"Postipapa"

Malle Salupere. „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis“. Tänapäev, 2006. 368 lehekülge.

Malle Salupere oli autor, kellele meeldis nii poliitika kui ka ajaloo üle vaielda. Osa vaidlemist tuleb sellest, et teised autorid tõepoolest eksisid. Raamatus Jannsenist kirjutab Salupere peategelasest peamiselt kiitvalt, aga vaidleb nendega, kes on Jannsenit kritiseerinud või faktidega eksinud. Salupere leiab, et Jannseni suhtes on oldud liiga kriitilised. Ma lugesin hiljuti isa antud viidete põhjal, et Jannseni kohta ilmus erinevates lehtedes palju kiitvaid artikleid Saksa okupatsiooni ajal aastal 1944, neile Salupere viidanud ei ole. 1944. a. artiklid ütlevad, et Teise maailmasõja tingimustes on hakatud Jannsenit kõrgemalt hindama kui varem. Aga järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal hinnati Jannsenit trükki pääsenud teostes madalamalt kui Jakobsoni, nii oli see ka 19. sajandil Jannseni elu lõppjärgus.

Tõlkides Carlyle’i lugesin, et elu lõpul pidi Carlyle kirjatööst loobuma, kuna tema käsi oli haige ja dikteerimise abil kirjutamine ei tulnud välja. Salupere kirjutab, et ka Jannsenil oli juba aktiivsel eluperioodil käsi haige, see oli üks põhjus, miks kirjutamisülesandeid anti Jannseni tütrele Koidulale. Lõpuks tabas Jannsenit veel rabandus ja kuigi ta jäi ellu, kaotas ta töövõime täielikult. Salupere arvates olid Jannseni rabanduses süüdi tema vastased. Minu meelest ei saa terviseprobleeme nii kindlalt ühe põhjusega seostada. Kõik poliitikud saavad sõimata, aga mõned neist elavad väga vanaks. Piltidelt on näha, et Jannsen oli ka ülekaaluline. Kui võrrelda ajalehes trükitu mahtu ja toimetuse väikest koosseisu, siis oli Jannsen ilmselt ka ületöötaja. Ja kui ta rabanduse sai, ei olnudki ta enam väga noor.

Salupere on uurinud lisaks trükitud ajalehtedele ka Jannseni päevikuid ja kirjavahetust. Päevikut ei pidanud Jannsen kogu elu, aga kui ta seda nooremana tegi, kirjutas ta päevikut saksa keeles. Võib tekitada küsimusi, miks pidi eestluse ärataja kirjutama saksa keeles, aga võibolla on sellega nii nagu lugesin hiljuti Luksemburgi ajaloost, et Luksemburgis kasutatakse erinevaid riigikeeli erinevas funktsioonis. Kui harjutada vahepeal ka võõrkeeles kirjutamist, siis see võib aju arendada. Mati Hint on väitnud, et kakskeelse hariduse andmise katsed viivad poolkeelsuseni. Mõnel inimesel tekib tõesti emakeelt rääkides võõrapärane aktsent, aga Jannseni puhul tunnistab raamatus toodud dokumendis ka tema vastane Jakobson, et Jannsen valdas emakeelt täiuslikult.

Salupere väidab, et Jannsen ei kirjutanud päevikut mitte ainult teises keeles, vaid ka teises stiilis kui ajalehte. Ajalehes kirjutanud ta mahlakalt, aga päevikut kuivalt. Minu meelest on siiski ka päeviku stiil emotsionaalne, millest annab tunnistust rohke hüiumärkide kasutamine, ühes kohas oli reas koguni kolm hüiumärki. Jannsen kirjutab päevikus usulise taustaga siseheitlustest. Carlyle ütles Cromwelli kirjavahetust kommenteerides, et mõnele lugejale on see igav, sest Cromwell ei kirjutanud blankvärsis, aga et kes usub Kõrgeimat, sellele on see väga ilus. Ilmselt oli Salupere ateist, mida näitab muidu kiitvas raamatus usuteema puhul halvustava varjundiga sõna „vagatsemine“ kasutamine. Aga päeviku järgi ei olnud ka Jannsen ise nii usklik kui ta ajalehes kirjutas. Päris uskmatu ta siiski ei olnud, sest Jumalas kahtlemine tekitas talle endale süümepiinu. Kuid kuigi tal oli ajalehes palju usulise sisuga juhtkirju, peab ta erakirjas ise muuteemalist kirjandust väärtuslikumaks.

Tolleaegsetes ajalehtedes ei märgitud iga kirjutise juurde, kes on selle autor. Ühest 1944. a. artiklist lugesin väidet, et Tartu-päevil töötas Koidula ajalehega rohkem kui tema isa. Salupere järgi ei ole siiski täpselt teada, kui palju on lehes kirjutanud isa ja kui palju tütar. Ajakirjanik oli ka Koidula vend. Koidula osa olevat alahinnatud, kuna ta seda ise varjas. Osa tekste olevat isa ja tütre ühislooming.

Kui Jannsen ajalehte välja andma hakkas, ilmus see vanas kirjaviisis. Kui meil koolis vana kirjaviisi ette loeti, siis hääldati valesti, tegelikult on häälduses erinevus praeguse keelega väiksem kui kirjapildis. Salupere järgi on tavaline, et vanas kirjaviisis tekste loetakse ette vale hääldusega. Ühes 1944. a. ajaleheartiklis seletati, et vana kirjaviisi erinevus uuest seisneb selles, et ei kasutatud topeltvokaale, vaid lühikese vokaali järel kirjutati konsonant kahekordselt. Kui aga vanu ajalehti vaadata, on reeglid natuke keerulisemad, sest 'Postimees' kirjutati küll pika vokaaliga. „Perno Postimehest“ olen lugenud kirjutist, kus Jannsen veel kahtles uuele kirjaviisile ülemineku vajalikkuses, aga Salupere järgi Jannsen polnud põhimõtteliselt uue kirjaviisi vastu, vaid kartis, et rahvas pole veel sellega harjunud. Lõpuks läks ka tema leht uuele kirjaviisile üle.