Václav Havel. „Keskendumisraskused. Näidend 2 vaatuses“. Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver. „Loomingu Raamatukogu“ 1989, 52 (1672). 64 lehekülge.
Tšehhoslovakkia presidendid Masaryk ja Havel tegid mõlemad enne presidendiks saamist kirjatööd. Loetud näidendist ja selle järelsõnast tuleb välja, et nagu Masaryki, huvitas ka Havelit sotsioloogia. Ainult et Havel ei saanud oma päritolu tõttu ülikoolis õppida neid aineid, mis teda kõige rohkem huvitasid.
Peeter Olesk on kritiseerinud, et raamatutes teadlastest ei ole teadlasele omast mõttepinget. Kirjanikest kõik ei pruugi nii suurt mõttepinget tunda, sest osad eelistavad kirjutada võimalikult spontaanset teksti. Haveli näidendis on juttu ka teadlase tööalasest tegevusest. Ei kirjeldata küll mõtteid, aga nendest mõtetest rääkimist. Vaheldumisi on konkreetsena ära toodud tööalase teksti dikteerimine ning meeste ja naiste vaheliste suhete küsimused. Viimased põhjustavad küll tegelaste vahel rohkem dialooge kui teadusteema. Olen mõelnud, et lasteraamatutes on palju juttu toidust, aga toitu mainitakse sageli ka selles täiskasvanute näidendis. Osalt on see midagi ulmekirjanduse sarnast. Üks teine tšehhi kirjanik olevat lasknud käibele sõna robot, Havelil on oluline asi raamatus varane arvuti.
Vaatasin „Loomingu Raamatukogu“ 50. aastapäeva registrist, et seal on nimetatud kahte Haveli raamatut. Esimene, mida ma pole veel lugenud, ilmus Praha kevade aastal 1968. Aasta lõpul ilmselt poleks enam saanud, praegu loetud raamatu saatesõna järgi Haveli raamatuid pärast seda ka Tšehhoslovakkias ei avaldatud, vaid ta oli poliitvang ja teda avaldati ainult vabas maailmas. Ühest väliseesti lehest lugesin, kuidas väliseestlased olid Tšehhoslovakkias aastal 1968 alanud reformide suhtes skeptilised, sest neid teostati kommunistide juhtimisel. „Loomingu Raamatukogust“ selgub, et samal põhjusel oli nende suhtes skeptiline ka tšehh Havel. Aga ta aktiviseerus vabadusvõitlejana Nõukogude vägede sissetulekul, selle asemel, et Eesti juunikommunistide moodi tugevama poolele minna.
Boriss Uspenski. „Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid“. Tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik. Ilmamaa, Tartu 2013. Loetud leheküljeni 294, kokku 664 lehekülge.
See raamat on tõlgitava Masaryki raamatuga teemalt sarnane, aga teistsuguse nurga alt. Masaryk eelistas läänlasi slavofiilidele ja kiitis, et Peeter I tegi Venemaa läänelikumaks. Masaryki raamatut esimest korda lugedes jätsin küll nimetamata, et Masaryki raamatu järgi on läänlase sõnal kitsam ja laiem tähendus, ma nimetasin laiemat, Masaryk ise eelistab kitsamat, mille järgi on see vaid 19. sajandil slavofiilsusele vastuseis, kuigi ta kirjutas teistsuguste nimetuste all ka nendest, kes on läänlased laiemas tähenduses.
Uspenski on Peeter I tegevuse suhtes kriitilisem. Masaryki järgi on Peeter I ajal jätkunud usureformid reformatsioon Venemaal. Aga reformatsioon Läänes tähendas muuhulgas kirjaoskuse levitamist, Uspenski järgi Peetri ajal venelaste kirjaoskus vähenes. Peeter I ei läinud küll üle ladina ega gooti tähestikule, aga muutis vene tähestiku Lääne omale osaliselt sarnasemaks, nähtavasti kõik ei saanud siis uut moodi tähestikku selgeks.
Masaryk oli rahul, et Peeter tõi pealinna Moskvast uude kohta, mis muutnud Venemaa euroopalikumaks. Uspenski aga näitab pealinna kolimise teist külge, et nüüd tohtis kivimaju ehitada vaid uues pealinnas, Moskva seevastu muutus kivilinnast puulinnaks.
Erinevusi Masaryki ja Uspenski vahel on ka teiste ajalooperioodide kirjeldamisel. Masaryk kirjutab, et Venemaa on vaadanud Lääne poole ja mongoli-tatari ike Venemaale nii sügavat jälge jätnud ei ole. Uspenski järgi on jälg siiski olemas, ainult seda olevat vähe uuritud.
Hiljuti kritiseerisin ühte loetud magistritööd, et see on liiga referatiivne. Uspenskile sellist etteheidet teha ei saa, aga tal esineb teine probleem, et kui ta arutlema hakkab, ei saa kõigi mõtetega nõus olla. Näiteks arvab Uspenski, et malet mängides ei ole vaja tekkinud seisule eelnenud käike mäletada. Nii see siiski ei ole, sest eelnevatest käikudes sõltub, kas saab viiki nõuda ning kas etturi möödalöömine või vangerdus on veel lubatud. Ühes malenurgas kirjutati, et maleülesannete koostamise võistlustel on tingimus, et kuigi ülesanne on vaid üks seis, peab see seis olema algseisust tulenev. Ja maleõpikus soovitatakse maletajal igal käigul mõelda, kas ta on lauale tekkinud seisu juba varasemas elus näinud, et kasutada ära varem omandatud kogemused.
Ma ei olnud unenägude üleskirjutajana nõus ka kõigega, mida Uspenski arvas unenägude kohta. Raamatus on trükitud ära oletus, et võibolla unenägudes liigub aeg vastupidises suunas kui ärkvel olles. Päris nii see siiski olla ei saa, muidu peaks unesrääkija rääkima tagurpidi ja uneskõndija ei saaks alustada teekonda oma voodist.
Arvasin Uspenskist erinevalt ka ajaloo mõistest. Olen ka varem kirjutanud, et minu definitsiooni järgi on ajalugu lugu kõigi aegade kohta, Uspenski erinevalt minust või Masarykist nõustub nendega, kelle arvates ajalugu on vaid minevik. Uspenski kultuuriteoorias on minevik aga oluline, sest erinevalt tema maleteooriast tähendab kultuur tal alati mineviku mäletamist. Kas siis see inimene on kultuursem, kellel on parem mälu ja kes on seetõttu kättemaksuhimulisem? Kas futuristid olid kultuuritegelased või kultuurihävitajad, kui nad tahtsid mineviku kultuuriga sidemeid katkestada?
Uspenski teine seisukoht kultuuri kohta on, et kultuur esineb vaid inimestevahelises suhtluses, mitte üksikisiku jaoks eraldi. Aga sahtlisse kirjutav autor ei tea ette, kas keegi teine tema sahtli avab või mitte. Ja ka raamatu müüki panemise korral ei tea kindlalt ette, kas seda ostetakse või lugemise korral hiljem mäletatakse. Vaid ühe inimese mõtetesse jääv luuletus on minu meelest siiski kultuursem tegu kui teisele inimesele kallale minemine.
Uspenski kirjutab, et Venemaal on olnud vastuseisu mitteõigeusklike keelte kõnelemisele. See on mulle endale tuttav, et lapsena oleksin tahtnud õppida koolis vene keele asemel soome keelt ja praegu häirib mind kõige rohkem inglise keele liigtarvitamine. Uspenski näitab, et kuigi kreeklased olid samuti õigeusklikud, pidasid venelased ennast paremaks ka kreeklastest, põhjendades seda sellega, et vene õigeusk on uuem. Nikoni ja Peetri I reformide ajal vanausuliseks jääjad aga uut ei tahtnud, vaid arvasid, et õiged on sellised usurituaalid, mis on traditsioonilised.
T. G. Masaryk tšehhikeelses vikipeedias aadressil https://cs.wikipedia.org/wiki/Tom%C3%A1%C5%A1_Garrigue_Masaryk loetuna masintõlkes inglise keelde. Konspektis 28 alajaotust.
Enne eelmise aasta eriolukorda jäi mul raamatukogus lugemas käies pooleli kaks asja, üks neist oli ajakirjanumber ja teine ungarikeelse paberentsüklopeedia artikkel Masaryki kohta, mida lugesin sõnaraamatu ja grammatikatabelitega. Selgeks saamata keeli tõlgib tegelikult tõlkeprogramm paremini kui inimene, kuigi inglise, saksa ja vene keelt eelistan oma peaga tõlkida või lugeda.
Tšehhi president on olnud kirjanik Havel, keda on võrreldud samasse perioodi kuulunud Eesti kirjanikust presidendi Merega. Hiljutised Eesti presidendivalmised võitnud Karist saab võibolla varasema Tšehhoslovakkia presidendi Masarykiga paremini võrrelda, vähemalt on mõlemad ülikooli taustaga.
Varem loetud kirjanduses olid veidi erinevad väited Masaryki vanemate rahvuse või keeleoskuse kohta. Tšehhikeelne vikipeedia teab vast täpsemalt, et Masaryki isa oli slovakk ja ema rääkis saksa keelt paremini kui tšehhi keelt. Varem loetud kirjanduses pole mainitud, aga vikpeedia järgi pole kindel, et Masaryki ametlik isa oli tema bioloogiline isa, kuid perekond on geeniuuringuga kontrollimise keelanud. Masaryki isa omandanud kirjaoskuse alles poja käest. Katoliiklikul maal võib olla kirjaoskamatust rohkem kui Eestis. Masaryk ise lahkunud katoliku kirikust ja liitus ühe protestantlikuga.
Raamatut Venemaa kohta, mille ma tõlkimiseks valisin, nimetatakse vikipeedias Masaryki kõige kuulsamaks. Võibolla see poleks nii kuulus, kui esimene trükk poleks ilmunud saksa keeles, millel on rohkem oskajaid. Artikli alumises osas on Masaryki raamatute nimekiri, millest suurem osa on ilmunud enne Tšehhoslovakkia iseseisvumist. Kahte mälestusteraamatut, mida ma olen lugenud, aga millel Masaryk oli ainult pooleldi autor, ma nimekirjast ei leidnud, kuigi oli üks kolmas mälestusteraamat.
Masaryk oli filosoofiaprofessor. Sel ajal oli tšehhidel ainult üks ülikool, aga Masaryk tegeles ka teise asutamisega, mis avamisel sai tema nime. Elusa inimese järgi asjade nimetamine ei tundu kõige tagasihoidlikum, aga Masaryki tagasihoidlikkust tuuakse artiklis välja sellega, et ta eelistas eelkäijatest odavamaid autosid.
Varem olen lugenud Masaryki karskusest ja vähesest söömisest, vikipeedias seda teemat välja ei tooda, võibolla see ei sobitunud hästi teiste tšehhide alkoholisõprusega. Varem loetud kirjanduses toodi Masaryki tervislike eluviiside hulgas välja ka silmade hoidmiseks vähem lugemist, aga vikipeedia järgi neljandat korda presidendivannet andes ta lihtsalt ei näinud vande teksti paberilt maha lugeda, mäletamata seda tervikuna ka peast ja saades vande antud vaid etteütlemise järgi. Raamat vene filosoofiast näitab, et nooremana on Masaryk lugenud palju, ta ei ole kursis mitte ainult mõtlejate seisukohtadega, vaid ka nende elu jooksul toimunud seisukohtade muutustega.
Varem loetud kirjanduse järgi suutis vaid Masaryki isik tšehhe ja slovakke ühendada, kuid vikipeedia järgi kommunistid ega slovaki rahvuslased Masaryki presidendiks valimise poolt ei hääletanud. Võibolla kõik slovakid ei liigitu slovaki rahvuslasteks. Vikipeedias igal juhul on näidatud, et Masarykile on ausammas püstitatud ka Slovakkias. Konkreetse presidendikandidaadi vastu hääletamine ei pruugi veel tähendada ühisriigi vastu olekut, nagu Enn Tarto kandideeris Tunne Kelami vastu Eesti Komitee esimeheks, aga ei loobunud Eesti Kongressi saadikuvolitustest.
Masaryk valiti Tšehhoslovakkia presidendiks neli korda, üks ametiaeg peale esimese lühema kestis seitse aastat, aga viimasel ametiajal ta astus vanaduse tõttu ennetähtaegselt tagasi. Masaryk kuulunud liberaalsesse tsentrisse, teda kritiseeritud vasakult ja paremalt. Masaryki erakondade nimesid saaks tõlkida samasugusteks, nagu olid Eestis Tõnissoni parteide nimed, ainult vastupidises ajalises järjekorras – Rahvaerakond ja Eduerakond. Austria-Ungari ajal on Masaryk enne noortšehhidega liitumist kuulunud realistide rühmitusse ja ka Tõnisson on nimetanud enda poliitikat realistlikuks.
Masaryki rahvuspoliitika puhul nimetatakse ka Esimese maailmasõja ajal arutusel olnud varianti luua suurem slaavlaste riik, kuhu kuuluksid nii tšehhid kui ka serblased. Tšehhid ja slovakid on mõlemad lääneslaavlased, aga serblased lõunaslaavlased. Muude rahvuste puhul nimetatakse Masaryki toetust juudiriigi loomisele. Nimetatakse ka Masaryki toetust demokraatlike riikide liidule, mille teostumiseks peetakse vikipeedias praegust Euroopa Liitu, aga võibolla tšehhid ületähtsustavad siin Masaryki osa, sest Euroopa integratsioonil on olnud ka teisi soovitajaid.
