Mesi on paksem kui vesi

Elu on ainult vahepeal meelakkumine. Mesi ei ole võibolla kõige maitsvam toit. Mesi on maitsvam siis, kui panna seda leiva või saia peale, mitte lusikaga otse suhu pannes. Kas siis elu ongi parem, kui lakkuda kordamööda mett ja leiba? 'Mett ja leiba' kõlab nagu 'vett ja leiba'. Osad arvavad, et riimid teevad elu halvemaks, aga mida teha, kui neid tuleb otsimatagi pähe? Kui väga palju seoseid pähe tuleb, siis see võib tulla haigusest. Olevat vahe, kas pähe tulevad õiged või valed seosed. Kui meelde jätmisele aitavad seosed kaasa, siis kas haigus ei või mälu parandada? Haiguse teeb sellest võibolla, kui seosed põhjustavad inimesele või teistele inimestele kannatusi. Mulle valmistab kannatusi, kui prilliklaasid määrduvad, kui ma ei tea, kuidas saada suuremat vanaduspensioni ja kui minu teoseid ei taheta avaldada. Blogis saan ma lühemaid tekste avaldada, aga kahtlane on, kui palju peale robotite lugejaid on. Kui mõne inimese parim sõber on koer, siis mõnel võibolla ka robot. Mul oli hea meel, kui mulle mängukaru kingiti, kuigi praegu võiks mõelda, et ta oli elutu. Aga tol ajal ta elutu ei tundunud. Mulle tundub, et kirjutamine teeb tuju paremaks. Kui ma oleks selle jutu paberile kirjutanud, siis poleks lugenud isegi robot. Või paber on nagu elusolend, et ta vananeb ja tema näole lisandub kortse.