Kirjutasin ajalooliste riikide geograafiast. Ma ei pannud kirjeldusse kõigi olemas olnud riikide kirjeldust. Andsin töö õpetajale ära. Mõtlesin, et võibolla ma kirjutasin liiga naljatoonil, teised kirjutasid tõsiselt. Kui õpetaja tööd tagasi andis, ütles ta, et mina kirjutaks uuesti. Teemaks andis ta, et ma kirjutaks vana-aastaõhtutest kell seitse. Ütlesin, et mul kõik asjad ei jää kellajaliselt meelde, ma alati ei vaatagi kella, aga ma kirjutan lihtsalt vana-aastaõhtutest. Hakkasin kirjutama. Kirjutasin, et meie peres ei tähistatud nääre, aga me vaatasime vana-aastaõhtul ilutulestikku. Esimesel vana-aastaõhtul, mida ma mäletan, läksin magama ja palusin ennast rakettide laskmise ajal äratada, aga ei ärganud enne kui hommikul. Ma polnud varem elus ilutulestikku näinud, võibolla olin näinud ühte üksikut raketti. Pastakast ei tahtnud praegu hästi joont tulla, vajutasin talle seetõttu kõvemini peale. Õpetaja ütles, et ma ei vajutaks nii kõvasti. Seletasin, miks ma seda teen. Hakkasin kirjutama enda verega. Ma ei mõelnud kogu tööd verega kirjutada, muidu oleks seda kulunud liiga palju, vaid natuke aega.
*
Järgmises tunnis oli meil samal ainel teine õpetaja. Ta andis tööd tagasi. Mina olin saanud ainsana kahe. Talutasin õpetaja selle eest direktori kabinetti. Seal ütlesin, et see õpetaja pani mulle kahe selle eest, et ma kirjutasin teistest erineval teemal, aga erinev teema anti mulle sellepärast, et mul on kõigist teistest parem mälu. Läksin klassiruumi tagasi. Mõtlesin, et siin läheb vist varsti minu teo pärast kakluseks, ei tea, kas jääda kohale võitlema või võtta oma asjad ja minna koju.
0 vastukaja:
Postita kommentaar