"Vennad Karamazovid" II

F. M. Dostojevski. „Vennad Karamazovid. II köide“. Vene keelest tõlkinud J. Kurfeldt. F. M. Dostojevski kogutud teosed XIV. Kirjastus osaühing „Loodus“. Tartu, Tallinn 1939. 336 lehekülge.

Mäletan, et 1990. aastatel lugesin Ameerika kirjaniku Faulkneri raamatut, mille saatesõnas oli võrreldud vene ja ameerika kirjanikke. Ühelt poolt peeti sarnaseks Faulknerit ja Dostojevskit, teiselt poolt Hemingwayd ja Tolstoid. Esimese kirjanikepaari teostes esinevat mitu häält ja teisel üks hääl. Leidsin, et mulle meeldib esimene meetod rohkem. Nüüd loetud kaheköitelise romaaniga on tõesti nii, et ühel köitel on üks ja teisel teine peategelane, need on üksteisest küllaltki erinevad, lisaks esineb romaanis jutustaja hääl.

Esimesel köitel on peategelaseks üks ja teisel teine vend. Jäi meelde, et esimeses köites esinesid osad tegelased ees- ja isanime järgi, aga peategelane hüüdnimega. See vend, kes peategelane ei olnud, oli nimetatud veel päriseesnime, mitte hüüdnimega. Teises köites saab ta lugejale tuttavamaks ja siis nimetatakse ka teda hüüdnimega. Vene keeles saab samast eesnimest moodustada erinevaid hüüdnimesid. Maletrennis sellise eesnimega õpilane käis ja hüüdsime teda kindla venepärase hüüdnimega. Romaanis on aga samast eesnimest moodustatud teine ja kolmas hüüdnimi.

Mõtlesin, et on räägitud, et kuigi inglise keeles ei eristata tänapäeval asesõnu ’sina’ ja ’teie’, on öeldud, et sama tuleb välja, kui ühtesid nimetada ees- ja teisi perekonnanimega. Monarhe on samuti nimetatud eesnimega, aga vene keeles päriseesnimi paistab olevat siiski ametlikum kui tüüphüüdnimi, sest ei ole kuulnud, et neid hüüdnimesid moodustataks keisri nimest. Kuigi valitsejal võib olla muu hüüdnimi, nagu Julm või Suur, mis sarnanevad indiaanlaste nimedega.

Paksu raamatu eelis on, et raamatu lõppu jõudes on tähtsamate tegelaste nimed juba meeles. Esimese köite esimestes peatükkides oli tegelasi küll tutvustatud, aga algul ei jäänud võõrapärased nimed hästi pähe, raamatu lõppu jõudes oli juba kergem lugeda.

Raamatu sisu kohta ei taha ma kõike mittelugenutele välja lobiseda. Ka autor ei lobise kõike välja. Mõnda asja nimetab ta ette juba siis, kui tegevus ei ole veel sinnamaani jõudnud, teisi ei ütle isegi tagantjärele. See on mõeldud ilmselt pinge kruvimiseks. Teise köite lugemine läks hoogsamalt, eriti selle kõige viimane osa. Otsustasin, et enne ma magama ei lähe, kui raamat läbi saab.

On selge, et üks tegelane on vagam ja teine patusem, aga tegevust saab arendada selle ümber, et jätta lahtiseks, mitmes kuriteos ta täpselt süüdi on ja mitu tegelast on kuritegudes süüdi. Ühiskonna kohta üldistuste tegijad ei pruugi sellistesse detailidesse laskuda. Jaan Tõnisson ütleb kokkuvõtlikult, et kui ühiskonnas tarvitatakse rohkem alkoholi, siis sooritatakse ka rohkem kuritegusid. Sorokin ütleb, et kui ühiskond on kriisis, siis saadab kindla teo korda kas üks või teine inimene, kas ühel või teisel ettekäändel.

On inimesi, kellega loetavaid raamatuid arutada. Kui mainisin, et loen Dostojevskit, küsiti, kas tõlkija on Tammsaare. Mäletasin ka, et Tammsaare ja Dostojevski loomingut on võrreldud, aga vastasin, et vähemalt selle raamatu tõlkija Tammsaare ei ole. Seepeale vaadati raamatukogu kataloogist, mida Tammsaare on tõlkinud. Kataloogi andmetel on ta Dostojevskilt tõlkinud ainult „Kuritöö ja karistuse“. Dostojevski nüüd loetud raamatu tegelased mainivad, et romaanikirjanikest on nad lugenud Turgenevit ja pooldavad realismi. Kahe köite lugemise vahepeal vaatasin entsüklopeediasse, kus Dostojevskit nimetati ajas muutunuks, aga ei kasutatud realismi, vaid romantismi sõna, et see teda huvitas.

/TÄIENDUS: Seda sissekannet kirjutades mõtlesin, et tegemist on viimase köitega, aga veel ei ole./