Tugevad ja nõrgad küljed

Tervis logiseb mitmest kohast. Ei tea, mida ette peab võtma. Blogi kirjutamist peab jätkama. Eile kirjutasin kaks kirja listi. Üks oli India ja teine Valga teemaline. Need teemad polnud enda valitud, vaid teise listi saadetud kirjadest võetud. Igapäevane blogis kirjutamise teema on unenäod, aga mitte päris igapäevane, sest täna nägin sellist unenägu, millest ei taha kirjutada. Täna peaks võibolla ühte asutusse minema. Ma olen asutanud blogi, kodulehekülje, ühe kirjalisti ja kaks feisbuki gruppi. Lisaks olen kasutanud teiste asutatud asju. Mille poolest kodulehekülje tegemine on rohkem asutamine kui raamatu välja andmine? Kas asutamine on raamatu trükki andmine või käsikirja kirjutamine? Kas minu koolivihikud on enda või õpetaja asutatud? Enda tarvitusele võetud vihikud on huvitavamad kui õpetaja käsul täis kirjutatud. Aga huvitav oli ka, kui teine laps mulle vihiku laenas, et ma sellesse juurde kirjutaks. Üks päev mõtlesin välja viie kirjutamata luuletuse, viie romaani, viie novelli, viie maali ja viie karikatuuri teemad. Ma ei kirjutanud neid mõtteid üles, mistõttu kõik ei ole enam meeles. Hiljem mõned mõtted kirjutasin, aga ainult nii palju kui väiksele märkmikuleheküljele mahtus. Minu raamatuid halvustatakse ja minu kirjadele ei vastata. Võiks arvata, et teised ei ole nii andekad kirjutajad, et igale kirjale vastata, aga feisbuki andmetel tundub, nagu peetaks hoopis mind andetuks kirjutajaks. Enda antud hinne ja teiste antud hinne ei pruugi kokku langeda. Tegelikult kui magistriõppesse astumisel sai endale ise hindeid panna, hindasin ma ennast rangemalt kui ülikool oli hinnanud. Aga see ei ütle veel, milliseid hindeid ma teistele oleksin pannud. Mul on soovitanud oma teoseid mitte avaldada inimesed, kelle looming meeldib mulle vähem kui enda oma. Ma ei pea ennast igal alal parimaks, ma pole helilooja, autojuht ega hambaarst, aga oma kirjutiste ja mõtetega olen enam-vähem rahul. Üks päev küsiti mult toidu maitse kohta ja vastasin hiljem, et söömine pole nii huvitav kui mõtlemine. Soovitati, et ma ühendaks söömise ja mõtlemise. Vastasin, et söögitegemise saab ühendada, mitte söömise. Või milleks söömine endale nii meeldivaks mõelda, et paksuks läheb? Süia saab natuke aega järjest, mõtlemisega tegeleda kogu ülejäänud päeva.