Kahest ajakirjast

Varem märkasin raamatukogus ainult "National Geographicu" ingliskeelset väljaannet, aga hiljem avastasin, et seda on seal ka eesti keeles. Lugesin nüüd eesti keeles sama numbrit, mille osade artiklitega oli tutvunud juba inglise keeles. Esimene eesti keeles loetud lause oli kohe halvasti tõlgitud, kuigi järgmised paremini. Lugesin Kuubast. Mõne aasta eest olevat ameeriklased hakanud Kuubat külastama ja neid võetavat seal rõõmuga vastu. Varem olen ajalooraamatutest lugenud, et Castro võimuletulekule aidanud kaasa, et kuubalastel olnudki põhjust ameeriklaste peale vihased olla. Kas nüüd hoolimata kommunistlikust propagandast on suhtumine ameeriklastesse paranenud? Lugesin ka Kuubat ümbritseva mere elusloodusest. Seal olevat säilinud peaaegu puutumatu loodus. Mõtlesin, kas siis "Jamaika hällilaulu" sõnad on laest võetud, et Kariibi meres on saaki vähe. Aga ka nüüd loetud ajakiri jõudis selleni, et mõne aasta eest ühe loomaliigi küttimine keelati, see oli vist üks kilpkonn. Siis seal vast loodus nii puutumatu ei olegi, puutumata loodust on maailmas üldse väheks jäänud.

Teiseks lugesin Moskvas ilmuvat kirjandusajakirja "Novõi Mir". Seal oli artikkel Lermontovist ja ühest teisest mehest. Lugesin seda algusest, lõpuni ei jõudnud. Lermontovi loomingu tähendus sõltuvat sellest, kas ta suri duellil vastu tahtmist või otsiski surma. Mõtlesin, et nii see ei pruugi olla, inimene võib otsida surma depressiooni seisundis, aga see ei tähenda, et ta oleks kogu aeg depressioonis, see võib moodustada vaid väikse osa tema elust. Lermontovi puhul ei nimetatud, et teda oleks vaevanud geniaalne luuleanne, vaid tal olevat olnud probleeme inetu välimusega. Üks inetuse tunnus olevat liiga suur pea. Mulle on ka vahel öeldud, et mul on suur pea, aga ma olen selle üle uhke olnud, sest suuremasse peasse mahuks justkui rohkem mõtteid. Venelaste kohta on aga räägitud, et neil olevat intelligent sõimusõna. Või võibolla alles pärast kommunistide võimuletulekut? Mõtlesin, et 19. sajandi kirjanduses on juttu duellidest, 20. sajandi kriminaalromaanides mõrvadest. Kas mõrv pole veel hullem kui duell, kui vastasele ei anta isegi võimalust ennast kaitsta? Eriti praeguse aja massimõrvad? Praegu on ehk ajad selle võrra paremad kui vahepeal, et ma ei leidnud artiklist viiteid Leninile, polnud viidatud ka Putinile. Lermontovi kohta pidime keskkoolis venekeelse kirjandi kirjutama, selles ütlesin, et Lermontovi looming mulle meeldib.

Ekspertiis

Olin tagatoas. Vaatasin aknast välja. Õuel oli suur auto, millel oli kabiini peal midagi raketi taolist. Võibolla taheti sellega mind tulistada. Aga võibolla see polnud rakett, vaid mõõtmisseade, mida kasutati ehitustöödel. Mõtlesin, et teen fotoaparaadiga ühe foto juurde, seina peal on ilus vaade. Seal rippus kolm pilti. Fotot tegema hakates ajasin algul segi, mis suunas nuppu keerates ekraanil vaade suureneb ja mis suunas väiksemaks läheb. Teisest toast tuldi mulle ütlema, et mulle on külalised. Need olid töövõime ekspertiisi tegijad, kes astusid ise ka tahatuppa. Mul oli veel vannitoas käimata ja pidžaama seljas, ainult kampsun pidžaama peale tõmmatud. Pidin nüüd võõrastega rääkima hakkama ööriiete väel. Neid oli algul kolm tükki, siis tuli neljas juurde. Ta ütles, et me vist juba kuskil kohtusime. Võibolla ta pidas silmas, et oli eelnevalt minu blogi lugenud ja seal juba oli unenägu eelseisva ekspertiisi kohta. Mulle nüüd toodud küsimustik oli paksul paberilehtede pakil. Esimene küsimus esitati siiski suuliselt, et miks ma käin natside haudadel. Oma teada olin käinud Eesti tegelaste haudadel. Vastasin, et ma ei tea peast haudade asukohta, ma uurin, kus kellegi haud asub. Mõtlesin, et kui küsitakse keelteoskuse kohta, siis ma ei saa vastata, et ma võõrkeeli oskan, vaid et ma oskan neist kirjalikult tõlkida. Vaatasin esimest küsitluslehte. Ütlesin, et nüüd tuleb see õllejoomise küsimus. Eksperdid hakkasid naerma, sest teati, et alkoholi suhtun ma vaenulikult. Esikohale oli trükitud siiski küsimus, kui palju ma päevas kalja joon. Mõtlesin, et ma joon eri päevadel erinevalt, vastan, et üks kuni viis klaasi.

"Looming" 1/2017

Arvustused olid jälle huvitavamad kui luuletused. See võib sõltuda sellest, kes millist osakonda toimetab, sest elus olen lugenud ka vaimustust tekitanud luuletusi. Lugesin läbi kõik numbri luuletused, aga praeguseks mäletan ainult Rummo ja Rooste omi. Paremad neist olid Rummo omad, kuigi ka mitte nii head kui tema vanad luuletused. See kord oli ta luuletused koostanud lausete asemel sõnadest. See meenutas muusikat, kus korratakse hulk kordi ühte ja sama nooti ja siis tuleb ootamatult teistsugune. Rooste luuletusi iseloomustaksin, et ta on kirja pannud, mis teda hetkel vaevab, aga pole kirjutades üldse vaeva näinud. Ta on vist ka ise öelnud, et talle ei meeldi, kui luuletuse kallal on higistatud.

Arvustustest oli kõige huvitavam Arraku ja Vene kirjavahetusraamatu teemaline. Võibolla sellepärast, et olen ka ise palju kirju vahetanud või ühepoolselt saatnud, nii elektrooniliselt kui ka paberil. Ajakirjas kirjutatakse, et paberkirjavahetust jääb järjest vähemaks, see olevat muutunud teadlikuks elegantseks valikuks. Paberkirja kirjutamine nõudvat rohkem vaeva. Peab hankima marke ja kirja posti viima. Mõtlesin, et kirja kirjutamisega võib see nii olla, aga päevikut kirjutada on endiselt mugavam, kui ma ei pea ootama, millal arvuti käivitub, selle ekraani puhastama ja surinat kuulama, vaid lihtsalt võtan kaustiku kätte ja hakkan kirjutama.

"Tunas" kirjutas vist Vene, et lugejale ongi huvitavam, kui kirjutatakse endast. Aga "Loomingu" järgi Vene väldib endast kirjutamist, kuigi natuke ta on seda kirjades teinud.

Värvuste mõju

Lauri K. kirjutas teadustööd värvusmuusikast. Ta oli juba kooliajal värvusmuusikaga tegelenud. Praegu kutsus ta meid ühte ruumi, et me asjaga tutvuksime. Läksime sinna. Seal ruumis põlesid värvilised lambid. Värvide mõjul hakkasin iseeneslikult rääkima. Kartsin, et võin midagi sobimatut öelda. Aga seda ei juhtunud. Suurem osa sõnu, mille ma kuuldavale tõin, olid tähenduseta, aga mõned ka inglise keeles.

*
Läksin psühhiaatriahaiglasse. Ütlesin, et praegu tunnen ma ennast halvemini. Arst kutsus mind kaasa, et siis tuleb ühte kindlasse ruumi minna. Elasin seal mõned päevad. Pärast lugesin, et arst oli paberisse kirjutanud, et ma väitsin, et tunnen ennast halvemini, aga ma paistsin olevat töövõimeline. Ma olevat saanud viibida ruumis ainult üksinda. Ta olevat mind luku taha pannud. Mina mäletasin, et ma keerasin ise ukse seest poolt lukku. Tagantjärele selgus, et see ruum, kus ma olin viibinud, oli kartser.

*
Maleklubi liikmed hakkasid kogunema õppehoonesse. Veel ei teadnud, kui palju neid täna tuleb. Kartsin, et liiga palju ja et turniir venib pikemaks kui ma mängida viitsin. Trepist tuli üles süngete nägudega sõdurite kolonn. Need olid Marsi sõdurid. Otsustasin põgeneda. Põgenedes mõtlesin, et võibolla nägin marslasi sellepärast, et praegu jookseb kinos film "Marsisõdurid".

*
Tahtsime minna rongi peale, aga kippusime sellest maha jääma. Kui olime Narva maantee ülekäigukohas, siis rong tuli. Klaus tahtis üle tee peatusesse joosta, aga hoidsin teda kinni, et ta rongi nina eest läbi ei jookskeks. Kui rong oli möödunud, siis Klaus ütles, et ta oleks jõudnud. Jäimegi maha. Mõtlesin, et siis lähen kesklinnast bussiga või jala. Vanasti ei olnud ma kooli läinud kõige lühemaid teid, sest ei olnud veel kõigil tänavatel käinud ja tahtsin liikuda mööda tuttavaid teid, mitte uusi katsetada. Jürgen I. oli mulle ühe uue lühema tee õpetanud, hiljem olin leidnud ühe veel lühema.

*
Ma olin saatnud ühe kirja korraga listi ja ühele eraisikule. Aga seejuures olin ühe eraisiku teisega segi ajanud. Kiri oli läinud sellisele inimesele, kellele ma poleks tahtnud seda saata, pealegi oli kirjas haiguslugu. Minu asutatud listis oli vahepeal teiste listi liikmete vahel üsna palju kirjavahetust olnud, aga ma polnud neid kirju veel korralikult lugenud. Mõtlesin kirjutada, et nii väikse tellijate arvuga listis tunnen ma ennast nagu vaalaskala konnatiigis. Tegelikult olin ka ühes veel väiksemas listis, aga minu asutatus lisaks väiksele liikmete arvule oli veel vähem kirjutajaid. Istusin suvilas kirjutuslaua taga. Lauale toodi vaas lilledega. Ma ei tahtnud veel sööma minna, vaid enne kirjutada. Hakkasin vaasi kohendama, aga see ei püsinud enam üheski asendis püsti. Lõpuks sain ta püsti nii, et panin ühe vaasi teise najale. Võibolla eri vaaside lilled olid üksteisele mürgised. Aga looduses kasvasid taimed samuti tihedalt üksteise kõrval.

Raskete vigurite manööverdamine

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. d3 Oc5 6. Oe3 Oe3 7. fe 0-0 8. Oc6 dc 9. Re5 Ld6 10. Rc4 Lc5 11. Lf3 Og4 12. Lg3 b5 13. Re5 Oe6 14. Rc3 b4 15. Re2 Lc2 16. b3 Vfd8 17. 0-0 Le2 18. Vf2 Lh5 19. Vf6 Kh8 20. Vf4 f6 21. Rc6 Vd3 22. Rd4 Lf7 23. Lf2 Vc3 24. Ld2 Vc5 25. Re6 Le6 26. Ld4 Vb5 27. Vd1 h6 28. Vc1 Le7 29. Lc4 Vb7 30. Vf5 Ve8 31. Lc6 Le4 32. Ld7 Le3+ 33. Kf1 Lc1+ 34. Kf2 Lc2+ 35. Kf1 Le2+ 36. Kg1 Ve7 37. Lc8+ Kh7 38. Lb7 Ld1+ 39. Kf2 Lc2+ 40. Kg1 Ve1+ 41. Vf1 Lc5+ 42. Kh1 Vf1++

Mäng ja etendus

Joonistasin paberile väljamõeldud maade kaardi ja hakkasin selle peal sõda mängima. Mõtlesin, et teen mõlema sõdiva riigi teisega piirnevad provintsid triibuliseks. Esimesse provintsi tegin triipe liiga tihedalt, mõtlesin, et ma ei teegi neid siis triibuliseks, vaid värvin üleni ära. Järgmistesse hakkasin jälle hõredamalt tegema. Mõni provints oli liiga suur. Olin elus juba palju väljamõeldud maade kaartidel sõda mänginud. Tegin seda veel praegugi, kuigi olin muutunud rahumeelsemaks. Väiksed lapsed mängisid toas mänguasjadega. Neil olid mõned pikad vardad. Viisin need kööki ja kaalusin, kas murda need tükkideks või mitte. Mul soovitati seda teha, sest nii pikad vardad on lastele ohtlikud. Juhiti tähelepanu, et see on mulle endale ka ohtlik, sest ma oleks võinud endale ühe vardaga kapi otsast paja pähe tõmmata.

*
Ühel etendusel räägiti vanadest aegadest. Mulle tundus, et leidsin jutust kolm viga. Üks neist oli, et aeti vist segi Savisaare Keskerakond ja Tõnissoni Keskerakond. Pealegi Tõnissoni partei kandis tol hetkel nime Rahvaerakond. Kui etendus läbi sai, rääkisin neist leitud vigadest ühele praeguse Keskerakonna liikmele. Ta vastas, et ta teab, et ma alkoholi ei tarvita, aga ta ütleks, et ma olen joodikulik.

Bacon

Francis Bacon. "Uus Atlantis. Valik esseid". Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu. "Loomingu Raamatukogu" 2004/40. Tallinn, Perioodika AS. 56 lehekülge.

"Loomingu Raamatukogu" meil tänavu aasta enam kodus ei käi, sest riiulis pole ruumi. Aga sellepärast ei pea vähem lugema hakkama, sest mul on veel suurem osa vanu numbreid läbi lugemata ja uusi saab võtta raamatukogust.

Baconi raamatut lugedes mõtlesin vahepeal, et kui selle läbi saan, siis ei hakka selle kohta blogisissekannet kirjutama. Aga kui jõudsin kohani, kus autor ise soovitab inimestel reisidel rohkem märkmeid teha, siis mõtlesin, et ma võin neid teha ju raamatu kohta.

Selle raamatu lugemine on nii ajas kui ka ruumis rändamine. Bacon elas Inglismaal 16.-17. sajandil. Järelsõnas ütleb Enn Soosaar, et Bacon kirjutas osa teoseid inglise keeles, aga tõsisemad ladina keeles. Varem olen lugenud, et alles Saja-aastase sõja ajal 14. sajandil hakati Inglismaal kirjutama prantsuskeelsete raamatute asemel ingliskeelseid. Inglise keel tekkis vallutajate prantsuse keele ja vallutatute anglosaksi keele kokkusulamisel, viimast on nimetatud küll ka vanainglise keeleks. Paistab siis, et ladina keel pidas Inglismaal prantsuse keelest kauem vastu. Kuigi kui Prantsusmaa tõusis Euroopa juhtivaks riigiks, siis vahepeal võibolla prantsuse keele mõju seal uuesti tugevnes, sest see oli Euroopa rahvusvahelise suhtlemise keel Napoleoni languseni.

Kunagi lugesin ühte "Loomingu Raamatukogu", mis koosnes naljajuttudest. Ühest naljajutust jäi meelde, et kasutati palju konstruktsiooni, et meil on see, meil on teine. Baconi raamatusse on pandud üks utoopilis-ulmeline teos ja mõned lühemad esseed. Utoopia osas on kasutatud lehekülgede viisi samasugust "meil on" konstruktsiooni.

Järelsõnas öeldakse, et teaduses on Bacon tähtis eksperimendi tähtsustamise poolest. Mõtlesin, et raamatu kirjutamine ja avaldamine on ka eksperiment - milliseid mõtteid kirjutamise käigus juurde tekib ning kuidas lugejad ja arvustajad raamatu vastu võtavad. Mõne raamatu kohta kirjutab mõni arvustaja, et seda ei tohtinud välja anda. Aga kuidas peab autor ilma eksperimenti tegemata sellisest reaktsioonist teada saama? Eriti kui käsikirja lugejad annavad vastupidise soovituse käsikiri trükki anda? Eksperiment on ka raamatu lugemine - kas see autor meeldib, kas jääb midagi meelde ja kui kauaks, kas raamat tekitab vastavateemalisi unenägusid. Seda raamatut hakkasin lugema teises raamatus esineva viite tõttu samale autorile, aga selle viite teemat ma raamatust ei leidnud.

Sarnane, aga erinev

Täna kirjutati mõlema ajalehe esiküljel raamatust - ühes lehes ühest ja teises teisest. Ma olin mõlema raamatuga seotud.

Turniiriaasta alanud

1. Peebo 6,5
2. Trohhalev 5,5
3. Põdersalu 5
...
6.-8. Runnel 3,5

16 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru

See oli minu jaoks tänavuse aasta esimene turniir. Üks mees mäletas, et pole mind veel tänavu näinud, ta soovis mulle riidehoius head uut aastat.

Ajas tagasi rändamine

Sõitsin bussis. Minu ees istus Ariel. Ta ütles, et täna kuulab ta veel rahulikku muusikat, möllama hakkab homme. Olin ühes majas. Mõtlesin rääkida, et öeldakse õigesti, et inimesel on ajas rändamise võime. Ma olen veel 3-aastane, sest ma näen unes, kuidas ma olen 3-aastane. Või seda on parem mitte öelda, sest kõik nii varast iga ei mäleta. Mõtlesin, et suurem osa inimesi on head, nii Euroopa Liidu vastased kui ka pooldajad. Või võibolla öeldakse ühte asja, aga tehakse teist. Mida arvata sellest, kui inimene mõistetakse kohtus süüdi, aga ta näeb unes, et õigeks?

Roomajad 1

"Loomade elu" 5. köite keskmine osa

Roomajate kohta olen varem lugenud ühte huvitavat ilukirjanduslikku raamatut. See oli "Küülikud ja maod" ning ilmus "Loomingu Raamatukogus". Roomajatest tegelasi on olnud ka mõnes lasteraamatus, kuigi nad pole olnud peategelased.

Nimetuse järgi võiks arvata, et roomajad on ainult jalutud, aga nii see ei ole. Nende hulka kuuluvad ka kilpkonnalised, sisalikulised, kameeleonilised, tagapool tuleb juttu veel krokodillilistest.

Roomajad on pandud samasse köitesse kahepaiksetega, kellest lugesin juba varem. Nüüd võrreldi, et roomajate ja kahepaiksete üks erinevus on, et kahepaiksed saavad veekogudest elada ainult magedas vees, aga roomajad ka soolases, sest neil on teistsugune nahk. Kas nad on siis kolmepaiksed?

Roomajad on kõigusoojased. Aga nende hulgas on selliseid, kes sellest hoolimata hoiavad kindlat kehatemperatuuri, vahetades päeva jooksul asukohta, vastavalt sellele, millises punktis nad mingil hetkel selle temperatuuri saavutavad.

Vist koolis olen õppinud, et Eestis elavad rästik, nastik ja vaskuss, neist mürgine on rästik, vaskuss pole tegelikult madu, vaid sisalik. Nüüd lugesin, et nastik on ka kergelt mürgine, kuigi tal pole mürgihambaid ja mürgine on sülg. Inimesele ta siiski eriti mürgine ei ole, aga mõnele teisele loomale rohkem. Sain juba varem teada, et ka rästik ei ole nii mürgine, nagu ma alguses arvasin. Rästikuhammustuse järel jäi suurem osa inimesi ellu juba siis, kui seerumit polnud veel leiutatud, selle leiutamise järel on suremus veelgi vähenenud, aga mõni inimene siiski sureb. Vaskussiliikide kohta sain teada, et nad on veel selle poolest sisalikud, et osadel liikidel on olemas ka jalad, teistel on ainult hoolikal vaatlemisel märgata pisikesi jalaalgeid, ühel liigil vist siiski polnud üldse jalgu.

Rästikut nägin ükskord Vägeval ühe mehe õuel. Tal oli varem elanud neid õue peal rohkem, aga talvel oli suurem osa ära surnud. Need olid elanud aia ääres, aga ellu oli jäänud üks rästik, kes elas teistest eemal prügihunnikus. Meile näidati selle rästiku selga. Kilpkonna olen näinud talus, kus me aastal 1983 suvitasime. Seal oli olnud kilpkonn, aga oli kaduma läinud. Minu isa leidis ta heinamaal vikatiga niites uuesti üles, elusa ja tervena.

Kilpkonnade kohta kirjutati raamatus, et neid peetakse aegluse võrdkujudeks, aga nad ujuvad kiiremini kui kuival maal liiguvad, mõni liik kõnnib ka kuival kiiremini kui teine. Kilpkonn võib elada väga vanaks. Nad kasutavad passiivse kaitsevahendina kilpi, aga see pole neid kaitsnud inimese eest, kes on nende arvukust kõvasti vähendanud. Eriti ohtlik olevat kilpkonnadele see, et mõne liigi liha olevat väga maitsev. Kilpkonni olevat püütud palju ka sellepärast, et nad püsisid laeval kaua elus, mistõttu nende liha aitas skorbuudi vastu.

Kameeleone võrdlesin juba ühes varasemas sissekandes kaheksajalgadega, et mõlemad oskavad hästi maskeeruda. Nüüd lugesin, et kuigi kameeleon oskab värvi muuta, ei saa ta võtta ükskõik millist värvi, vaid see võib muutuda kindlate variantide piires.

Värvi muuta oskavad ka sisalikud. Mõned sisalikuliigid võitlevad niiviisi, et võitluse lõpus läheb võitja ühte värvi ja kaotaja teist. Mõtlesin, et see sarnaneb sellega, kuidas inimestel on eri mängijatel erinevat värvi malenupud või jalgpallis eri meeskondadel erinevat värvi riided. Ainult et inimesel jääb värv samaks nii võidu kui ka kaotuse korral, sisalikul mitte. Sisalik võib loovutada oma saba nii siis, kui keegi sellest kinni haarab, kui ka siis, kui pole haaranud, aga ta näeb teist eemaldatud saba. Kui saba on eemaldatud, võib selle asemele uus kasvada, aga ma ei tea, mis mehhanism takistab uue saba kasvamist juhul, kui vana eemaldatud ei ole.

Sisalikke oli Maa peal keskaegkonnas väga palju, nende kohta on kasutatud nimetust dinosaurused, aga raamatus ka raitsisalikud. Tänapäevalgi suured sisalikud on varaanid, kellest ma hoolimata nende suurusest varem midagi ei teadnud. Varaan võib jahtida kitsi või hobuseid, vahel on surmanud ka inimese. Eraldi sugukonnad on varaanlased ja mürkvaraanlased, viimastel on mürgihambad. Viimane sugukond praegu loetud osas oli kurtvaraanlased, kellest kirjutati väga lühidalt. Alamseltsist maolised ma veel ei lugenud, kuigi madusid oli natuke kirjeldatud juba üldosas.

Pime tuba

Läksime Paides õhtul magama. Öösel nägin pimedas toas helendavat kogu. Helendavate kogude arv suurenes, aga ei ületanud kindlat piiri. Üks tüdruk hakkas tunnis vabatahtlikult koha pealt vastama, aga siis kaotas kõnevõime ja jäi poole jutu pealt vait. Hommikupoole ööd kõndisid vanaema ja Siiri sellest toast läbi, kus me vendadega magasime, et me üles ärkaksime ja õigel ajal bussi peale läheksime.

*
Mõtlesin, et minu mälestustest ülikooli kohta saab lugeja juba esimese kursuse osast teada kolm vaputsvat asja. Kui ma ülikooli ajal sain eksamil kursuse parima tulemuse, siis oli Reeli vapustatud ja ütles: "Ta ei kirjutanud üles!" Võibolla ta tahtis öelda, et ma ei kirjutanud eksamil midagi üles, andsin ära puhta paberi, seetõttu ei saanud selle pealt vigu kokku arvutada ja ainult arvati, et minu tulemus oli parim.

"Kultuur ja Elu" 2/2016

See oli kõige uuem number, mille ma raamatukogus riiulist leidsin, aga see on ilmunud veel enne presidendivalimisi. Lugesin tund aega algusest alates järjest, selle ajaga jõudsin läbi natuke üle 20 lehekülje.

Seda ajakirja on nii suuliselt kui ka kirjalikult kritiseeritud, et see olevat liiga rahvuslik või isegi natsimeelne. Rahvuslane minu arvates peabki olema, midagi natsimeelset ma loetud artiklitest aga ei leidnud. Nimetatakse nii kommunistide kui ka natside läbi viidud repressioone, ütlemata, et ühed oleksid paremad kui teised. Natsid kehtestasid Saksamaal totalitaarse diktatuuri, aga ajakirjas tuuakse positiivselt välja, et Eesti oli tol ajal üks Euroopa demokraatlikumaid riike. Natsid olid antisemiidid, aga Eesti demokraatlikkuse kiitmisel viidatakse ajakirjas allikana juudile.

Mis võib tunduda äärmuslik, et kui mõni räägib vajalikkusest ajalugu unustada, siis ajakirjas ei taheta represseerijatele andestada. Peatoimetaja kirjutab, et kas keegi on represseerijate silmades pisaraid näinud. Ma arvan, et vahel on nad millegi puhul pisaraid valanud, sest nutmine on üldinimlik emotsioon. Lapsena on arvatavasti kõik inimesed nutnud, täiskasvanuna kõik seda enam ei tee, ükskõik, kas ta on kommunist või rahvuslane. Minu vene keele õpetaja ütles, et kommunism on kõige parem asi, mille inimesed on välja mõelnud, aga pärast Armeenia maavärinat ta nuttis.

Multikulturalismi pooldajat võib ärritada, kuidas ajakirjas suhtutakse Eesti presidendivalimistesse. Aga selles suhtumiseski polnud midagi lubamatut. Õigusteaduse doktor kirjutab, et kodanikul on õigus rahvusest sõltumata Eesti presidendiks kandideerida, kuid valijal on õigus talle rahvusest lähtudes hääl andmata jätta, sest millegi põhjal peab valiku tegema. Ja kuna kehtib sõnavabadus, siis on õigus ka oma valikut põhjendada. See kattub minu arvamusega. Teise rahvusesse kuulumine on Eesti presidendivalimistel miinus, aga see ei välista, et kandidaadil võib olla plusse, mis selle miinuse üles kaaluvad.

Nagu ajakirja nimi ütleb, on peale poliitika juttu ka kultuurist. Intervjueeritud on ühte heliloojat. Selles intervjuus on küll ka poliitilisi motiive, et tema laulusõnadesse on peidetud sinimustvalgele värvikombinatsioonile viitavat. Ta on uhke, et ei astunud pioneeriks, aga samas tuleb välja, et pioneerilaagris ta on siiski käinud. Mul on hea meel, et käisin spordilaagris, mitte pioneerilaagris.

Rohke kriitika kuulmise järel jättis ajakiri parema mulje kui ma ootasin. Võibolla ta pole nii hea kui "Akadeemia", aga meeldis siiski rohkem kui roppustest kubisev "Vikerkaar".

Esimene ja kolmas semester

Olime minemas ülikooli esimesse inglise keele tundi. Õpetaja andis mulle allkirjastamiseks paberi. Hakkasin juba allkirja panema, aga kui nägin, mille kohta, siis jätsin selle tegemata. Küsiti nõusolekut selle kohta, et allkirja andja lubab endalt pärast surma jäsemed küljest lõigata. Ühtlasi anti meile kirjanditeema, et miks kirjutaja on nõus jäsemete küljest lõikamisega. Mina kirjutasin, miks ma ei ole nõus. Räägiti, et keegi ei anna nõusolekut, aga elundeid on abivajajatele siirdamiseks vaja. Öeldi, et jäsemete eemaldamisest pole midagi, sest kõik nagunii tuhastatakse. Üks poiss vaidles vastu, et ta tahab, et teda maetaks kirstus, siis nägu säilib. Magasin hommikul kodus oma voodis. Teadsin, mis kellaks ma pean kodust ära minema. Ema ja vend juba väljusid. Tõusin voodist ja küsisin nutuhäälega, kas peab juba minema. Mind võidi süüdistada, et ma kogu aeg teesklen nutuhäält. Mulle vastati, et veel ei pea väljuma, kui ma ei taha. Aga öeldi, mis kellaks on vaja minna. See oli ikkagi varasem kellaaeg kui ma arvasin. Olin üles kirjutanud kellaaja nii, et minutite arvul oli null lõpus, aga nüüd selgus, et nulli lõpus ei pea olema, minutite arv oli ühekohaline. Mulle tuli vägisi uni peale. Selleks, et ma magama ei jääks, püüdsin olla kogu aeg püstises asendis. Läksin vannituppa. Seal dušist vesi jooksis. Paistis, et keegi on kraani jooksma unustanud ja see on öö läbi jooksnud. Või seda küll teati, aga kraan oli katki ja seda ei saanud sulgeda. Sest kui ma vahetasin duši jooksmise alumise kraani vastu, siis jooksmine ikka ei lõppenud, samuti mitte siis, kui vahetasin ta duši vastu tagasi. Olin võtnud vannituppa kaasa päevariided. Vaatasin, et need saavad märjaks ja siis mul pole midagi selga panna. Oleksin võinud riided vannitoast välja viia. Selle asemel kaitsesin neid märjaks saamise eest niimoodi, et laotasin neile saunalina peale. Olin ülikoolis. Olime õppinud inglise keelt kolm semestrit ja nüüd tuli lõplik eksam. Sain selle eest nelja. Eelmisel semestril mul oli olnud veel inglise keel viis. Täna võeti hinne alla võibolla sellepärast, et ma esimesel hetkel kõhklesin, kas rääkima hakata. Õpetaja võis mõelda, et eksam näitab, kuidas ma ka mujal reageeriksin, kui minu poole inglise keeles pöördutaks. Nelja saamine oli halb, sest kuigi mul olid suurem osa ajalooeksameid viied, oli Erik küsinud mult kokkusaamisel just, mis mu inglise ja saksa keele hinded olid. Tristan sai inglise keele viie. Ta oli minust varasemas koolis ka inglise keelt paremini osanud. Võibolla ülikooli õpetaja oli mulle varem viisi pannud jutu sisu järgi, aga eksamil pani nelja, sest teadis, et mu hääldus ja grammatika on kogu aeg vigased olnud.

Mäng raamatulehekülgedel

Näidati kahte puud ja nende vahele jäävat ruumi. Või olid need algselt üks ja sama puu, mille vahele oli tekkinud õõnsus. Räägiti, et inimesed matsid nende puude vahele oma surnuid, aga nüüd on vihased, sest teised teenivad haua pealt raha. Nende puude vahel põles tuli. See oli põlenud juba sajandeid, aga puud polnud üleni ära põlenud, sest nad olid elus ja ei olnud nii kuivad. Üks inimene hüppas kõrgest järsakust alla ja teine tema järel. See oli nii suur kõrgus, millelt võis saada viga, võibolla isegi surma, aga neil kahel hüppajal tuli hüpe välja, nemad viga ei saanud. Üks mees kirjutas internetis, et talle on omane haiguslik kahtlustamine, aga talle tundub, et teistele ka.

*
Mängisin malet. Malelaud oli kaks kõrvuti raamatulehekülge trükikirjaga. Kõige parempoolsemal serval hakkasid vastase etturid järjest lipu poole minema. Aga vaatasin, et mul on veel parem seis, sest ülemisel real kogu vasakpoolse lehekülje ulatuses ja suuremal osal parempoolsest leheküljest olid minu etturid lippuminekust ühe sammu kaugusel. Vastane võis siiski võita, sest tema lükkas ettureid edasi, aga mina mitte. Peitsin oma kuninga etturite vahele lehekülje keskele, et vastane ei saaks matti panna. Etturid ümbritsesid teda neljalt küljelt ja kõrval olevaid ettureid kaitsesid pikad etturiketid. Vastane võttis nupud laualt ära, et need uuesti peale panna. Aga tal ei tulnud seis enam täpselt meelde. Ütlesin, et laua segi löömine on kaotus. Või teeme viigi, sest mul ei tule enam ka seis meelde. Oma venna vastu oli sõbralik viik hea tulemus. Mõtlesin, et etturid olid ümbritsenud minu kuningat neljalt küljelt, aga kas diagonaalis ei saanud kuningale tuld anda.

Ebatavalised käigud

1. e4 Rc6 2. d4 e6 3. c4 f5 4. ef ef 5. d5 Rb8 6. Od3 Re7 7. c5 d6 8. Lc2 dc 9. Lc5 b6 10. Le3 Ob7 11. Of5 Ld5 12. Oh3 Rc6 13. Rc3 Ld8 14. Rf3 g6 15. Od2 Og7 16. Le6 Ld3 17. Rd5 Kd8 (parem Ld5) 18. Rf4 Ld6 19. Lf7 Ob2 20. Re6+ Kc8 21. Of4 Lb4+ 22. Od2 Oc3 23. Rc5+ Kb8 24. Rd7+ Kc8 25. Rb6+ Kb8 26. Ra8 Le4+ 27. Kf1 Oa1 28. Rc7 Kc7 29. Of4 Kd8 30. g3 Rd4 31. Og2 Ld3+ 32. Kg1 Re2+ 33. Kf1 Rg3+ 34. Kg1 Ld1+ 0:1

Pastakaga blogi kirjutamine

Olin Paides. Ukse taha tulid võõrad lapsed. Lasin nad sisse. Hakkasin neile komme jagama. Esimesele lapsele andsin kolm kommi, järgmistele rohkem. Vaatasin oma mobiiltelefoni. Olin sinna sisestanud Siimo numbri. Kogemata võtsin sellel kõne. Aga ma ei öelnud midagi, vaid katkestasin kõne ära. Rääkisin toasviibijatele, et ma teen sõrmedega kogu aeg valesid liigutusi, ma olen võtnud juba kümme kõnet, mida ma pole tahtnud võtta. Siimo tuli nende lastega kaasa.

*
Mõtlesin, et kui olen kõigil käe ära surunud, siis ütlen, et Riinul on palavik, Riinu käsi on kõige soojem. Kristjan K-l oli ka kraadides alati normaalsest kõrgem kehatemperatuur. Kirjutasin endale vihikusse unenägu. Varem olin kirjutanud unenägusid otse blogisse, aga hiljem olin hakanud kirjutama kõigepealt paberile ja panin blogisse ainult fotosid paberile kirjutatust. Praegu kirjutasin sellist unenägu, mis oli küll minu unenägu, aga tegelikult kattus Helena räägitud salajutuga, mida ei oleks tohtinud levitada. Seda unenägu kirjutades läks mul käekiri teistsuguseks ja raskemini loetavaks. Kristjan tuli tuppa ja tal oli vihik käes. Ütlesin, et ta annaks selle tagasi, mul on kirjutamine pooleli. Aga kui ta oli andnud, siis nägin, et see oli teine ja vanem vihik. Sinna olin teinud ilukirja. Uue ja vana vihiku pastakajooned olid sarnased. Kristjan hakkas tegema muusikat. See läks järjest metsikumaks ja kiiremaks. Kui isa oleks seda kuulnud, siis ta oleks küsinud, mis jõulumuusika see on.

Mõtteid elust

Eile oli mul plaanis malet mängima minna, aga ärkasin natuke enne äratuskella helisemist ja istusin arvuti taha. Arvuti tagant tõustes oli kell juba natuke liiga palju. Siis läks mul veel vannitoas rohkem aega kui vaja ja leidsin, et enam ma mängima ei jõua. Väga kurb ma sellepärast ei olnud, sest kodus on vähem kannatusi. Õhtul saunas käisin. Seal oli inimesi, keda polnud seal ammu olnud. Paljud, kes seal varem käisid, on juba surnud. Kuna ma olen mänginud maleklubis koos endast vanemate inimestega, on paljud tuttavatest juba surnud. Aga viimastel Tartu meistrivõistlustel olid kõik vastased, kellega ma mängisin, minust nooremad. Tartus on mängijaid, kes turniiril osalemise korral võiksid minust ette tulla, aga kes millegipärast ei osale, nii olen ikkagi saanud meistrivõistlustel juba aastkümneid esikümne kohti. Mitte küll ainult esikümne kohti, vahel olen olnud ka teises kümnes. Pika male meistrivõistlustel kolmandas kümnes vist mitte. Kui ma esimest korda linna maleklubisse täiskasvanute välkturniirile läksin, siis kaotasin kõik partiid. Aga mind ikkagi kiideti. Öeldi, et stiil on mul hea, aga kogemusi vähe. Praeguseks on kogemusi rohkem. Ma pean ennast esimeses järjekorras ajaloolaseks, aga maleüritustel käin rohkem kui ajalooüritustel. Võibolla saan niiviisi liiga vähe tagasisidet. Asutasin natuke üle nelja aasta tagasi listi ajalooteemaliste arutelude jaoks, aga kuigi sinna saadetakse kirju, millele vastata, olen enda kirjadele sealt ka vähe tagasisidet saanud. Või tegelikult osa tagasisidet tuleb suuliselt, mitte listi kaudu. Ja listi saadetavaid kirju avaldan ka blogis ning annan blogisissekannetele ka feisbukis linke, sealt saan nii palju tagasisidet, et näen, mitu inimest on laikinud ja loenduri pealt umbes klikkide arvu. Kolm viimast linki, mille ma feisbukis andsin, ei ole saanud ühtegi laiki. Need polnud küll lingid ajaloorubriigile, vaid blogi teistele rubriikidele. Eile andsin esimest korda lingi unenäosissekandele, aga tänasele ei anna. Kuna unenäokirjeldused ei ole väga pikad, siis vahel olen lingi andmise asemel kopeerinud tervikteksti. Lingi andmisel on see eelis, et kui ei laigita, siis saab teada, kas vähemalt keegi klikib. Feisbukis üks mees on kirjutanud, et teda lingid ei huvita, aga üks vend kiitis, et pikkadele tekstidele lingi andmine on parem, siis ta saab ise valida, kas ta loeb, ja see ei võta ekraanil liiga palju ruumi. Mõned kardavad linke klikkida võibolla viiruste hirmus. Nüüd on minu blogile pealegi lisatud ähvardus, et see salvestab kasutaja arvutisse küpsiseid. Kes küpsiste kasutamist ausalt ei tunnista, need vast ei tundu nii hirmuäratavad. Rääkisin eile, et ravimi infolehtedele võiks kirja panna ka, mis on kõrvaltoime tõenäosus, et inimest mitte liigselt hirmutada. Vastati, et aga konkreetse kasutaja puhul võib tõenäosus olla teine.

Suunavad hinded

Istusime ühes majas peolauda. Istusin raamatukogu lugemissaali. Ma polnud seda lugemissaali varem kasutanud. Arvutist sai otsida informatsiooni. Anti teada lõputunnistuse hindeid. Tüdrukutele panid õpetajad kõrgemaid hindeid kui mulle, aga kas tüdrukud olid sellepärast minust targemad? Olin aidanud saada ühel mehel ülikooli viimase vastamise eest kõrgema hinde. Tänu sellele hindele oli ta nüüd õppejõud. Varem ma ei teadnud, et õppejõukohti jagatakse lõputunnistuse hinnete alusel. Sellepärast siis mulle oligi pandud viisi, mitte viis plusse. Üks vanem õppejõud oli pahane, et ma selle noore õppejõu ametisse aitasin. Vanema õppejõu arvates esines selle noorema töös puudusi. Ta ütles, et noorem intervjuusid tehes ei taotle tõde. Tundus, et tulemas on üks mõrv. Selle ettevalmistamiseks oli püütud juba tunnistajaid minema saata. Võibolla ma oleks pidanud tegema midagi mõrva ära hoidmiseks.

Liivaaugus

Peatusin koos ühe venna ja ühe vennapojaga Uuel tänaval ühe maja ees. Hakkasin istuma, aga vaatasin, et see pole selleks sobiv koht. Istusin selle asemel sinna kõrvale. Ütlesin, et ma oleks peaaegu lillepeenrasse istunud. Kui hakkasime edasi minema, siis ma ei teadnud, kas võtta traat kaasa. Majast tulid parajasti välja selle elanikud. Küsisin neilt, kas see on nende või minu traat. Nad vastasid, et nende oma see ei ole. Läksin siis koos traadiga edasi. Ma polnud pidanud majast küsima minema. Vend ja vennapoeg hakkasid maadlema. Ütlesin vennapojale, et ta seda asfaldi peal ei teeks, võib haiget saada. Soovitasin, et parem on muruplatsil. Aga kui muruplatsile jõudsime, siis nägin, et seal kasvas palju putkesid, need võisid olla mürgiputked. Seetõttu läksime minu soovitusel liivakasti, kus oli juba võõraid lapsi. Hakkasime liiva sisse auku kaevama. Augu põhjast tuli vesi välja. Küsisin vennapojalt, kas ta sellist asja varem ka on näinud. Ta vastas, et ei, lasteaia liivakastis ei ole nii palju liiva. Kaevasime suure augu, mille kohale jäi veel liivakoorik, läksime ise auku sisse kooriku alla. Kui liiv hakkas varisema, tõstsin vennapoja august välja. Ütlesin, et mõned lapsed pole omal jõul liiva alt välja saanud. Ütlesin, et kell on kümme, me peaksime tuppa minema. Klaus oli nõus. Hakkasin ka ise august välja ronima. See ei olnudki nii kerge. Nimetasin, milliseid abivahendeid ma ronides järjest kasutasin. Viimasena nimetasin, et ma olen "minister Sorokini vennapoeg". Täna olin saanud ise peaminister Sorokiniks, aga nimetasin veel tähtsama asjaoluna, et olin varasema ministri sugulane. Mõtlesin, et hambapasta võtan tuppa kaasa. Aga hambapasta kõrval olid noad ja kahvlid, mille kohta ma ei teadnud, kas need on meie omad. Järele küsimiseks ütlesin: "Klaus, kuule". Klaus vastas: "Jah."

Mäng ja tund

Mängisin ühe vastasega mitu malepartiid. Mul olid iga kord valged, kõik partiid olid Hispaania avangus, variandis, kus vastane pani viguri g6. Kui lõpetasime, siis vastane ütles, et Hispaania avangus ma ei saa võita. Mõtlesin, et selles variandis ei olnud mul hea teha lühikest vangerdust, sest vastasel oli kuningatiival suur tulejõud. Aga mul poleks olnud hea teha ka pikka vangerdust, sest liputiival olid vastase etturid kaugele lükatud, ta sai ka seal rünnakut alustada. Siis oli kõige parem vist jätta kuningas keskele. Aga see oleks takistanud vankrite ühendamist, öeldakse, et vankrid tuleb ühendada. Võibolla oleks õige olnud lükata kuningas e2, siis ta on ohutumas keskkohas, aga ka vankrid on ühendatud. Kõndisin trepist alla ja välisuksest välja. Jäin trepile seisma. Vastu tuli Lauri K. Mõtlesin, et tahtsin minna sööma, aga unustasin ära, et sel kellaajal pole söögivahetunni algus, vaid lõpp. Läksin laulmistundi ja jäin sinna hiljaks. Istusin viimasesse pinki ukse kõrvale. Minust hiljem tuli tundi üks klassiõde, kellele meeldis istuda üksi ukse kõrval, ma olin tema koha ära võtnud. Ta pidi nüüd leidma endale uue koha ja istus minust kaks kohta ettepoole. Olin laulmisvihiku koju unustanud. Ühel korral oli üks õpetaja mul selle eest veerandi hinde alla võtnud, et mul oli mitu ainet ühes vihikus. Aga kui ma sageli vihikuid koju unustasin, siis ma pidin samasse vihikusse eri aineid kirjutama. Õpetaja ütles mulle, et ma olen ühes kirjutises ühte autorit kritiseerinud, aga ta annab mulle materjali, kus see autor on põhjalikumalt kirjutanud. Ma ei mäletanud, mida ma kirjutanud olin. Klassikaaslased rääkisid omavahel minu vendadest ja teadsid nende kohta asju, mida mina ei teadnud. Mina olin tundi hilinenud, aga mõned teised läksid vastupidi enne lõppu ära.

Võitjate kultuur

Lugesin Ameerika ajakirja "Time" 26. detsembri kuni 2. jaanuari numbrit. Esimesena lugesin kultuurist. Sain teada, et Teise maailmasõja ajal oli välja mõeldud uus tegelane Imenaine ehk Wonderwoman, kuna varem olemas olnud Supermees vastas liiga palju Hitleri ideaalidele. Mõtlesin, et olen lugenud, et ajaloos kehtib vastaste sarnastumise seadus, kas see nüüd antud juhul ei kehtinud? Või läksidki mehed ja naised üksteisele sarnasemaks? Ajaloos räägitakse ka lainelisest arengust, mille tõttu uus nähtus tekib vastureaktsioonina vanale. Aga siis vastandutakse pigem eelmisele põlvkonnale, mitte sama aja naabrile. Külma sõja ajal oldi küll vastased, aga võidurelvastumine ja võidujooks kosmosesse oli sarnastumine, mitte eristumine. Või oligi see Imenaine uue aja kuulutaja, mis jõudis ka Saksamaale? 1930. aastate kohta lugesin hiljuti ajalooraamatust, et Roosevelti ja Hitleri võimuletuleku põhjused olid sarnased, nende poliitikas oli sarnasusi ja veel sarnasem oli nende võimuaja pikkus.

Ajakirjas oli juttu veel Trumpi võimuletulekust. Arvati, et sellega muutub poliitika vähem väärtustepõhiseks. Võibolla oleks õigem öelda, et väärtused vahetuvad? Kui Trump on miljardär, siis ehk on tema jaoks väärtus raha? Ennustati, et alanud aasta tuleb Euroopa jaoks kõige pöördelisem alates Berliini müüri langusest või isegi Teise maailmasõja lõpust. Eelmine aasta oli juba pöördeline. Võibolla Brexitit hakatakse veel tagasi pöörama, kui parlament peaks selle maha hääletama.

Ajas kõndimine

Üks inimene hakkas kõndima teise aega. Teadlased arvasid, et see on hea, siis saab teise aja kohta informatsiooni. Ainult nad ei olnud kindlad, kas inimene läheb ikka lõpuni või pöörab enne ringi kui nad talle järele jõuavad. Üks teine inimene hakkas ka teise aega kõndima. Ta vaatas selja taha akna poole, mille varjust jälgisid neid teadlased, ja hüüdis: "Vanaema!" Teadlased pidasid seda tõestuseks, et see inimene näeb kahte aega korraga. Aga võibolla ta nägi lihtsalt viirastust.

Lahing on õppus

Üht rasket tööd ma teen
ja aega võtab see.
Kui kord ta valmis saan,
siis teise võtan veel.

On tunne siiski hea,
kui rasket tööd ma teen.
Kui kõike ma ei tea,
siis juurde õpin veel.

Auhindade jagamise hetk

Tahtsin vaadata oma blogi varasemate aastate sissekandeid, aga need ei avanenud. Mõtlesin, et tegemist on hetkelise häirega. Aga need ei avanenud ka järgmisel hetkel, need olid ära kustunud. Läksin üritusele, kus toimus blogiauhindade kätteandmine. Aga eelmiste aastate sissekanded olid kustunud ka teiste inimeste blogidest, auhindu anti ainult viimase aasta sissekannete põhjal. Kas sellises olukorras oli auhindade jagamine õige? Auhindu jagas kätte blogide naisorganisaator. Kõik, kelle nime ta nimetas, olid kohal. Ühel varasemal aastal olin pidanud ise ka auhinna saama, aga polnud kohale läinud. Kas mind oli siis sellest hoolimata saali ette kutsutud? Minu kõrval pahandati kellegagi, et ta sõi kõne ajal pähkleid. Minuga ei pahandatud, aga ütlesin ise, et ma ka närisin. Mul oli maleseisus oda ratsu taga kaitses. Öeldi, et sellel odaväljal ma usun. Ühel malelaual oli paks nuppude mass. Üks poiss tahtis selles seisus kuningaga tulest välja käia, aga ka teistel väljadel oli tuli.

Artikkel lastekirjanikust

"Keelest ja Kirjandusest" nr. 1/2017 lugesin artiklit Irma Truupõllust. Tema "Rohelise päikese maa" oli kunagi kõige paksem raamat, mille ma olin ise läbi lugenud. Artiklist on näha, kuidas kirjandusajaloos peegeldub Eesti poliitiline ajalugu. Nimetatud raamatu esimene trükk ilmus Eesti ajal, teine trükk Stalini ajal, aga siis sai see terava kriitika osaliseks. Kolmas trükk ilmus aastal 1980, kuigi oli veel Nõukogude aeg. Seega elu paranes juba enne Gorbatšovi aega, Gorbatšovile võimu andmine oli osa varem alanud reformidest. Teine selle kohta hiljuti loetud näide oli, et Ida-Saksa tippkommunist Honecker ei saanud Moskva vastuseisu tõttu Lääne-Saksamaad külastada enne Gorbatšovi aega, aga välisriikide külastamise laine algas Honeckeri jaoks juba varem, näiteks käis ta Austrias.

Lastekirjandust peetakse vahel täiskasvanute kirjandusest vähem väärtuslikuks. Minu sugulane pidas ühel sünnipäevapeol kõne, et ta kirjutas ülikoolis uurimistöö lastekirjandusest, aga sellist teemat ei peetud kõige õigemaks teemaks. On ka vastupidiseid näiteid. Truupõld on kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele, aga "Keele ja Kirjanduse" järgi hinnatakse tema lasteraamatuid kõrgemalt. Sama moodi hinnatakse Lutsu "Kevadet" kõrgemalt kui "Suve". Lastekirjandus võiks juba seepärast populaarne olla, et lastel ja pensionäridel peaks olema lugemiseks rohkem aega kui tööealistel.

Parem vabaettur

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. 0-0 Oe7 6. Ve1 b5 7. Ob3 Ob7 8. c3 0-0 9. d4 d6 10. Og5 h6 11. Oh4 Ve8 12. Rbd2 Ld7 13. Rf1 Ra5 14. de Re4 15. Oe7 Rb3 16. ab Ve7 17. ed Rd6 18. Ve7 Le7 19. Re3 Lf6 20. Rd4 Re4 21. f3 Rg5 22. Rg4 Lg6 23. Re5 Ld6 24. f4 Ld5 25. Rdf3 Ld1 26. Vd1 Rf3 27. Rf3 Of3 28. gf Ve8 29. Vd7 Ve2 30. Vc7 Vb2 31. b4 Vc2 32. Vc6 Va2 33. Vc8+ Kh7 34. Vc6 f6 35. f5 Vc2 36. Va6 Vc3 37. Vb6 Vf3 38. Vb5 Vb3 39. Kg2 Vb2+ 40. Kg3 Vb3+ 41. Kf4 Vb2 42. Ke4 Vh2 43. Vb8 h5 44. b5 h4 45. b6 h3 46. b7 Vb2 47. Kf3 h2 48. Ve8 h1L+ 0:1

Suve ajakava

Mängisime vendadega mängu, milles põrkasid kokku erinevate riikide väed. Püüdsime ennustada, millise riigi väed jäävad võitjaks. Väed liikusid Lõuna-Ameerika suunas. Käis maleturniir. Läksin vaatama ühe tugeva üsna noore mängija partiid. Teine tugev ja temast vanem mängija hakkas seda seisu kõrvallaual analüüsima. Mängija nähes ei oleks tohtinud tema pooleliolevat partiid analüüsida. Mängus oli malelaual üks saar, millele läksid avastajad. Aga laua nurgas väljal a1 peitis pikliku kujuga saare põliselanik ennast puuõõnsuse sisse, nii et avastajad ei saanud aru, et ta on inimene.

*
Oli viimase klassi kooliaasta lõpp. Meile anti päevikusse kirjutamiseks kuupäevi, mis üritused veel suvel tulevad. Öeldi, mis kuupäeval algab klassiekskursioon Inglismaale. Küsisin, kui kaua see kestab. Vastati, et kaks nädalat. Ütlesin, et siis ma ei tule. Olin muretsenud, et ma ei saa lõpueksamiteks õpitud, aga nüüd selgus, et aega on veel palju, mõni eksam tuleb alles juulis. Päevikul olid juulikuu jaoks ka leheküljed olemas. Kokku pidime tegema kolm eksamit. Varem oli lõpuklassis olnud ka matemaatikaeksam, aga tänavu aastal seda vist polnud. Mõtlesin, et hakkan lõpueksamiteks suure hoolega valmistuma. Lõpukirjandiks valmistumiseks kirjutan endale kaustikusse iga päev kirjandi. Selle pikkus oleks üks lehekülg, mõni päev ka kaks. Aga lõpukirjand peab olema neli lehekülge. Kui ma hakkan harjutama lühemate kirjutamist, siis võibolla mul tekib eksamipäeval raskusi harjunust pikema kirjutamisega. Kaustikusse kirjutatud kirjandite grammatikat kontrollin sõnaraamatu ja grammatikaraamatu abil. Võibolla võib neid anda ka emale parandada, ema on filoloog. Aga ükskõik kui hästi ma eksami teen, kui õpetaja peaks minu peale vihane olema, võib ta hinde alla võtta.

Pärast lumesadu

Sel talvel on lumiseid päevi küll olnud, aga lumi on olnud õhuke, mistõttu polnud vahepeal suusatamist katsetanud. Vahepeal on ka lund sadanud, aga sajupäevadel on olnud sula ja teisest otsast on lumi vähenenud. Täna öösel oli lund sadanud. Vahel sajupäevadel on uni pikem, aga täna oli vastupidi lühem. Kui nägin, et lumi on paksem kui eile ja puuoksad on valged, otsustasin neljandat korda sel talvel ja esimest korda jaanuaris suusatama minna. Meilt astus läbi üks külaline, kes rääkis, et ilm on vastik porine. Mõtlesin, et mulle just lumised oksad ja suusailm meeldivad. Aga kui kraadiklaasi vaatasin ja see näitas +1, siis rahulolu vähenes, sest suusailm võib jääda lühikeseks. Kanali ääres ma radu ei näinud. Läksin sõitma kanali tagumisele küljele ja tegin ise rada. Praegu on mul kõige suurem terviseprobleem kannalõhe, aga suusatamist see ei seganud, kuigi olin segamist kartnud. Asi võib küll veel hullemaks minna. Suusatades selgus, et lumi polnud siiski nii paks kui aknast oli tundunud, sest kanali taga paistis lumest välja palju rohututte. Aga suusk libises ka nende peal. Sõitsin kanali teise otsa ja tagasi. Siis tahtsin teha sama kanali esimesel küljel, aga sinna jõudes libisemine liivasemal pinnal kadus. Proovisin algul suuski puhastada neid üksteise vastu hõõrudes, aga see sel korral ei aidanud. Siis võtsin suusad alt, et puhastada käte abil. Kui olin nad alt võtnud, ei viitsinud ma neid enam alla tagasi panna. Üks inimene oli sõitnud minu selja taga, võibolla minu tehtud rada kasutades, aga kui ma suusad alt võtsin, keeras ta ümber ja läks kanali taha tagasi.

Vaidlused apteegis

Olin apteegis. Seal ootas hulk inimesi järjekorras, aga see oli korrapäratu ja ma ei olnud kindel, kus on järjekorra lõpp. Pealegi inimesed veel muutsid asukohti. Ühel hetkel olid minust ees ka väiksed tüdrukud. Neid ma polnud natukese aja eest veel näinud, seetõttu ütlesin neile, et nemad läksid küll minust ette. Tüdrukud vaidlesid vastu, et nad olid siin kogu aeg. Ütlesin, et võibolla ma pean siis uued prillid hankima. Tüdrukud lahkusid midagi ostmata. Võibolla nad olid siis arvanud, et kui nad ei osta, siis nad võivad rutem kassa eest vaatamas läbi käia. Kui kätte jõudis minu kord kaupa küsida, olin jäänud ruumi apteekriga kahekesi. Ta ütles, et ma pean näitama dokumenti. Mõtlesin, et seda mul ei tulnud pähe kaasa võtta. Aga kui kotti vaatasin, leidsin sealt siiski isikutunnistuse. Esitasin selle apteekrile. Ta ütles, et sellega osta ei saa, mul peab olema tema apteegi ostukaart. Vastasin, et esitasin ametliku riikliku dokumendi, sellega peab osta saama. Aga apteeker ei andnud järele. Ta ei hakanud mulle ka ostukaarti vormistama. Võibolla oli asi selles, et see oli venelaste apteek ja mina olin eestlane. Või tahtis ta mind karistada selle eest, et ma olin siin kõigiga vaielnud. Apteeker ütles lause, mis võis tähendada, et kui tunnistajaid ei ole, ei pea ta müüma. Mõtlesin, et saadan siis ajalehele kirja. Ma ei teadnud ainult, kas nimetada seda apteeki Sillamäe apteegiks või oleme Tartus. Väljusin majast, et minna koju. Üllatusega märkasin, et apteek asub Sõpruse silla kõrval. Olin tulnud siia teise silla kaudu, aga nüüd teadsin, et saan teine kord kõndida otsemat teed. Hakkasin üle silla kõndima. Aga märkasin, et teiselt poolt jõge paistavad kirikutornid. Siis ma ei olnud vist sellel jõe küljel, kus olin arvanud end viibivat. See polnud vist siiski Sõpruse sild, vaid üks teine pikk sild, võibolla kuskil Supilinna kandis.

Honecker

Ida-Saksamaa teine ja viimane pikaajalisem valitseja oli Honecker. Lugesin temast saksakeelsest vikipeediast ja ingliskeelsest paberleksikonist. Kõige viimane ta valitsejaametis ei olnud, kuigi tema ametist lahkumine oli juba osa demokratiseerimisest. Tema järglane aastal 1989 oli Egon Krenz. Honecker nagu nii mõnigi teine oli nooruses mingi võitleja. Mõni on võidelnud vabaduse eest, Honeckeri kohta oleks ehk õige sõna kommunismivõitleja. Ta astus Weimari vabariigi ajal 9-aastaselt kommunistlikusse organisatsiooni. Natside võimuletuleku järel 1930. aastatel kommunistlik partei keelati, aga mitte Saarimaal, kus elas Honecker, sest see polnud Esimese maailmasõja tulemusel ametlikult Saksamaa territoorium, vaid eraldi ala. Varsti toimus seal aga rahvahääletus, kus umbes 90 protsendi häältega kiideti heaks Saksamaaga ühinemine. Honecker põgenes Prantsusmaale, aga tuli sealt Berliini põrandaalust tööd tegema, kuni ta arreteeriti. Ida-Saksa esimene sõjajärgne valitseja oli Ulbricht. Ingliskeelse leksikoni järgi oli Ulbrichti tagandamine seotud sellega, et viimastel valitsemisaastatel tahtis ta Moskvast natuke erinevat poliitikat ajama hakata. Kuskil oli kirjas, et tema järglast Honeckeri peeti vähem karismaatiliseks. Saksa vikipeedia järgi oli Honeckeril veel suurem võim kui Hitleril. Aga sellega on vastuolus, et Hitleril oli päris oma riik, aga Honecker valitses Nõukogude Liidu vasallriiki. Ta ei tohtinud isegi ilma Moskva loata Lääne-Saksamaad külastada. Esimene külaskäik sinna sai teoks alles Gorbatšovi ajal. Kuigi Honecker oli Ida-Saksa valitseja, jäi tema varasem kodukoht Saarimaa Lääne-Saksamaale. Nüüd käis ta ka seal ja olevat avaldanud lootust, et ühel päeval sakslasi enam piirid ei eralda. Kuid ise oli ta Gorbatšovist vanameelsem. Kui Ida-Euroopa riigid hakkasid avama piire lääneriikidega, hakkasid kümned tuhanded idasakslased minema teisete Ida-Euroopa riikide kaudu Lääne-Saksamaale, mille peale leiti, et tuleb sulgeda piirid ka Ida-Euroopaga. Kuid rahvas muutus rahutuks, kommunistid tagandasid ise Honeckeri ja Berliini müür langes. Honeckeri tagandamist põhjendati ka tema tervisliku seisundiga. Nüüd taheti tema üle kohut mõista Berliini müüri ületajate tulistamise ja korruptsiooni eest. Honecker põgenes Moskvasse, aga Jeltsin ei olnud nõus talle varjupaika andma. Honecker varjas end mõnda aega Tšiili saatkonnas. Tšiiliga olid tal olnud head suhted, tema laps oli tšiillasega abileus. Honecker toimetati siiski Saksamaale, aga kohtuprotsess jäi pooleli, sest süüalaune põdes vähki ja leiti, et surmahaige süüdimõistmine pole humaanne. Elu viimased aastad elas ta Tšiilis. Ta ei ilmutanud tehtu pärast kahetsust. Kohtus ütles ta, et Berliini müür hoidis ära sõja ja tulistamise ohvrite arv oli väiksem kui ameeriklastel Vietnami sõjas, Tšiilis elades nimetas ta oma vastaseid veel klassivaenlasteks. Ühel varasemal korral lugesin ajalehest "Die Welt" artiklit, mille järgi Honeckeril oli Lääne vastu siiski nii palju imetlust, et võimuloleku ajal suitsetas ta sealt pärit tubakatooteid. Rahvale polnud need ilmselt kättesaadavad. Tolles loos oli juttu ka ühest Ida-Saksa julgeolekutöötajast, kes oli olnud Honeckeri isiklik kelner, aga hiljem väljendas heameelt, et liikumisvabadus on suurenenud. Keegi on öelnud, et sakslased läksid algul õhinal kaasa Hitleriga ja hiljem kommunismiga. Ida-Saksa julgeoleku kohta on olnud juttu, et see luuras eriti põhjalikult ja uppus ise enda kogutud materjalidesse. 1980. aastatest mäletan, et kõige edukamateks Ida-Euroopa riikideks peeti Ungarit ja Tšehhoslovakkiat, aga ingliskeelse ajalooleksikoni järgi oli kõige rikkam Ida-Saksamaa, mis sai Lääne-Saksamaalt abi.

Raamatud ja toit

Külastasime ühte suurt asutust, kus me polnud varem käinud. Selles olid raamaturiiulid ja võis endale koju viimiseks raamatuid valida. Aga mõtlesin, et mul on juba kodus palju raamatuid, ma neid palju juurde ei võta, ma parem söön. Sõin klassiruumis laua taga. Teises ruumis käidi järjest ühe riiuli juurest teise juurde ja uuriti nende sisu. Läksin sellise riiuli juurde, milleni teised veel polnud jõudnud, et erinevad inimesed uuriks erinevaid riiuleid. Istusin klassiruumis. Olime Peedu kirjanike suvila õuel. Seal kasvasid suured puud ja nende juures väiksemad taimed. Võis marju sööma hakata, aga seda ma esialgu ei teinud.

*
Pidime minema ühte sauna telesaate võtetele. Panin selle jaoks ülikonna selga, aga siis mõtlesin, et ma ikka ei taha minna. Ma ei tahtnud, et mind filmitaks, kui mul pole muid riideid peale saunalina. Pealegi oleks saates intervjueeritud, aga mul polnud ühtegi lauset ette valmistatud. Ja ma polnud selles saunas varem käinud, kui ma oleks alles ruume tundma õppima hakanud ja samal ajal oleks filmitud, oleksin jäänud filmile rumala näoga. Tegin nutunägu. Mulle öeldi, et kas ma ei vaadanud, mis pakendi peale on kirjutatud. Riiete pakendil oli kirjas, et ma pole millekski kohustatud. Otsustasin, et ma siis ei lähe sauna. Mõtlesin, kas vahetada ülikond tavaliste riiete vastu kohe või alles siis, kui teised on väljunud.

Vastus kirjale

Arvati, et täna algab tuumasõda. Räägiti, milline riik saadab raketid lendu esimesena ja milline teisena. Aga sõda ei tulnud või ei olnud tuumapommide hävitusjõud nii suur nagu kogu aeg oli valetatud. Võtsin listi tellijate nimekirjast ühe mehe elektronposti aadressi ja kirjutasin talle kirja. Ta vastas mulle, et ma teen poliitikas ja males halbu käike. Olevat siiski üks asi, millest ma kirjutan hästi - ajalooraamatute ülevaated. Kuid ma saavat oma malemänguoskust parandada. Edukus sõltuvat sellest, kui palju oma erialale aega pühendada. Malega tulevat tegeleda 12 tundi päevas. Mõtlesin, et male pole üldse minu lemmikeriala, miks ma just sellega kõige rohkem tegelema peaksin.

Poiste mängud

Anu loetles, kes kelle sõber on. Ta ütles, et mina olen Sandri sõber ja Sander Lauri N-i sõber. Põhimõte oli, et poldud üksteise sõbrad. Artur vastas, et tema ja Krister on üksteise sõbrad. Mõtlesin, et neljandas klassis olin veel selle kamba täieõiguslik liige, aga mind on sellest välja tõrjutud. Teiste jaoks ei ole võibolla see oluline, mis kestis alla poole kooli. Või ma olin selle liige veel ka kuuendas klassis.

*
Üks poiss läks ruumi taha ja laskus seal august alla. Kui ta uuesti välja tuli, ütles ta teisele poisile, et nüüd läheks sinna tema. Teine poiss hakkaski minema. Tahtsin talle öelda, et ta ei läheks, sest kartsin, et tal võib seal halvasti minna. Lisandus veel uus oht, et esimene poiss hakkas talle pähe hüppama. Aga ta ei hüpanud siiski hooga, vaid hoidis kätega seina vastast hoogu tagasi. Teine poiss läks all wc-sse ja sealt hakkas kostma urineerimishäält. Üks minuga samas ruumis olev poiss tegi selle üle nalja ja ütles: "Ruttu, ruttu!" Siis august tulev hääl lõppes ja naljategija ütles: "Rohkem ei olegi." Inimesed hakkasid ruumis rivis ringiratast käima. Otsustasin sellisest majast põgeneda. Läksin uksest välja ja põgenesin läbi rohu. Üks teine poiss läks ees, järgnesin talle ja lasin temal teed valida.

*
Klaus ja üks väike poiss tahtsid mõlemad sama reketiga pingpongipalli põrgatada. Reketi pärast tekkiva tüli lahendamiseks ütlesin, et selle saab enda kätte see, kes lööb palli kõrgemale. Esimesena lõi Klaus, aga tal ei tulnud see löök välja. Väike poiss lõi aga palli vastu lage. Ta mängis edasi ka samasuguste liigutustega, sest ta oli väikse poisi kohta väga tugev.

*
Minu klassi poisid olid kooli lõpetanutelt üle võtnud kõigepealt kinoruumi ja seejärel ka raadioruumi. Krister tahtis olla diktaator, seetõttu lasi ta ennast valida õpilasomavalitsuse esimeheks ja nimetas selle veel ümber omavolikoguks. Mul oli Kristeriga üks asi ajada, aga ma ei osanud arvata, kas ta sel korral käitub diktaatorina või mitte. Ühes ülevõetud ruumis oli pakend vana ainega. Äärtest oli see kuivanud, aga keskelt veel söödav ja maitsev. Ma ei osanud tööõpetuse tunnis puulusikat teha, aga mul vedas, sest toorikul oli oksakoht ja selle väljavõtmisel tekkis õõnsus, mida sai kasutada lusikaõõnsusena.

Hinnangu andmine

Päev läbi saab ja palju tööd on tehtud,
kuid ehk sa kokkuvõttes siiski ehmud.
Kas kasulik või kahjulik, mis tehtud sai?
Kes püiab teha head, on siiski pai.

Vaikselt istumine

Olime õpilasekskursioonil, kus õpetajatest olid kaasas Kalme ja Maimre. Istusin metsa all rohu peal maas, minu lähedal istus Reeli. Kui teised eemalt tulid, küsisid nad, kas me oleme kahekesi. Me ei vastanud. Õpetajad kinkisid Reelile lilli. Kodus rääkisin toimunust nimesid nimetamata. Aga pärast seda nägin, et Pille toa uksel oli silt minu ja Reeli nimedega, nii tuli ikkagi välja, kellest jutt käis.

*
Minuga samasse tuppa pandi elama kaks soome tüdrukut. Vaatasin aknast välja ja nägin, et puulehed kärssasid väiksemaks. Siis nägin, et need soomlased suitsetavad rõdul. Nende suitsusädemetest oligi puu põlema läinud. Istusin voodi peal koos väikse tüdrukuga, kes ei osanud veel rääkida, aga oli nii tugev, et pani mind kaks korda selili. Ühelt poolt ma ei tahtnud lapsele vastu hakata, teiselt poolt tal oligi palju jõudu. Üks suur tüdruk ei jaksanud last kinni hoida ja laps kukkus seetõttu voodi pealt maha.

"Wildlife", jaanuar 2017

Ajakirjas loodetakse, et Brexit tuleb Suurbritannia looduskaitsele kasuks. Tõepoolest, kui inimeste riiki voolamist õnnestuks pidurdada, jääks loodusele rohkem ruumi. Ajakirjas mainitakse, et riik saaks kehtestada oma Euroopa Liidust erinevad looduskaitseseadused. Eesti puhul on arvatud, et Euroopa Liiduga ühinemine on sundinud meid rohkem loodust kaitsma hakkama. Kui liidust lahkuks oletatavalt kaitsmisest rohkem huvitatud riik, kas ei väheneks surve teistele riikidele seda teha? Või tekiks vastupidi uus katseala, millest eeskuju võtta? Looduse praeguse olukorra kohta Suurbritannias nimetati, et lindude arv on vähenenud ja rebaste arv tõusnud.

Kuidas on lood muudes maailmajagudes? Raamatus "India ajalugu" peeti monoteismi India põlisreligioonidega võrreldes sallimatuks. Ajakirja järgi tuleb indialaste sallivus kasuks ka loomade kaitsmisele. Vahepeal elanud Indias veel ainult 20 lõvi, mistõttu riiki tuntakse rohkem tiigrite järgi, kuid nüüd on sealsete lõvide arv tõusnud üle 500. Indialased olevat loomade vastu nii sallivad, et isegi kui ühel korral lõvi inimese maha murdis, ei süüdistatud selles looma, vaid öeldi, et inimene ise poleks pidanud teda pildistama minema. Lugesin veel artiklit Lõuna-Aafrika leopardidest, kust nii suurt sallivust välja ei paistnud, vaid kirjeldati, kuidas saab leopardi puuri püüda.

Kirjanduse mõju

"Akadeemias" nr. 1/2017 on trükitud eelmisel aastal peetud kõne, milles väidetakse, et kirjandusel on mõju olemas, sest valgustuskirjanduse mõjul vägivald vähenes. Kas see ei või siis ka halva kirjanduse mõjul suureneda? Kui kirjandus on muutunud ropumaks, vähem religioosseks ja vähem moraliseerivaks, siis ei ole selle mõju ehk samasugune kui varasemate sajandite omal? Don Quijote'ile olevat juba raamatud halvasti mõjunud.

Arvuti üllatused

Leidsin arvuti klaviatuuri küljest antenni. Küsisin, kas see on seal kogu aeg olnud. Klaus vastas, et Henn pani selle, et muusikat kuulata. Ta oli kuulanud kõrvaklappidega. Ütlesin, et muusika kuulamise jaoks ei ole vaja seda arvutist läbi lasta. Tahtsin minna Newsru koduleheküljele. Klaus ütles, et see on ajutiselt maas. Vastasin, et kui ma eelmine kord vaatasin, siis sai lugeda. Aga selgus, et praegu oli tõesti maas.

*

Olime Paides vanaema ja Siiri pool. Küsisin, kas me sõidame Tartusse täna. Toomas tahtis sõita kahe päeva pärast. Ta oli veel väike, aga mina ütlesin, et homme algab mul ülikoolis õppetöö. Ülikoolis ei alanud see 1. septembrist, vaid 1. septembrit sisaldava nädala esmaspäevast. Mõtlesin, et peaksin esitama avalduse doktoriõppesse astumiseks.

Malelehe tellimine

Ajalehe "Eesti Maleelu" toimetaja Tõnu Kalvet palus malehuvilistelt küsida, kas teatakse, et Eestis ilmub juba alates 2014. a. jaanuarist taas maleleht. See on ilmunud 4 korda aastas, viimases numbris on 8 lehekülge. Tänavune aastatellimus maksab 8 eurot, raha tuleb maksta Eesti Male Toetusühingu pangaarvele koos vastava selgitusega.

*
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 16. Of1 Od5 17. b4 Rbd7 18. Rh4 Re4 19. Lc2 Rd6 20. f3 g5 21. Rg2 f5 22. Of2 Rf6 23. Re1 a5 24. Rd3 Va8 25. Og2 Va7 26. Ve1 Lh7 27. b5 Rb5 28. Lc5 c6 29. a4 Rd7 30. Lc2 Rd6 31. Re5 Rf6 32. Vac1 Vaa8 33. Rd3 Vab8 34. Rc5 b6 35. e4 fe 36. Re4 Lg6 37. Le2 Vb7 38. Rc3 Oc4 39. Lb2 b5 40. ab cb 41. Re4 Rde4 42. fe Rg4 (Siiani partiist Smõslov-Keres. Edasi minu käigud teemal "Raskete vigurite mäng".) 43. Vc4 Rf2 44. Vc2 Rd3 45. La1 Re1 45. Le1 Vd4 46. Vc8+ Kh7 47. Lf1 Vf7 48. La1 e5 49. Ve8 Vfd7 50. La5 Vd1+ 51. Kf2 Le8 52. Lb5 V7d2+ 0:1

Klaveri peal

Vaatasin enda kirjandit, mida õpetaja oli parandanud. Olin kirjutanud enda väljamõeldud tegelasest, kellel oli nimes kolm i-d järjest. Õpetaja oli teinud paranduse ja lisanud veel neljanda i. Ta polnud vist ühte minu kirjutatud i-d tähele pannud. Teistes lausetes polnud õpetaja seda parandust teinud. Oma vanade koolihinnete vaatamine oli kurb, sest nii palju oli viiest madalamaid. Pärast ülikoolis ainult viitele õppimist polnud ma sellega enam harjunud.

*

Lamasin tiibklaveri peal kõhuli. Minu juurde tuli üks mees ja küsis, kas ma olen lugenud teost pealkirjaga "Armumine". Vastasin, et mina sellise pealkirjaga teoseid ei loe. Mees läks teise väiksema klaveri juurde ja hakkas seda teost ette mängima, osad laulsid kaasa. Mul oli pea üle tiibklaveri ääre. Taganesin, et oleksin üleni klaveri peal. Olime sõitnud teise linna malevõistlustele. Kohtunik nimetas ühe maletaja nime. See mängija tõusis püsti ja kukkus siis maha. Katsuti, et tal süda ei tööta, ta on surnud. Kohtunik ütles, et see oleks võinud iga päev juhtuda, aga juhtus täna. Nüüd ei teadnud, mida surnukehaga teha. Kohtunik valis numbri, et helistada surnu perekonnale. Kui telefon vastu võeti, siis helistaja kohe ei öelnud, miks ta helistas, vaid otsis enne sõnu.

Pärast viimast vooru

Mängisin pikal maleturniiril Vorobjoviga. Kui mäng oli lõppenud, rääkis Sven Vorobjovile, et ta oleks saanud paremini mängida, mina olen selline, kes ei vaata variante lõpuni. Ta näitas, et vastane oleks saanud kuningaga minu etturite juurde minna. Ma ei teadnud, kui vastane oleks hakanud tegema kuningakäike, siis ma oleks ehk saanud lipuga kiiremini liikuda. Aga võibolla oli vastase eelis, et tema etturid kaitsesid üksteist. Vaatasin, et meie viimase vooru partii oli kestnud üle 100 käigu, see oli veel pikem kui varasemas voorus Pedmansoniga. Peebo pani kirja nende nimesid, kes tahtsid osaleda järgmisel turniiril. Ta kirjutas need ühe ajalehe peale ja ütles, et ei võta seda koju kaasa, tal jäävad nimed meelde. Ruumis, kus oli seni toimunud turniir, algas nüüd kontsert. Kui see oli mõnda aega kestnud, siis mõtlesin, et võibolla ma ei tohi kontserdil ilma piletita viibida. Maletajad olid ruumis viibinud juba varem, seetõttu polnud neilt uksel piletit küsitud.

Mänguvahendid

Üks laps mängis põrandal mänguautodega. Näitasin, et neile saab hoogu anda. Mõni auto sõitis hoo andmisel lühikese maa, aga mõni toa lõppu välja. Ütlesin, et võibolla tuleks sõitu alustada kaugemalt, et autod vastu seina ei läheks. Minu auto sõitis eriti lühikese maa. Kaks inimest korjasid põrandalt malenuppe kokku. Ütlesin neile, et nad kontrolliks, kas kõik on alles, komplektis peab olema 32 nuppu. Parandasin, et üks ettur oli vist juba varem kadunud.

"Õhtumaa allakäik" II

Oswald Spengler. „Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2012.

Selle raamatu pealkiri võiks olla ka „Uitmõtteid“ või „Minu arusaam maailmast“. Pealkiri räägib Õhtumaa allakäigust, aga vahepeal kirjutatakse hoopis Õhtumaa tekkest või veel varasemast ajast või hoopis kaugematest maailmajagudest, ilma et oleks aru saada, kuidas need võrdlused Õhtumaa allakäigu küsimust selgitavad. Samuti ei vasta peatükkide sisu kogu aeg peatükkide pealkirjadele. Raamatut võib pidada ajaloofilosoofiliseks, aga selles puudutatakse ka muid küsimusi, näiteks keelefilosoofiat. Üldpealkiri viitab siiski ajaloole ja geograafiale, mitte matemaatikale ja keeleteadusele.

Kui käisin algkoolis, siis keegi ütles, et üks saksa vanasõna on „kelle jõud, selle õigus“. Selline on ka Spengleri maailmavaade. Patsifiste peab ta erinevalt Sorokinist ja Toynbeest mandunud inimesteks. Kuid Spengler näib tahtvat öelda rohkem, et sõda on paratamatu. Ka tema ei ole rahul, et sõjad on varasemast verisemaks muutunud. Spengler peab Euroopa kultuuri tipuks barokiaega. See oli sõdaderohke aeg, aga Spengler kiidab rohkem barokkmuusikat. Võib küll väita, et sõjad ja kultuur mõjutasid üksteist. Kultuuris saaks see väljenduda nii sõja ülistamise kui ka rahuigatsusena. Kui kunstnik jäädvustab pigem meeldivat kui vastumeelset, siis dünaamilised barokkmaalid meenutavad rohkem lahingut kui puhkust. Spengler kirjutas Esimese maailmasõja ajal, aga ometi ta seda sõda ajaloo tipuna ei ülista, vaid see kuulub tal juba langusaega.

Carlyle, Sorokin ja Toynbee lisaks ajaloo uurimisele ütlesid, mida nad tulevikult sooviksid. Carlyle lootis kangelaste kummardamise tagasitulekut, Sorokin ja Toynbee aegade rahunemist. Ka Spengler teeb tulevikuennustusi, kuid väljendab oma soove seejuures vähem, pidades paratamatult juhtuvat paratamatuks. Ta ei arva, et „usk liigutab mägesid“, vaid et keegi ei saa teostada seda, mida aeg ei võimalda. Kuid teised on näidanud, et kes rohkem loodab, see ka rohkem saavutab. Kui pidada mingit asja paratamatuks, siis ei hakata selle vastu abinõusid tarvitusele võtma. Ilma abinõusid tarvitusele võtmata ei saa aga asja muuta.

Spengler on programmide ja teooriate vastane. Kuid ta on ka ise oma teooria välja mõelnud. Ta arvab, et seadustele ei saa pöörata liiga suurt tähelepanu. Raamatu pealkirja järgi on Spenglerit seostatud eurovastastega, kuid Eesti Euroopa Liitu astumise vastased on olnud hoolsad seaduste lugejad ja põhiseaduse kaitsjad. Euroopa Liitu astumise vastased ei pidanud lugu Euroopa Liidu õigusaktidest, mida nad võisid küll lugeda, aga hirmu ja vastumeelsusega. Eesti oma põhiseadusest, mis tagas õigusi ja vabadust, peeti aga lugu. Spengler annab suurema tähtsuse tegudele.

Eesti eurovastastele ei sobi Spengler ka selle poolest, et vähemalt osa neist olid eurovastased rahvusluse tõttu, kuid Spengler kritiseerib rahvaste tähtsustamist. Ta ütleb, et tema ajal valitseb rahvaste ajaloo kirjutamine, kuid peab sellist lähenemist valeks. Ühelt poolt tegeleb ta rahvastest suuremate üksustega, teiselt poolt ütleb ootamatult, et rahvad on valitsejate loodud. Rahva teke võivat sõltuda valitseja abielust. Nolte ütleks siin ehk, et valitsejad valib endale välja aeg, kuigi selles langeks ta teiste Spengleri väidetega rohkem kokku.

Spengler ja Fukuyama on mõlemad kirjutanud ajaloo lõpust, aga vastupidises tähenduses. Spengleri järgi lähenes Õhtumaa tsivilisatsioon oma lõpule, Fukuyama leidis üle kolmveerand sajandi hiljem, et oldi progressi tipul. Kuid siin on ajalugu ilmselt Fukuyama teooriad kiiremini ümber lükanud, kuuldavasti on ta ka ise osades punktides ümber mõelnud.

Minu ülikooli kursusetööde juhendajatest kritiseeriks Spenglerit ilmselt Pajur, kelle arvates uurimistöö pealkiri pidi olema sisuga väga ranges vastavuses, ei tohtinud teha pikki kõrvalepõikeid ja ajaloolane ei oleks pidanud tegelema tulevikuga, sest tulevikku me ei tea. Siinkohal võiks küsida, kas me minevikku siis teame? Spengler vastab sellele, et inimese teadmised on väga piiratud, kuigi enda seisukohti esitab ta liiga suure veendumusega. Spengleri raamatu ilmumise üle oli ehk parem meel Medijainenil, kes soovitas mul kasutada magistritöös rohkem filosoofilist kirjandust ja lugeda rohkem välisautoreid ning on kasutanud ilukirjanduslikumaid pealkirju. Veel parem meel oleks ilmselt olnud Jaansonil, kes oma loengutes tsivilisatsiooniteooriatest otseselt juttu tegi, kuigi talle ma pole kursusetööd kirjutanud. Mulle meeldis, et raamat tekitas palju uusi mõtteid, isegi kui need autori omadega kokku ei langenud.

Endise aja autor

Olime metsa vahel. Seal istusid mõned inimesed laua taga ja laua peal oli näha viirastusi. Siis sai see aeg läbi, viirastusi enam ei olnud, istuti laua taga ilma nendeta. Vaatasime multifilme. Nendes käis loomade möll ja loomad tekkisid ühest kohast teise.

*
Vaatasime vendadega, mis isa sahtlis on. Isa tuli koju ja panime sahtli kinni. Vaatasin köidet, milles oli samade kaante vahel erinevaid Grenzsteini teoseid. Esikohal oli minu tõlgitud raamatu originaal, tagapool tulid muud. Läksin vannituppa. Seal oli Grenzsteinil kõik habemeajamisvahuga koos. Grenzsteini kirjutised jätsid meeldiva mulje, aga tema kaasaegsed suhtusid temasse vaenulikult, võibolla suulise jutu tõttu, mis ei olnud säilinud. Lugesin Grenzsteini luuletusi. Mulle need meeldisid, kuigi üks mees oli kirjutanud, et need on väärtusetud. Lugesin vana "Olevikku". Seal kirjutati ja nägin seda samas ruumis pildina, et tehti roppe tegusid. Järgmises numbris pidi see jutt järgnema, aga sealt ma järge ei leidnud. See võis tulla sellest, et köites ei olnud järjestikused numbrid, vaid suurte ajaliste vahedega.

Adenauer, Kohl ja Hitler

Kirjutasin vastuseks ajaloo arutelu listi tulnud kirjale:

Olen lugenud viimasel ajal saksakeelsest vikipeediast ja mujalt Saksa kantsleritest Adenauerist ja Kohlist. Eesti rahvuslastel on olnud kombeks häbimärgistada endisi kommuniste, aga ka sakslastel olid omad endised. Saksamaa ühendaja ja vikipeedia andmetel kauaaegseim kantsler Kohl olevat nooruses olnud Hitlerjugendi liige. Kogu aeg näidatakse filme ja kirjutatakse maadevallutajast Hitlerist, aga Hitleri tegevuse lõpul olid Saksamaa piirid väiksemad kui selle algul. Seevastu Kohli läbi viidud Saksamaa Liitvabariigi piiride laiendamine jäi püsima ka pärast tema ametiaja lõppu. Hitler tahtis Euroopat ühendada relvajõul, aga Kohl surus Euroopa ühisraha kasutuselevõtu läbi hoolimata sellest, et suurem osa sakslasi ja ka mina selle vastu olime. Või korratakse filme Hitlerile tehtud atentaatidest, aga kui paljud mäletavad, et atentaat tehti ka Adenauerile? Hitleril ei õnnestunud kunstiõpingud, sest teda ei võetud isegi õppeasutusse vastu, kas siis ei ole suurem kangelane Adenauer, kes oli paljude ülikoolide audoktor, võttis patente ja leiutas ka näiteks Esimese maailmasõja ajal sojavorsti, mis on praegugi Eesti poodides müügil olev vorst? Vikipeediat ei peeta kõige usaldusväärsemaks allikaks, aga nendes artiklites on viited ka algallikatele, kust kahtluse tekkimise korral on võimalik andmeid kontrollida.

Töö mõistest

Kirjutasin feisbukki:

Eile lugesin siit mõtet, et kirjanik on ainult see, kes saab kirjutamise eest raha. Ei ole nõus. Esiteks on raamatu puhul tähtsam kultuuriline kui majanduslik väärtus. Grenzstein soovitas, et inimesed teeks lisaks palgatööle veel ühe töö ehk elutöö. Näiteks tõi ta, et Kreutzwald teenis raha arstina, aga tema elutöö on "Kalevipoja" kirjutamine. Teiseks ei ole ka majanduslikus mõttes töö ainult see, mille eest raha makstakse. Vanasti olid suurem osa inimesi talupojad, nad ei saanud selle eest palka, aga ometi tegid tööd. Mul on viimastel aastatel tulnud töötasu põhiliselt raamatute tõlkimisest, aga ise nimetan ennast ajaloolaseks, sest minu jaoks on tähtsam originaalteksti kirjutamine. Lisaks töötasule on mulle makstud töövõimetuspensioni, aga töövõimetu ma pole, sest olin ülikoolis kümne protsendi parimate üliõpilaste hulgas ja võin ka praegu kogu ärkveloleku aja töötada.

Aafrikast ja Ameerikast

Lugesin "The Economisti" 19.-25. novembri numbrit, sest see oli raamatukogus virna kõige pealmine. Kõigepealt lugesin huvitavuse alusel artikleid Aafrika kohta, seejärel lugesin Ameerika Ühendriikidest, aga mitte huvitavuse pärast, vaid et lugeda järjestikustelt lehekülgedelt. Üks artikkel oli Ghanast. Seal öeldi, et see oli esimene Aafrika riik, mis aastal 1957 iseseisvus. Ma peast ei tea, võibolla ta selle aastanumbri sees oli esimene, aga nii palju ma Aafrika ajaloost mäletan, et Libeeria ja Etioopia olid juba varem iseseisvad. Teine Aafrika riik, millest juttu tehti, oli vist Sierra Leone. Seal olevat väga suur korruptsioon. Politseinikud tegevat liiklustrahve, kui liikluseeskirju pole rikutud, ja kooliõpetaja toovat kooli kaasa toitu, nõudes õpilastelt selle ostmist ja hoides neid kinni, kellel pole raha. See tuletas meelde magistriõppe ajaloofilosoofia loengu E. Loone juttu, kes arvas, et geeniuuringud võivad küll tuua individuaalsed ravimid, aga koos kohustusega need välja osta.

Rohkem kui kõigi Aafrika riikide kohta kokku oli artikleid Ameerika Ühendriikidest. Kui Aafrika kohta toodi välja korruptsiooni, siis Ameerika puhul paistis vastupidi välja tsiviliseeritumaks muutumine, et surmaotsuste arv väheneb. Keegi oli võrrelnud ka Ameerikat ja Euroopat, et Ameerika ei tohtivat muutuda piiramatu sisserändega nurjunud Euroopa sarnaseks. Palju oli juttu Ameerika presidendivalimiste tulemustest. Trumpi iseloomustati, et ta muudab väga kiiresti seisukohti. Sorokini arvates oli oma sõnadest taganemine iseloomulik 20. sajandile, kuid ta lootis 21. sajandiks asjade muutumist. Paistab, et nii pole läinud. Eestis ollakse Trumpi võidu pärast mures seoses Eesti tulevikuga, aga seda punkti "The Economist" üldse ei maininud.

Raamatukirjutajatest

Olin oma paberil ilmunud raamatute nimekirja pannud viis raamatut. Oranžide kaantega raamatul olin märkinud juurde, mis sarjas see ilmus, aga alles nüüd tuli meelde, et oleks võinud kirja panna ka selle, et seda ma ei kirjutanud üksi, vaid Elaaniga kahe peale. Mina olin kirjutanud raamatu esimese ja Elaan teise poole. See oli õhuke raamat. Elaan oskas sarja formaadist kinni pidada või ei olnudki tal palju öelda.

*
Olin klassiruumis 207. Kell oli vahetundi käinud. Tahvlilapp ei olnud tahvli alumises servas, vaid tahvli pinna peal. Tahtsin ta panna alumisele servale oma kohta. Aga kui hakkasin seda tegema, siis nägin, et ta pole tahvli pinnal mitte kogemata, vaid on sinna naelaga löödud. Läksin esimesele korrusele. Sammaste vahel ma mitte ei kõndinud, vaid hõljusin, osates pikalt õhus püsida. Multifilimis oli ka nii, et kui loomad tahtsid eriti kiiresti teise kohta minna, siis nad ei kõndinud sinna, vaid tekkisid teise kohta.

*
Mängisin Bristoliga malet. Mängisime alati sama avanguvarianti, korrates pikalt omavahelisi varasemaid partiisid. Arvatavasti oli Bristol minust natuke hoolsam, sel juhul pidi täna võitma tema. Seis oli pikka aega sümmeetriline, aga siis topeldasin g-liinil vankrid. Bristol sai samuti g-liinile ühe vankri käia, sest seda kaitsesid kuningas h1 ja teine vanker 1. real. Kui oleksime nüüd vankrid välja vahetanud, oleks lauale jäänud üksikuid ettureid, arvatavasti oleks Bristol saanud minu omi lüia ja võita.

*
Olin Tallinnas. Pidin minema bussi peale, et sõita ühele kindlale tänavale. Olin seal ka varem käinud ja õige tee oli alati meelde tulnud. Mõtlesin, et läheks täna hoopis jala. Vaatasin seina pealt linnakaarti.

Võõra vihiku parandamine

Üks poliitik oli tahtnud ühte inimest tulistada, aga viimasel hetkel tulistaja peatati. Olin Paides. Magasin kaua, aga mitte lõpuni, sest enne tuldi mind äratama. Vanaema ja Siiri äratasid mind igal hommikul, nii ei maganud ma ükski päev välja. Läksin sauna ühte asja tegema, aga sinna tulid samal ajal ka võõrad.

*
Ajasin ühe klassivennaga juttu. Ta rääkis 20. sajandi teise poole ajaloost, mina ütlesin täienduseks, mida mina sel teemal lugenud olen. 1980. aastad olid olnud optimismi aeg. Siis ma olin söönud rõõmsana hommikusööki, kuulanud samal ajal raadiot ja pärast seda rõõmsana kooli läinud. Siis ei olnud ühtegi poliitikut, kellelt oleks midagi väga halba oodata olnud. Nüüd oli see aeg läbi, sest kogu maailmal lasus Putini vari.

*
Vaatasin oma vanu koolivihikuid. Küsisin, mis õigusega õpetajad punase pastakaga teiste vihikuid sodisid. Kui nad tahtsid vigu kätte näidata, siis nad oleks võinud märkida need eraldi paberile. Tegelikult õpilane kirjutas ainult enda vihikut, aga kui õpetaja oleks minu soovituse järgi teinud, siis ta oleks pidanud terve klassi vihikud ümber kirjutama. Istusin pingiridasid täis saalis ühel üritusel. Üritus sai läbi. Tõusin püsti, samal ajal üks rida minust taga pool istus üks tüdruk alles maha. Võtsin pintsaku seljast, et sellele särk alla panna. Tegin seejuures nõksutavaid liigutusi. Tüdruk võis arvata, et ma teen neid meelega, tegelikult ei tulnud mul lihtsalt teistsugused liigutused välja.

Hongkongi rõhumine

"Frankfurter Allgemeine Zeitung" avaldas mõne aja eest intervjuu Hongkongi raamatukaupmehega. Olevat lõppenud poliitika "üks riik, kaks süsteemi", mis andis varem Hongkongile teistsugused õigused kui ülejäänud Hiinale. Või mõned erandid on siiski veel alles. Hiinas on internetitsensuur, mida nimetatakse Suureks Hiina Tulemüüriks, kuid Hongkong jääb sellest veel välja. Hiina Tulemüüri nimetus on võrdlus kivist Hiina Müüriga, ainult et tänapäevase tulemüüri nimetus oli saksakeelses ajalehes millegipärast inglise keeles, mis seda võrdlust sakslase jaoks hägustab. Hongkongis toimuvad valimised, kuid kui rahvas valib opositsioonilise kandidaadi, siis ei luba Hiina tal saadikuna tööle asuda. Pole keelatud raamatute nimekirja, aga Hiina võime kritiseerivate raamatute kirjastajaid läheb kaduma. Kriitilisemad raamatud pannakse poes pimedamatesse nurkadesse. Suure Hiina esindajad on kokku ostnud Hongkongi ajakirjandusväljaanded. See tuletab meelde Eesti Euroopa Liitu astumise eelseid debatte, kus ühed arvasid, et välisinvesteeringud on alati head, aga teised nimetasid investeeringuid ründavaks kapitaliks. Hongkongis olevat oma kohalik identiteet tekkinud alles pärast seda, kui Suurbritannia valduse Hiinale üle andis. Nüüd näevad hongkonglased erinevusi paremini, näiteks oma kantoni dialekti erinevust Hiina valitsevast mandariini keelest. Tõepoolest, Teise maailmasõja aegsest "Postimehest" lugesin umbes samal ajal, kuidas tol ajal hongkonglased nõudsid Hiinaga ühinemist. Saksa propaganda tegi selle nõude arvatavasti küll tegelikust suuremaks. Paljudel praegustel hongkonglastel olevat topeltkodakondsus, et aegade veel halvemaks minnes emigreeruda. Pool miljonit kuni miljon inimest olevat seda juba teinud. Kuid parema meelega elaks intervjuu andja oma kodulinnas edasi.

Kirik labürindis

Kõndisime pimedas labürindis. Viimane asi, mis oli natukenegi valgustatud, oli üks kirik. Sellest kaugemale ei olnud võimalik kõndida, kuigi tundmatud käigud jätkusid.

*
Läksin oma vana Kaunase puiestee maja juurde, istusin telliskivimüüri taha ja vaatasin läbi selle aukude. Saabus ka üks vaenlane. Ta istus samuti maha, aga siis sai minu peale uuesti vihaseks ja kõndis edasi.

Blogi statistika aastavahetuseks

Loenduri blogger.com järgi on alates aastast 2010 vaadatud kõige rohkem järgmisi selle blogi sissekandeid:

2010. a. sissekannet "Karjapoisi avang" 1497 korda
2009. a. sissekannet "Matusekõne" 224
2013. a. sissekannet "Klassikokkutulek Valgamaal" 138
2016. a. sissekannet "Tartu Suve juhend" 131
2014. a. sissekannet "Napoleon III" 131
2010. a. sissekannet "Sünnipäevaroosid" 127
2011. a. sissekannet "Karl Ristikivi "Rohtaed"" 124
2013. a. sissekannet "Paberid maleklassis" 109
2006. a. sissekannet "Naljakad küsimused" 105
2013. a. sissekannet "Doktoritöö tagasilükkamine" 96

Loenduri analytics.com järgi vaadati 1. jaanuarist 31. detsembrini kõige rohkem järgmisi blogi osi:

avalehte 1523 korda
malerubriiki 509
võõrast linki free-share-buttons 445
võõrast linki sharebuttons 387
2010. a. sissekannet "Karjapoisi avang" 314
2009. a. sissekannet "Matusekõne" 186
ajaloorubriiki 104
2016. a. sissekannet "Tartu Suve juhend" 81
mälestusterubriiki 68
2016. a. sissekannet "Materjale Keresest" 59