"Candide"

"Candide ehk Optimism". Tõlkinud Merike Riives. // Voltaire. „Filosoofilised jutustused“. Tallinn. Kirjastus „Eesti Raamat“. 1979. Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Lk. 127–250 + märkused lk. 255–259.

Üheksandas klassis ütles ajalooõpetaja, et kes tahab viit saada, see lugegu läbi üks Voltaire’i raamat. Võtsin siis köite, mille pealkiri oli „Filosoofilised jutustused“, milles oli kolm jutustust, millest esimene kandis pealkirja „Zadig“. Tõlgendasin asja nii, et ühtede kaante vahel on kolm erinevat raamatut, aga õpetaja ainult „Zadigi“ lugemise eest viit ei pannud, sest tema tõlgenduses oli üks raamat üks köide. Mäletan, et alustasin ka teist jutustust „Mikromegas“, aga tol korral „Candide’ini“ ei jõudnud. Nüüd oli see vajalik seoses tõlketööga.

Voltaire’i nimetatakse vist tavaliselt filosoofiks, aga seda raamatut ma nimetaks ilukirjanduslikuks. Jutustustel võib olla küll filosoofiline tagamõte, aga üks tuttav kirjanik ütles, et kõik kirjanikud (või kõik suured kirjanikud?) on filosoofid.

Voltaire’i on nimetatud ka valgustajaks. Aga selle raamatu kommentaaridest on näha, et valgustamine ja varjutamine käisid koos, sest Voltaire raamatu kaanele oma nime ega pseudonüümi ei lisanud, vaid raamat ilmus anonüümselt. Kuna see sai kriitika osaliseks, siis oli selline samm ehk vajalik, et talle jääks vabadus kokkuvõttes rohkem raamatuid avaldada. Raamatust Rousseau kohta mäletan, et seal oli kirjas, et Voltaire ütles oma teoste autorsusest naeratades lahti, aga Rousseau ei olnud selleks valmis. Portreemaalil Voltaire tõesti naeratab, aga tema jutustuse kommentaarides öeldakse, et enda sõnul ajas teda vihale, kui teda selle raamatu autoriks nimetati. Raamatu enda lugemine olevat talle küll oma sõnul nalja teinud. Mulle ei teinud.

Siiski leian sarnasusi selle Voltaire’i teose ja oma esimese luulekogu vahel, et mõlemas võidakse maailma kiita, aga irooniliselt, et tegelikult on asjad halvasti.

Ühest ajalooraamatust olen lugenud, et valgustuse mõjul ühiskonnas vägivald vähenes, aga Prantsuse revolutsioon tõi selle tagasi. Antud Voltaire’i teost lugedes mul tekkis küsimus, kas rohke vägivalla kujutamine ikka vähendas vägivalda. Vägivalda kujutab Voltaire küll selle kritiseerimiseks, aga tänapäeval räägitakse, et teleekraanil vägivallastseenide näitamine suurendab nende arvu ka elus.

Kommenteerija leiab, et Voltaire’i jutustuses toodud vihjetele on vasted tegelikus elus. Mulle tundub, et ilukirjandusteos võib mõne koha peal üldistavam olla. Autoritekstis öeldakse, et eunuhhid võivad hakata riike valitsema, kommentaator seostab seda ühe konkreetse eunuhhiga. Vast on neid ka maailma ajaloos mitmuses olnud.

Kõik kommentaarid otsivad seoseid Voltaire’i ajast või tema ajaks aset leidnust. Aga kui eeldada, et teos on üldistav, siis võib kontrollida ka, kas sarnased nähtused on kordunud Voltaire’ist hiljem. Piibel ja Nostradamus on teinud tulevikuennustusi, nende puhul on püütud leida seoseid kirjutamisajast hilisema ajaga.