"Viplala lugude" illustratsioon

Lapsena oli meil kodus kaks komplekti "Viplala lugusid". Kõigepealt oli üheköiteline pappkaantega raamat, mida luges vist õde. Seejärel sain mina jõulukingiks kaheköitelise paberkaantega uue trüki. Lugesin kingiks saadut trükki kohe pärast kingituse saamist. Hiljem õppisime seda raamatut ka koolis. Ühte peatükki loeti tunnis ette ja klass möirgas naerda. Hiljem mõõdeti selle raamatuga kogu klassi lugemiskiirust. Kõik pidid korraga oma koha peal mõttes lugema ja märkima, kui kaugele nad jõuavad. Siis ei naerdud. Alustasime esimese köite viimases peatükis, kiiremad lugejad jõudsid teise köitesse välja. Täiskasvanuna olen selle raamatu kohta joonistanud ühe pildi pastakaga. Hiljuti üks vend küsis seda raamatut enda lapse jaoks laenuks, varasem trükk oli vist juba varem mõne venna kätte läinud. Täna kirjeldasin enda pastakajoonistust tehisintellektile. Ükskord panin "Viplala lood" viie parima lasteraamatu nimekirja.