*
Lõpueksamiteni oli aega ainult poolteist nädalat. Otsustasin nendeks siiski õppima hakata, kuigi algul polnud seda kavatsenud. Algul mõtlesin, et teen seda päevaplaani järgi, et õpin ainult töökellaaegadel. Siis mõtlesin ümber, et õpin päev läbi.

*
Mängisime kabet. Ma ei mäletanud täpselt reegleid. Hakkasin Kolgi käest küsima. Küsima hakates ei saanud ma enam aru, mida ma polnud mäletanud. Küsisin, et kui ühte värvi nupp on nelja teist värvi nupu vahel, kas ta saab lüia kõigis neljas suunas. Kolk vastas, et saab küll. Küsisin, kas löömise suund ei ole oluline. Arvasin, et ei ole, sest see ei ole rahvusvaheline kabe. Ütlesin, et rahvusvahelist kabet ma ei mängi. Aga Kolk vastas hoopis, et löömise suund ei ole oluline sellepärast, et see on kiirkabe. Kiirkabes ei olnud aega vaadata, millised löömise võimalused olemas on, erinevalt pikast. Kolk seletas veel, et ühe käiguga saab lüia rohkem kui ühe nupu, kuigi seda ma teadsin. Algas klassikokkutulek. Jürgen ütles, et me pole enam selles vanuses, et meie maletulemused ainult paremaks läheksid. Inimesed panid laudadele toite. Ütlesin, et unustasin toitu kaasa võtta, kuigi ma ise kirjutasin, et igaüks ise toitu kaasa võtaks. Mõtlesin, et tordist võin ikka ühe tüki võtta. Õpetaja hakkas klassi liikmeid iseloomustama. Minu kohta rääkis ta tõele mitte vastavaid roppusi. Mina hoidsin pead laua peal ja ütlesin vaikselt, et ei ole nõus ja et ärge parem rääkige. Õpetaja ütles, et mind valiti järgmise aasta märtsilolli kandidaadiks. Kavatsesin tagasi astuda. Õpetaja küsis, kus Sander on. Vastati, et Sander on ikka veel Rios. Parandati, et ei, Santiagos. Mitu suud kordasid, et õige, Santiagos. Nüüd oli selge, et neil ei olnud tegelikult Sandri kohta mingeid andmeid, vaid nad lähtusid sellest, et Sander oli kunagi lugenud luuletust, mille refrään oli "Santiagosse lähen."

Demokraatia on varemgi kadunud

Eilses ajalehes ajalehes ütleb Viivi Luik:

Elame ajal, kui illusioonid varem või hiljem purunevad, kui demokraatiast saab varem või hiljem oma aja ära elanud süsteem. Keegi ei tea veel, mis tuleb, sest tuleb alati see, mida keegi pole osanud oodata.

Seda juttu, et demokraatia on oma aja ära elanud, räägiti ka Mussolini ja 1930. aastate majanduskriisi päevil. Siis oli ka näha, mis tuli demokraatia järel - diktatuur. Hiljem jõuti järeldusele, et parem variant on siiski demokraatia. Diktatuuri püütakse vahel mõne muu nimetusega ilustada, aga see ei muuda asja sisu.

Kirjutan, et elu on põrgu

Mulle öeldi, et Oudekki tahab meiega sõpradeks saada ja tahab, et ma tema sünnipäevale läheksin. Tegin appi hüüdmise moodi häält. Ma ei teadnud, kas minna.

*
Isa näitas ühele inimesele, et mul on kaks päevikut, et see inimene neid loeks. Võtsin need enda kätte ja ütlesin, et ma ei luba teistel neid lugeda, sest kui ma kirjutan, et elu on põrgu, siis teiste lugemise korral muutub see veel hullemaks põrguks. Ühte neist päevikutest ma ei olnudki kirjutanud, vaid see oli tühi kleeplint. Hakkasin seda kerima.

*
Olime kooli juures pargis. Taevas hakkasid tiirutama vaenlase lennukid. Üks poiss hakkas nende eest joostes põgenema. Lennukid lasid maha just tema. Võibolla mõtlesid lendurid algul, et kõigepealt lasevad maha selle, keda muidu kätte ei saa, ja hiljem teised, aga hiljem läks neil see mõte üle ja teisi tulistama nad ei hakanudki.

*
Mängisin Tsivilisatsiooni. Alustasin uut mängu. Mõtlesin, kas olla selles Inglismaa või Prantsusmaa. Valisin Prantsusmaa, sest see oli vahepeal Euroopa kõige suurema rahvaarvuga riik. Valitseja nimeks valisin Napoleon. Oli valida veel, milliste avastusteni mäng jõuab. Mängu uuel versioonil ei saanud vaenlased enne mängija tsivilisatsioonile lõppu teha. Vennad ütlesid, et ühed osakesed ei olegi need, mis nemad olid arvanud. Õpetaja oli koolis neile valesti rääkinud.

Nagu kahepaikne vees

Kui öeldakse, et keegi tunneb ennast nagu kala vees, siis mõeldakse, et ta tunneb ennast hästi või vabalt. Tegelikult kalad ilmselt ennast vees ka kogu aeg hästi ei tunne. Aga kala jaoks on vesi keskkond, ilma milleta ta elada ei saa. Nii et tunda ennast nagu kala vees teaduslikus tähenduses on viibida ainumõeldavas keskkonnas. Inimene, kes oskab ainult ühte keelt, tunneb ennast kodumaal nagu kala vees. Inimene, kes valdab vabalt kahte keelt ja kellel on ka välismaal palju sidemeid, tunneb ennast nagu kahepaikne vees. Konn võib viibida kuival maal, aga käib kudemas ainult vees, nii et vesi on talle järglaste saamiseks asendamtu. Kui inimene sünnitab välismaal, siis see suure tõenäosusega oma rahvuskaaslaste arvu ei suurenda.

Ei saanud üle jõe

Arst võttis mul ninast villi välja. Läksin järgmisse kabinetti. Pidin minuga kaasa tulnud inimesele istmiku alt ühe asja andma. Ta ütles, et mul tuleb sealt nahk ka lahti, see tuleb ära võtta. Naisarst võttiski sealt naha pealmise kihi maha. Järgmisel päeval ei valutanud operatsioonihaavad üldse. Mõtlesin, et arsti juures käies ei hakata igat kohta näitama ja ise igale poole ei näe. Kui poleks olnud põhjust, mis andis võimaluse teisel inimesel sinna vaadata, poleks üldse teada saanud, et tuleb opereerida.

*
Tahtsime koos Hennuga üle Võidu silla minna, aga sillal oli tee kinni ja seda remonditi. Seetõttu hakkasime minema silla alt. Nägin, et silla remontijad on silla kivide vahelt tsemendi välja võtnud. Ütlesin, et niimoodi võib sild kokku variseda. Silla alt oleks ka tee sulgeda tulnud. Mõned kivid varisesidki ja üks kõndija sai kiviga vastu külge. Ta vaatas kivi poole ja kõndis edasi. Minu kaaslane läks silla alt läbi, mina otsustasin igaks juhuks ületada jõe kaugemalt. Nii läksid minu ja selle tüdruku teed lahku. Ta kolis uude kohta, aga ma ei teadnud tema uut aadressi ja nii ei pidanud ma teda enam kunagi nägema.

Toit ja male muutuvad samas suunas

Täna mängiti päevakeskuses kiirmaleturniir 14 osavõtjaga. Voore oli 6. Viimases voorus kohtusid esimesel laual võrdse punktide arvuga -1 Seljodkin-Arst. Trohhalev oli sama punktide arvuga teisel laual ja võitis mängu, aga oli omavahelise mängu Arstile kaotanud. Esimese laua mäng oli pingeline ja vahelduva eduga. Vahepeal oli Seljodkini seis parem, aga ajapuuduses jättis ta lõpuks lipu ette ja sai mati. Nii sai esikoha Arst 5 punktiga, teine oli sama punktide argvuga Trohhalev ja 3.-5. kohta jagasid 4 punktiga Seljodkin, Metsoja ja Kõiv.

26. novembril mängiti 12 osavõtjaga ja 1.-3. kohta jagasid 8,5 punktiga Arst, Harujõe ja Kõiv.

19. novembril oli mõtlemisaeg 12 minutit ja osavõtjaid 12. Esimeseks tuli 10 punktiga Peebo, teiseks 9 punktiga Seljodkin ja kolmandaks 9 punktiga Trohhalev.

12. novembril oli mõtlemisaeg 14 minutit, osavõtjaid 12 ja voore 5. Esimeseks tuli 4 punktiga Viikmaa, järgnesid 3,5 punktiga Ojaste ja Metsoja.

5. novembril oli 10 osavõtjat. Esimeseks tuli Seljodkin 7 punktiga, teiseks Arst 6,5, 3.-4. olid Raidväli ja Tätte 6 punktiga.

*
Raskete viguritega on kergem matistada. Kui rasked vigurid on peal mõlemal, peaks käikude arvestamine olema raskem kui kergete vigurite puhul, sest variante on rohkem. Kuigi ratsukäike võib olla raske ette arvestada ka väiksemast variantide hulgast hoolimata.

*
Ülesannete lahendamist on võrreldud pähklite purustamisega. Ühe raamatu pealkiri oleks tõlkes "Malepähklid" ja ajakirja "Noorus" mõistatusterubriigi nimi oli vist "Pähklipureja". Tänapäeval purustatakse malepähkleid arvutiprogrammidega ja toidupoes müiakse kooritud pähkleid. Pähkli koorituna omandamine võib muuta sööja laisemaks, aga müüja saab ussitanud enne müüki panemist kõrvaldada.

*
Vastase ajast mõtlemine võib vahel olla võrreldav vale avangu ettevalmistamisega. Aga käimasoleva mängu võitmiseks on veel vähem kasu teistel laudadel toimuva jälgimisest.

Sissetungijad

Minu toa aknast lendas sisse suur putukas. Kartsin, et ta võib nõelata. Selliseid putukaid hakkas tulema massiliselt. Ühte venda nõelatigi, aga nõelamine polnud valus. Klaus hakkas neid putukaid aknast välja ajama. Seejuures oli oht, et ülemise korruse püssiga mafiooso saab millestki valesti aru ja tulistab pea aknast välja pistja pihta. Nägin, kuidas vastasmaja katusel jalutas relavastatud salk. Ülemiste rahustamiseks hakkas Klaus käima vaheldumisi kahel pool akende peal ja hüüdma lisaks putukatele mõeldud lausetele ka ülemistele mõelduid. Ta hüüdis, et ei ole topeltagendiks olemise vastu. Läksin välja kõndima. Seal lasti asju õhku ja kõrvetati üksteise kaela hõõguvate leegiheitjatega. Kui olin jõudnud teisele poole meie hoovi, nägin saabuvat suuri tankikolonne. Osa tanke sõitis meie hoovi sisse ja osa keeras kõrvale. Putukad olid olnud eelvägi ja nende järel tulid nüüd vaenlase tankid.

*
Olime laagris. Istusime väljas söögilauas. Reeli läks laua juurest kaugemale. Mult küsiti, kes toitu maha viskas. Vastasin, et Virkus viskas. Tegelikult teadsin, et Reeli oli ka seal istunud. Reeli tuli laua juurde tagasi ja ütles mulle midagi. Sõin krõpse. Siin laagris olid minu tuttavatest nii Reeli kui ka Oudekki. Läks pimedaks ja hakkasin öömaja suunas kõndima. Kui ma Tallinnasse jõudnud olin, oli tee otsimine mult palju vaeva nõudnud, aga nüüd oli see selge ja oskasin liikuda isegi pimedas. Kõndisin mööda öömaja koridori oma toa suunas. Koridoris oli ka pime. Ütlesin luulerütmis: "Pimedas tulevad tuttavad, valges tulevad tondid." Vargad võisid seda läbi ukse kuulda ja sellest järeldada, mis kell neil tulla tasub.

*
Tõstsin malenuppe ja väike laps tõstis teise poole nuppe vastu. Ütlesin talle, et ta on malekäigud enne selgeks õppinud kui rääkimise. Üks tugev mängija hakkas lippu minema mööda sellist malelauda, kus kedagi teda löömas ei olnud. Üks ratsu tegi pahandust ja lõi ühe saareriigi pealinna, mis asus saare keskel. Kaks mängijat hakkasid võidu lippu minema. Üks neist jõudis viimasele lauale varem, aga teine pani juba eelviimase laua viimasel real Napoleoni peale. Klaus ütles, et seda, et väiksel lapsel on malesõnavara selge, arvatakse sellepärast, et kui tema mängus Klausiga patt tuli, ütles ta lause: "Taevas kingib patte."

Kummad on ikkagi täppisteadused?

Reaalteadusi nimetatakse täppisteadusteks. Õige on see selles mõttes, et neis on võimalik saada täpne tulemus. Aga humanitaarteadustes on järelduste tegemiseks vaja täpsemaid andmeid. Füüsikavalemid on suured üldistused. Matemaatikas saab arvutada teadmata, mille kohta arvud käivad. Naturaalarvude kasutamine on lihtsustamine ja murdarve ei saa lõpuni välja kirjutada. Keemias piisab kui öelda, mitu protsenti ainest ära reageeris, ei ole vaja teada, millised osakesed täpselt reageerisid. Kui aga rääkida mõne valitseja poliitikast, siis seda ei saa lõpuni iseloomustada ainult selle abil, et öelda, mis parteisse või dünastiasse ta kuulub. Iga inimene on teisest erinev, ta muutub aastatega ja isegi minutitega.

Öö külge keeramata

Vaatasime televiisorist jalgpalli. Mängisid Eesti ja Taani. Mäng toimus Eestis. Seis oli 0:0. Eestlased said nurgalöögi. Kartsin, et see võib tulla kasuks hoopis vasturünnakule tormavale Taanile. Nurgalöögist värvat ei tulnud. Publik hakkas varsti juubeldama, sest arvas, et varsti lööb Eesti esimese värava. Klaus ütles, et loodetavasti lööb nüüd Taani värava. Mina olin Eesti poolt. Esimese värava lõi siiski Eesti. Näidati kordust, aga viimane palli puutuja oli nii teiste mängijate varjus, et ta polnud ühelegi kaamerale õieti peale jäänud. Ütlesin, et nüüd hakkab Taani palju metsikumalt ründama. Esimene poolaeg sai läbi. Lamasin voodis ja ei saanud täna öösel külge keerata, sest teisel küljel ma poleks uskunud, et televiisor minu vaatevälja jääb ja poleks häälele pilti juurde kujutlenud.

*
Algas malevõistlus. Hakkasin mängima A. Vooniga. Ütlesin Peebole, et mina ei ole ju kõige nõrgema reitinguga osavõtja, vaid eelviimane. Peebo vastas, et kõige nõrgema reitinguga osavõtja saabus hiljem. Tegime paar käiku ja siis hakkas Voon pastakaga malelauale uusi ruute joonistama. Võtsin talt joonistamise üle ja vaatasin seejuures, et käima jäi tema kell. Ühendasin Vooni joonistatud liinid nelja kaupa suurematesse ruutudesse. Harujõe ütles, et minu kell käib. Vaidlesin vastu, et me mängisime nii, et teine kell on minu oma ja see Vooni oma. Meie mäng venis pikemaks kui muude laudade mängud. Peebo ütles, et paneb turniiri uuesti ja teist moodi kokku. Ütlesin, et ta pani jälle nii, nagu oleksin mina kõige madalama reitinguga osavõtja. Voon oli joonistanud viltu ja erineva suurusega ruute, mistõttu malelaua algsed ruudud tundusid mängimiseks kasutamiseks siiski sobivamad. Näitasin Voonile, et uued ruudud pimedas üldse ei paista, kasutame parem vanu. Mängu alguses me polnud algseisu peale pannud, vaid hakanud nuppe ühekaupa lauale käima. Ütlesin, et paneme nüüd algseisu peale koos kahe tehtud käiguga. Pall läks eestlasest auti. Taanlane hakkas palli mängu tagasi viskama ja eestlane läks tema selja taha seisma. Küsisin misjaoks, kas ta tahab sealt jälgida, mis suunas taanlast takistama joosta. Klaus vastas, et justnimelt. Laual oli keeruline seis. Kui ma mängisin mõne vastasega, siis mõtlesin temast kauem ja leidsin võiduplaani, nii et seda sai pärast kui ilupartiid vaadata. Aga täna tõstsin nuppe mõlema poole eest, mistõttu ei teadnud, kumb värv võidab. Valged nupud ei tulnudki rünnakule, sest lesbidel oli parem üldse mitte abielluda kui et teise naisega abielluda.

Presidenditöö võib sarnaneda näitlejatööle

Parem on olla kirjanik kui näitleja, sest näitleja ei kirjuta teost ise, vaid tema looming seisneb hääle ja näo moonutamises. Osad näitlejad küll kirjutavad mälestusteraamatuid, mis on seletatav sellega, et nad on rollide pähe õppimisega mälu treeninud või et neil on juba varem mälutüüp, mis võimaldab näitlejatööd teha. Presidendiamet võib olla paljuski näitlejatöö sarnane - ametisse valitakse näo järgi, oma kõnesid ei pea kirjutama ise, vaid ainult ette kandma, ei räägita tõtt, pärast ameti mahapanekut oodatakse mälestusteraamatut. Üks Ameerika populaarsemaid presidente Reagan töötaski nooremana filminäitlejana. Kui presidendiks sai kaks Bushi, siis võibolla tuli see sellest, et isa oli pojale pärandanud vajaliku välimuse. Mõistuse pärandamist on kergem kahtluse alla seada, kui on väidetud, et nooremal Bushil oli alla keskmise IQ. Presidendiks kandideeris ka teine Clinton, aga võibolla ei saanud sellepärast, et abikaasale välimust pärandada pole võimalik, vaid ainult nime. Ajaloost leiaks küll ka teistsuguseid näiteid. Väga geniaalne inimene peaks oskama oma nõrku külgi tugevatega kompenseerida.

Koomiks ja ristsõna liideti kokku

Koolis olid seintele välja riputatud ülikooli sisseastumiskirjandite hinded. Tahtsin vaadata kolme venna tulemusi. Seisin tulemuste tabeli ees ja mõtlesin, et tegelikult ei tohiks ma siin olla, sest ma olen teistest pikem ja teised ei näe minu selja tagant. Klaus oli saanud 9 punkti kümnest ja ülikooli sisse saanud. See oli loogiline, sest ta oli varem ka ülikoolis õppinud. Kes üks kord sisse sai, tegi eksamid edukalt ka järgmistel kordadel. Ainult et see ei olnud Klausi ainuke hinne. Tal oli selle kirjandi eest üks hinne talus, teine külas ja kolmas vallas. Vallaks nimetati Tartut.

*
Tulime reisilt, aga ei saanud jääda koju pidama, vaid pidime kohe Hollandisse edasi sõitma. Lohutasin ennast sellega, et see ei ole esimene kord, kui kahes kohas järjest tuleb käia. Nooremana olin ma I. Linna ja R. Leppoja alati omavahel segi ajanud.

*
Ajalehes oli alates tänasest koomiksit muudetud, et see ei koosnenud enam kolmest pildist, vaid ühest. See tuli vist sellest, et joonistaja ei viitsinud enam nii palju välja mõelda. Pilt oli varasemast suurema formaadiga. Aga uus oli veel ka see, et koomiks ja ristsõna olid kokku liidetud. Kogu teksti ei olnud koomiksil välja kirjutatud, vaid osa selgus alles ristsõna lahendusena. Sellega taheti inimesi rohkem ristsõnu lahendama panna. Selgus siiski, et koomiks ühe pildi peale taandunud ei olnud, vaid teine pilt tuli pöördel. Koomiksi autor palus seal, et talle saadetaks lahendusi. Ta lubas, et ta nendesse väga tähenärijalikult ei suhtu. Vastuse pakkumiseks ei pidanudki ristsõna ära lahendama, vaid seda võis teha ka loogika põhjal. Koomiksi autor oletas, et pildilolijate nimetuseks pakutakse lehma häält "muu". Mina arvasi, et nimetus võiks olla ka "lind".