Herbert Ligi. „Artiklid“. Koostanud Ülle Tarkiainen. Rahvusarhiiv, Tartu 2023. Praegu loetud leheküljeni 231. Kokku 579 lehekülge.
Alustasin vanaisa raamatu lugemist. Nii vanaisa kui ka mina oleme tegelenud ajaloo ja malega, aga ma olen ajaloos tegelenud teistsuguste teemadega. Nii ei ole ma ka vanaisa raamatute lugema asumisega kiirustanud. Varem olen lugenud halva tähelepanuga päeval vanaisa ja vanavanaisa kahepeale kirjutatud teost ja suurema tähelepanuga vanaisa malepartiide protokolle.
Minu isa on korduvalt öelnud, nagu ma oleksin vanaisa sarnane, ma ise pole nii suurt sarnasust leidnud. Aga sellest raamatust leidsin mõned sarnasused, millele ma pole varem mõelnud. Eessõnas öeldakse, nagu oleksid vanaisa lemmikspordialad nooruses olnud male ja suusatamine. Mõne aasta eest ütlesin tänavaküsitlejale sama moodi, et minu lemmikspordialad on male ja suusatamine, need on kaks ala, millest ma olen blogis kõige rohkem kirjutanud. Aga ma võistlen ainult males, füüsilises spordis ma pole erinevalt vanaisast eriti edukas olnud. Eessõnast jääb mulje, nagu oleks vanaisa vanemaks saades eelistanud kolmandaid spordialasid. Aga just male on ala, milles saab kauem võistelda, vanaisa mängis minuga malet veel oma elu viimase haiguse ajal aastal 1990 ja mul on sahtlis tõendid, et ta kogus malekirjandust veel 1980. aastatel. Spordilehtedest lõikas ta välja just malenurkasid.
Aastal 1988 toimus vanaisa 60. sünnipäeva pidu, seal ütles ta, et saab agaraarajalooga tegeleda, kuna on nooruses ise põllutööd teinud ja seetõttu on tal maamõõdud hästi selged. Ma olen maal ainult suvitanud, kuigi ka sellistes taludes, kus peeti veiseid, sigu ja kanu. Mul kõik mõõdud asjaga tegelemise pärast hästi selgeks ei saa. Ülikoolis tuli teha hulk 15-minutilisi suulisi eksameid, aga vastates ei teadnud ma ikka, mitu minutit ma juba rääkinud olen ja mitu minutit ma oskan rääkida. Kirjaliku teksti pikkust ma oskan paremini arvestada.
Raamatust selgub, et vanaisa meetod ajaloost kirjutades oli ulatuslik statistika kasutamine. Ma pole seda ajalooteemalistes kirjutistes nii palju kasutanud, aga vanaisa raamatut lugedes mõtlesin siiski, et võibolla on matemaatikahuvi pärilik. Esimeses klassis nimetasin matemaatikat oma lemmikaineks. Keskkoolis läksin reaalkallakuga klassi ja ühes matemaatikatunnis sain korraga kolm viit, sest lahendasin kõige kiiremini ära ühe protsentülesande. Kiiresti läks see mul sellepärast, et arvutasin protsente ka vabal ajal, ka vanaisa raamatus on tehtud palju protsentarvutusi. Ülikooli astudes oli mul teine eelistus füüsika, vanaisa olevat enne ajaloo kasuks ümbermõtlemist õppinud mõnda aega põlevkivikeemiat. Ülikooli ajal käisin iga pühapäev maleklubis ja koju tulles arvutasin võiduprotsenti ja male peale kokku kulunud rahasummat. Praegu on mul elu matemaatiliselt korraldatud, loendan nii mõtete kui ka liigutuste arvu.
Aga ma olen kirjutanud ka ilukirjandust, vanaisa ilukirjandus väga ei huvitanud. Raamatus ei ole kirjas, aga ma mäletan, et peolauas on vanaema öelnud, et vanaisale oleks meeldinud ka diplomaatia õppimine, aga aeg ei olnud selleks sobiv. Vanema ajalooga tegeles vanaisa Nõukogude ajal sellepärast, et vanemast ajast kirjutades oli sõnavabadus suurem.
Peale eessõna on mul praeguseks läbi loetud raamatu esimene ja teine tsükkel. Esimeses tsüklis on kooskõlas raamatu pealkirjaga artiklid, teises tsüklis on algselt eraldi raamatuna ilmunud teos 16.–17. sajandi põllumajanduse kohta Eestis. Võrgukommentaatorid heitvat vanaisale siiamaani ette kommunistlikusse parteisse kuulumist ja sellele võivad nad toetust leida uuesti ära trükitud kunagi kohustuslikest, kuigi üsna sisututest viidetest Marxile, aga vanaisa mõisakorra kriitikast ma leian ka tol ajal kehtinud kolhoosikorra kritiseerimist. Vanaisa kirjutab, et uuritud perioodil toimus mõisapõldude laiendamine, aga see ei tähendanud suurt põllumajanduse alast edasiminekut, sest mõisapõlde laiendati talumaade arvel, aga mõisapõllul teotööd tehes töötas talupoeg halvemini kui oma talupõllul, sest mõisapõllul töötas ta vastumeelselt ja käsu peale. Täpselt sama moodi oleks saanud võrrelda talupõldu ja kolhoosipõldu. Vanast ajast pärineb vanasõna „Mõisa köis, las lohiseb“, Nõukogude ajast laulusõnad, mis kõlavad umbes: „Rassib siin kalur, et kosuks ta laps / veel võimsamalt kui kolhoos“.
0 vastukaja:
Postita kommentaar