"Vennad Karamazovid" I

F. M. Dostojevski. „Vennad Karamazovid. I köide“. Kirjastus Osaühing „Loodus“. Tartu, Tallinn 1939. 495 lehekülge.

See on teine Dostojevski raamat, mille ma läbi lugesin. Esimene oli „Idioot“, mille peategelane oli mitte hilisemas tähenduses idioot minimaalse IQ mõttes, millisest tähendusest olevat veel hiljem samuti loobutud, vaid langetõbine ehk epileptik. See olevat olnud ka autori enda haigus. Nüüd loetud köites on sellest haigusest samuti juttu, aga see ei esine peategelasel, vaid ühel kõrvaltegelasel.

Varem olen lugenud vene kirjandusest Turgenevi romaani, kus üks tegelane läheb raamatu lõpul kloostrisse. Dostojevski peategelane läheb kloostrisse juba raamatu algusepoole ja kloostrielu on seestpoolt detailsemalt kirjeldatud kui Turgenevil, vahepeal olen vene kloostritest lugenud ka Bloki luuletustest. Ise olen tõlkinud inglise keelest Carlyle’i raamatut, kus on juttu Inglismaa keskaegsest kloostrist. Osa Carlyle’i raamatust on kirjutatud kloostrielaniku käsikirja põhjal ja selline kujutletav käsikiri on ära toodud ka Dostojevskil.

Aga Carlyle kirjutas romantismiperioodil ja arvas, et raamatuid tasub kirjutada ainult kangelastest. Dostojevski juba vabandab, et ta kirjutab inimestest, kes kangelased ei ole. Et ta veel vabandab, selle põhjal järeldan, et romantism ei olnud veel täielikult kadunud, aga realismi idud on juba olemas.

Romantilistes romaanides lähevad ennustused täide. Kui keegi näeb unenägu või viirastust, siis läheb nii, nagu see ennustab. Dostojevski tegelaste ennustamisvõime on väiksem. Ühest ajalooraamatust olen lugenud, et keskajal oli surmaeelne pihtimine võimalik, sest surma aeg oli ette teada – rasketest haigustest enam ei paranetud. Tänapäeval olevat surma aja ennustamine raskem, sest meditsiin suudab ka raskes seisundis haigeid päästa. Dostojevski tegelastel surma aja õigesti ennustamine ei õnnestu.

Raamatus on ka jutustaja teadmatusele viitamist. Jutustaja ütleb end osasid asju teadvat ja osasid mitte. Vähem teab ta raamatu sissejuhatuses ja köite lõpus, keskel, kui jutustamine suurema hoo sisse saab, teab ta detaile täpsemalt.

Ka raamatu tegelased ei tea ise täpselt, mida nad tahavad. Sündmustes toimuvad pöörded, kus plaane korduvalt muudetakse, antakse soovitusi, mida ei täideta, tehakse ähvardusi, mida täide ei viida, haudutakse salaplaane, mida ei teostata.

Raamatus kasutatakse kontrastide põhimõtet, kus kontrastid ei ole täielikud. Taoismi märgil on valge ala sees must täpp ja musta ala sees valge täpp, mis pidavat tähendama, et hea ja kuri segunevad. Dostojevskil on üks vend munk ja teine ateist, aga munk ütleb vahepeal, et võibolla ta ei usugi Jumalat, ateist aga, et võibolla tema usub. Kuritegijale saab osaks rahva lugupidamine ja vagale inimesele põlgus, sest neid mõistetakse valesti. Tuleb meelde Napoleoni ütlus, et ajalooraamatud on tegelikult puhtalt fantaasiateosed. Ajaloolased ei pruugi tõde välja selgitada, vaid esitavad oma arvamuse.

Eelmisena loetud Baconi esseederaamatus öeldi, et armastus toob halba, mis näitab, nagu seda sõna oleks mõeldud kitsas tähenduses, Dostojevski tegelased aga arvavad, et kõiki ja kõike peab armastama, omistades sõnale ilmselt laiema tähenduse. Keegi on öelnud, et armastus käib koos vihkamisega. Dostojevskil esineb raamatus ka seda sõna, aga vähem. Eesti keele sõnade tähendusväljad võivad olla kolmandad kui inglastel või venelastel. Inglise keeles olevat sõbra ja vihkamise sõnad eesti keelest laiema tähendusega.

Tänapäeva lugejale, keda usuteemad vähem huvitavad, võib see romaan olla igavam. Osasid inimesi huvitavad need teemad siiski ka tänapäeval. Piiblit võib pidada tähtsaks kultuurinähtuseks, mille üle arutlevad ühtviisi nii erinevad ristiusu harud kui ka ateistid Piibliga vaieldes. Nagu eurodebati ajal huvitas Euroopa Liidu teema nii sinna astumise pooldajaid kui ka vastaseid, mistõttu nad võisid teemat tunda paremini kui pärast otsuse langetamist. Dostojevskil üks tegelane usub, et ta läheb põrgusse, aga ennustusi selle kohta, milline põrgu välja näeb, teeb ta ikkagi ristiusule tuginedes.

Kui mõni ilukirjanduslik raamat on kultuuris hästi tuntud, võidakse ka selle üle mõtteid vahetada. Dostojevski kohta olen ma kuulnud erinevaid arvamusi. Üks lugeja nõustus, et „Idioot“ on raske raamat, aga arvas, et hea raamat avaldabki lugemisel vastupanu. Teine teadis küll raskeid autoreid, aga „Idiooti“ selliseks raamatuks ei pidanud.