Francis Bacon "Esseed"

Francis Bacon. „Esseed“. Inglise keelest tõlkinud Ilmar Vene. Ilmamaa, Tartu 2018. 263 lehekülge.

Sain läbi teise Baconi raamatu. Esimene ilmus „Loomingu Raamatukogus“ ja teine sarjas „Avatud Eesti raamat“. Mõlemat hakkasin lugema ühe konkreetse lõigu otsimiseks. Teisena loetud raamatu järelsõnast selle ka leidsin.

Tõlkija on kirjutanud raamatule järelsõna, milles juhib lisaks tähelepanu, et on olnud kaks sarnaste asjadega tegelenud Baconit. Sellest raamatust ma ei leidnud nende eluaastaid, aga otsisin mujalt välja, et Roger Bacon elas umbes aastatel 1214–1294 ja Francis Bacon aastatel 1561–1626. Esimene tähtsustas eksperimente ja teine ütles, et teadmine on jõud. Teadmisi saab eksperimendi teel, aga ka õpikutest teiste tehtud eksperimentide tulemustest lugedes.

Kooliõpikutes esines Baconi nimi vist ainult teaduse edendajana, aga nüüd loetud raamatust on näha, et lisaks oli ta usklik inimene. Baconi üks argument Jumala olemasolu tõestamiseks on, et peab olemas olema mõistuslik jõud, et maailmaruumis leiduvat ainet kehadeks kokku koondada. Tänapäeva teadus leiab, et piisab gravitatsioonist ning elektrilistest ja keemilistest sidemetest, mis toimivad ka eluta looduses.

Üks aasta ülikooli õppehoones toimunud mõtteloo metodoloogia seminaris räägiti, et teadusele teadaolevatel andmetel ei olnud ateismi tänapäeva mõistes olemas enne 18. sajandit. Baconile paistab selle olemasolu aga teada olevat, ta räägib, et leidub ateiste Jumala olemasolu eitajate mõttes, kuigi ateismi sõna kasutatavat tõesti ka laiemas tähenduses.

Raamat koosneb mitmesugusel teemal esseedest. Esseesid omavahel võrreldes on võimalik leida autori järjekindlusetusi. Ka selles suhtes, et teemad on nii mitmekesised, kui autor ise kritiseerib liiga mitmekülgseid inimesi. Või selles, kui ta ühes essees ütleb, et mõtteid peaks varjama, sest alasti mõtted olevat sama halvad kui alasti kehad, aga teisel korral kirjutab, kui kasulik on sõpradega nii rõõme kui ka muresid jagada. Ühel juhul ta kirjutab, et valelikkus ja kavalus on negatiivsed nähtused, teisel juhul, kuidas need võivad sõjas edu tuua.

Kui 20. sajandi autor Sorokin oli nii revolutsioonide kui ka sõdade vastu, siis Bacon näib pidavat esimesi halvemateks kui teisi. Mässe tahab ta ära hoida, aga erinevate maade valitsejaid, kes oma riigile maad juurde toovad, ta imetleb. Mainides küll, et roomlased ei alustanud sõdu ilma ettekäändeta. Mõtlesin, et sõdade ja revolutsioonide vahel on tõesti erinevusi. Revolutsiooni korral võib ohvrite arv olla ka väiksem, aga kui sõjas võivad olla mõlema poole väed oma valitsejale kuulekad, siis revolutsiooni ajal hakatakse valitsejale vastu. Bacon on autor, kes tahab võimudega hästi läbi saada

Esseed on kirjutatud ajal, kui on toimunud juba reformatsioon. Bacon on selle poolest usuliselt salliv, et sallib nii protestantismi kui ka antiikaegset ja loodusrahvaste paganlust, aga katoliiklust ta ususõdade ajajärgul korduvalt kritiseerib. Seevastu Ida-Euroopa õigeusk ei leia üldse mainimist.

Esseedes esitatakse rohkelt praktilisi nõuandeid. Bacon teeb seda üsna käskival toonil, nagu eeldaks, et tema maitse langeb enamasti kokku kõigi maitsega. Vaid ühes essees märkasin, et talle tuleb meelde, et mõne asja võib maitse asjaks jätta ja kõigi arvamused ei pruugi kokku langeda.

Või teine selline valikuvabaduse jätmine on, kui Bacon kirjutab abielu küsimusest. Pärast reformatsiooni leidub inimesi, kes arvavad, et kõigi tervete inimeste või üldse kõigi kohustus on abielluda, aga Bacon nimetab nii abiellumise kui ka vallaliseks jäämise eeliseid.

Vahel ütleb keegi, nagu oleks kõige tähtsam asi armastus, aga Bacon kirjutab, kuidas armastus toob halba ja suurmeestele on see tunne võõras. Seevastu hindab ta headust. Aga erinevad inimesed võivad erinevate sõnadega sama asja mõelda. Ma pole kindel, kas Bacon headuse all ja Sorokin armastuse all ei mõtle ühte ja sama. Bacon paistab silmas pidavat vaid sugude vahelist armastust, mainimata selles kohas Piibli käske Jumalat ja ligimest armastada.

Järelsõnas arvatakse, et Bacon elas kahe ajajärgu, keskaja ja uusaja piiril, täpsemalt renessansiajal. Ühe dateeringu järgi algas Inglismaal uusaeg alles Baconist hiljem Inglise revolutsiooniga, aga teise järgi juba varem reformatsiooniga.