Intervjuuks valmistumine

Pidin andma raadiole vanaisa kohta intervjuu. Vanaema palus, et ma intervjuud andes teda tervitaks ka, inimesed ootavat, et neid raadios tervitataks. Mina ei tahtnud tervitada, sest mulle ei meeldinud, kui keegi kedagi raadios tervitas. Natukese aja pärast ütlesin, et ma ei mäleta, kas intervjuu on juba antud või mitte. Olin võibolla intervjuus öelnud, et mina olen vanaisa kõige noorem lapselaps. See oleks olnud vale, samuti oleks olnud vale öelda, nagu oleks ma kõige vanem lapselaps. Mängisime vendadega korvpalli. Üks vend ütles, mis kell televisioon intevjuud võtma tuleb. Vend ütles, et selle pean andma mina, sest tal ei ole sobivad riided. Vastasin, et minu pidžaama ka sobiv ei ole. Vend soovitas, et ma vahetaks riided ära. Hakkasin vahetama.

Digipöörde vastu

Mina olen koolide digipöörde vastu. Olen lugenud uuringutest, mille järgi paberilt lugedes õpib paremini kui ekraanilt ja paberile kirjutades töötab aju intensiivsemalt kui arvutiga kirjutades.

Ajalehes kirjutati, et õpilastele hakatakse ütlema, et tuupida pole vaja, sest nii huvitav on otsida informatsiooni. Selle all mõeldi võibolla vikipeedia lugemist. Mis selle informatsiooniga peale hakata, kui seda meelde ei jäta? Lapata iga lause moodustamisel sõnaraamatut ja iga arvutustehe teha masinaga?

Raadios öeldi, et edaspidi võib saada õpetaja kulmukortsutuse osaliseks, kui õpilane võtab tundi paberraamatu kaasa. Kui hiljuti leidis kinnitust, et kõigis arvutites on nuhkvara, siis täielik elektroonikale üleminek võimaldab ühiskonda paremini kontrolli all hoida. Elektroonilist informatsiooni on kerge kustutada ja võltsida.

Inimene rihma otsas

Nägin, kuidas kaks naist tänaval jalutasid. Noorem naine hoidis vanemat naist rihma otsas. Nooremal oli tähtis nägu ja pöördeid tehes tõmbas ta vanema endaga kaasa. Ütlesin isale koolimajas, et nägin, kuidas inimene oli keti otsas. Isa küsis, et tõsi ka. Lisasin, et seejuures see, kes keti otsas oli, käis eile maleklubis ja mängis hästi. Isa tahtis ühele mehele helistada, aga tal oli telefoninumbrist üks number puudu. Ta palus ühte inimest, et see aitaks puuduva numbri ära arvata. See inimene ütles, et sellel mehel ei olegi enam telefoni. Ütlesin, et kui mina olen sellele mehele helistanud, on ta tavaliselt vastu võtnud. Mees oli ise ka helistanud. Mees oli psühhiaater ja teadis, kui palju aega kokku hoiab, kui seda ei raiska. Vaatasin magamistoas enda joonistatud maakaarti, mis ma olin Helinale saatnud. Kui kaart oli juba valmis, olin seda täiendanud, et Helina seda irooniliseks ei peaks. Olin joonistanud mitu kaarti ja nende kohta jutu kirjutanud. Aga see jutt ei olnud väga eriline. Oli hommik ja Klaus heitis magama. Teises voodis magas kaks inimest. Üks neist tõusis üles. Ootasin, kas ta mulle tere hommikust ka ütleb, aga ta ei öelnud. Ma oleks saanud talle ise esimesena ka öelda, aga ei hakanud seda tegema. Ülestõusja läks toast välja.

Söör Christopher

Täna jäi kool ära. Seetõttu läksin kooli asemel vanade ajalehtede kohta märkmeid kirjutama. Seal pakuti süia. Ütlesin, et kuna olen juba hommikust söönud, siis ma enne kella kolme uuesti ei söö. Helena ütles Klausile, et Klausil on autoriteeti magustoidu, mitte prae tellimiseks. Praadi võisid tellida tähtsamad inimesed. Söör Christopher seisis ukse juures ja palus plaksutada. Mina plaksutasin, sest söör Christopher oli projekteerinud Tartu telemasti, mis mulle meeldis. Kui olin plaksutamise lõpetanud, hakkasid mõned teised plaksutama. Alles pärast aplausi hakkas söör Christopher rääkima. Pärast rääkimise lõpetamist ta lahkus. Krister hakkas naerma ja ütles, et söör Christopher rääkis nii, et laused ühekaupa ei olnud naljakad, aga kokku olid, Krister sai aru. Mina ei saanud.

"Virulane" 1882

"Tartu Eesti Seitung" ja "Virulane"

Aastal 1879 asutas Adam Aint ajalehe "Tartu Eesti Seitung". 1881 ostis talt selle ära Jaak Järv. 1882 ilmus ajaleht algul veel vana nime all, kuid siis kolis Tallinnasse ja muutis nime "Virulaseks". Miks oli nimi "Virulane", kui ta ei ilmunud Virumaal, ei ole selge. Võibolla tähendas sõna virulane soomepäraselt eestlast. Vähemalt ühes Soomest saadetud kaastöös kahte sellesarnast soomepärast sõna eestlaste kohta tarvitati. "Virulane" ilmus nädalalehena 4-leheküljelisena.

Vaatasin läbi 1882. a. aastakäigu "Virulase" nime all ilmunud numbrid. Igast numbrist püüdsin lugeda 3 pealkirja alt. Kokku nummerdasin 94 kirjutist, mille kohta tegin märkmeid.

"Sakala" ja "Virulane"

"Sakala" hakkas ilmuma aastal 1878 Carl Robert Jakobsoni toimetamisel, millise aastakäigu vaatasin eelmisena läbi. Aastal 1882, kui hakkas ilmuma "Virulane", Jakobson suri.

"Sakalat" ja "Virulast" võrreldes jääb mulje, et "Virulane" oli vasakpoolsem. "Sakala" ilmus Lõuna-Eestis, aga "Virulane" Põhja-Eestis, kus talude päriseksmüümine algas hiljem, vaesust oli rohkem ja majanduslikuks vasakpoolsuseks oli rohkem põhjust. "Sakala" aastal 1879 ajutiselt suleti sotsiaaldemokraatia süüdistusega. Kuid aastal 1878 oli ta sotsiaaldemokraatia ise hukka mõistnud. "Sakala" arvas, et sotsiaaldemokraadid tahavad omastada teiste tööga loodud vara. "Virulane" avaldas aga vasakpoolsema mõtte, et rikkad töötavad vähem kui vaesed, aga saavad rohkem raha.

Lisaks Järvele avaldas "Virulases" üle ühe kaastöö ka Mihkel Martna, kes hiljem tunnistas ennast avalikult sotsialistiks. Kuid Järv ja Martna olid mõlemad lisaks rahvuslased, kes pooldasid emakeelset haridust. Sotsialism pluss rahvuslus võiks kanda nime rahvussotsialism, kuigi hitlerism on sellist nimetust kompromiteerinud. Hitlerism oli lisaks diktaatorlik, mida Järv ja Martna vast ei olnud. Kuid lehes kiideti Vene keisri ainuvalitsust ja ma ei leidnud sealt vanasõna, et kaks pead on ikka kaks pead, vaid et mitu kokka kõrvetavad toidu põhja.

Kuid nagu "Sakala" ei pidanud ennast sotsiaaldemokraatlikuks, nii eitas oma seost sotsialismiga ka "Virulane". "Virulase" välisuudistest võis lugeda, et välismaal olid sotsialistid seotud verevalamisega. Kui ise verevalamist ei pooldatud, oli olemas põhjus ennast mitte sotsialistiks pidada.

"Olevik" ja "Virulane"

Ado Grenzstein toimetas aastal 1881 ühe aasta Jannseni asutatud ja "Sakalaga" tülitsenud "Eesti Postimeest", aasta lõpus asutas Grenzstein uue ajalehe "Olevik", mida ilmus 1881 üks number ja ilmunine jätkus 1882 täisaastakäiguna. Hoolimata mõningatest erinevustest "Sakala" ja "Virulase" vahel, oli "Virulane" rohkem Jakobsoni ja "Olevik" algul Hurda parteis, kuni riikliku venestuspoliitika algus olukorda muutis.

"Virulasest" võib lugeda, et Grenzstein oli "Tartu Eesti Seitungi" kohtusse kaevanud, kuid võttis aastal 1882 kaebuse tagasi. Sellega jäi "Virulane" aga ilma õigeksmõistvast kohtuotsusest, mistõttu ta mõistis hukka nii kohtussekaebamise kui ka kaebuse tagasivõtmise.

Ühes "Virulase" numbris oli pealkiri "Jakobsoni haualt", mille all oli kaks nuppu, esimene tõesti Jakobsoni haualt, aga teine "Oleviku" kohta, nagu oleks "Olevik" Jakobsoni hauakaevaja. "Virulane" kahtlustas selles nupus "Olevikku" võltsimises, et kui seal ära toodud kirjas palutakse, et üks kooliliik jääks ministeeriumi alluvusse, aga ta pole seal tegelikult olnud, siis ei oleks saanud kirja kirjutajad olla nii rumalad, et sellist viga teha. Ma pean küll võimalikuks, et sõna "jääma" kasutatakse tähenduses "muutuma", nagu see on väljendis "vanaks jääma".

Kuid kui "Sakala" tõi uudiseid ajalehest "Eesti Postimees", millega ta tülitses, siis sama moodi tõi "Virulane" vahel omapoolsete kommentaarideta uudiseid "Olevikust". Samuti on "Virulane" keeleliselt sarnasem "Oleviku" kui "Sakalaga". "Olevik" ja "Virulane" kasutasid mõlemad proosalausetes riime. "Olevik" ja "Virulane" kasutasid ka mõlemad häälikuühendit üi praeguse üü asemel. Ehk "süüa" asemel "süia", nagu teen mitteametlikes kirjutistes neist sõltumatult ka mina, vastavalt hääldusele. Kuid kui mina ja vist ka "Olevik" oleme kirjutanud üi ainult osades sõnades, siis "Virulane" kõigis sõnades, ka sõnas "nüid", kus tänapäeval keegi nii ei häälda.

"Virulane" ja Tõnissoni "Postimees"

Jaan Tõnisson alustas "Postimehes" tegevust alles 1890. aastatel, kui "Virulane" oli juba sundkorras suletud, aga kuna olen Tõnissoni põhjalikumalt uurinud, toon mõned võrdlused ka temaga. Tõnissonile ei meeldinud eraldada leheruumi õnnetustele ja kuritöödele. Samuti andsid 1930. aastatel vaikiva ajastu võimud välja ajakirjanduse sundmääruse, millega ei piiratud mitte ainult poliitilist sõnavabadust, vaid ka kollaste uudiste avaldamist. Sellega võrreldes torkab silma, et ühes "Virulase" artiklis Venemaa rongiõnnetuse kohta kirjeldatakse väga pikalt ja üksikasjaliselt ohvrite vigastusi. Ka oli "Virulane" valmis mõistma prostitutsiooni, kui selleks on olemas majanduslikud põhjused, mida Tõnisson poleks 20. sajandilgi mõistnud. Kuid kui otsida "Virulase" ja "Postimehe" sarnasusi, siis meenub, et Grenzsteinil oli positiivse tähendusega sõna "lõbus" ja Tõnissonil "tõsine". "Virulases" ei märganud ma küll kummagi sõnaga liialdamist, aga ühe artikli põhjal otsustades on ta selles osas rohkem Tõnissoni leeris, sest ütleb, et elusse tuleb suhtuda tõsiselt.

Turniiri käik

Tulin Põlvast kolmepäevaselt maleturniirilt. Olin seal seekord erinevalt mõnest varasemast korrast mõlemal ööl magada saanud. Seetõttu otsustasin, et lähen veel sinna. Vaatasin internetist, et järgmisel nädalal toimub Põlvas sama pikk turniir Raua tänaval. Vanasti olid toimunud lasketiirus. Kuna seekord ei toimunud Raua tänaval, vaid lasketiirus, läksin uuesti kohale. Osavõtumaks oli 200 eurot. Mõtelsin, et ma ei saa nii palju maksta, sest söömiseks ja elamiseks on ka raha vaja. Võiksin maksta hiljem ülekandega, aga kui ma kohe ära ei maksa, ei saa korraldajad võibolla auhindu välja maksta. Eelmine nädal oli vist toimunud neljavooruline turniir. Või see oli siiski seitsmevooruline, aga mul olid meelde jäänud ainult võidupartiid. Küsisin, kas täna algab uus turniir. Korraldaja vastas, et jätkub siiski eelmisel nädalal alanud turniir. Ta küsis, kuhu siis osavõtumaks jääb. Ta oli lasknud mul eelmine nädal mängimist alustada ilma osavõtumaksu kohe tasumata. Mul oli turniiril kaks miinust, ülejäänud mängud olin võitnud. Mõtlesin, et võiksin eelviimases voorus võita Vorobjovi ja seejärel viimases voorus Taago või Jürgeniga viigi teha. Või ma võiksin Vorobjoviga mängida siiski viimases voorus esimesel laual esikohta otsustava partii. Paneksin talle ühekäigulise mati. Esimesel hetkel ma ei oleks kindel, kas ma näen õigesti, et olen võitnud. Aga kui teised seda kinnitaksid, hakkaksin hõiskama. Ma olin praegu heas vormis, sest olin iga päev füüsilist trenni teinud. Aga turniiri ajal oli raskem seda teha.

Talvised ohud

Talvel ole valvel,
purikad tulevad räästa.
Kui kukuvad, isegi palvel
ei ole võimu sind päästa.

Segapuder

Imelik, et kui inimene peab eluaeg päevikut, võib see ühteainsasse raamatusse ära mahtuda. Tegelikult saab kirjutada kas päevakokkuvõtteid või ka ainult aastakokkuvõtteid. Aastakokkuvõte on võibolla ka see, kui inimene ei kirjuta midagi peale jõulukaartide.

Täna on kuupäeva mõttes võibolla kõige olulisem, et on Tšernobõli õnnetuse aastapäev, vähemalt saatsin sel teemal listi kirja ja muudest tähtpäevadest pole kirjutanud. Uute sündmuste poolest on minu jaoks võibolla kõige olulisem, et täna käis külaline, sest igapäev neid ei käi. Külalisega ma kohe ühte ruumi ei läinud, sest tahtsin tõlkimisega ka edasi jõuda. Aga hiljem läksin. Külaline rääkis, et õpetab inglise keelt ja ööbib kiriku ruumides.

Välispoliitiliselt on praegu kõige olulisem nähtavasti Ukrainas toimuv. Või siis Venemaal, sest Ukraina ei ole ise nende sündmuste algataja. Eilses lehes arvas üks venelane, et Lääs tahab verevalamist. Või ta vast ei arvanud seda, vaid tegi nagu arvaks. Kui Eesti on Lääs ja mina olen eestlane, siis mina mingil juhul verevalamist ei taha.

Sissekande lõpp tuleb ilukirjanduslik. Ükskord elas üks taim. Ta proovis enda peale meelitada mesilast, et see teda tolmeldaks. Aga mesilased hakkasid välja surema. Inimesed tarvitasid nii palju mürke, et see oli mesilastele ohtlik. Kui mesilased oleks välja surnud, oleks inimesed ise ka surnud. Taim ootas mesilast, aga mitte inimest, sest inimene oleks teda niitnud. Aga tuli hoopis üks metsloom, kes sõi taime ära. Hiljem sõi inimene seda looma. Inimene sai mesilaselt nõelata, aga see ei olnud taime ega metslooma kaitseks. Inimene otsustas, et mesilasi pidama ta ei hakka.

Kui rohi kasvab mulla peal,
siis tallatakse rohtu,
kuid juustega, mis küljes peal,
ehk rohukõrs ei kohtu.

Autod kõnniteel

Üks vend ütles teistele vendadele: "Mängime kuradi kantrit." Nad olid seda varem ka mänginud. Vend tõi kõik kantrikassetid mänguasjadena kasutamiseks. Vendadele kantrimuusika ei meeldinud, aga minul oli see lemmikmuusika. Ütlesin vennale, et nende kassettidega ei tohi mängida, et neid mitte kriimustada. Tirisin venda juustest ja hakkasin kassette kokku korjama. Vend võibolla tahtis vastata, et neile ei tee kriimustamine midagi, sest neile on heli teist moodi salvestatud.

*
Nägin, et maja taga kõnniteel on hakanud sõitma autod, veel kahes suunas korraga. Kõnnitee oli kitsam kui autoteed, seetõttu oli seal nüüd jalakäijatel eriti ohtlik tee servas kõndida. Oli otsustatud see kõnnitee autoteena kasutusele võtta. See tähendas, et ma ei saanud enam oma majas elada. Ma olin niigi isegi jalakäijate sammud tuppa ära kuulnud, autod mürisesid veel valjemini. Seni polnud automürin mind seganud, sest senine autotee asus kaugemal.

Mesilasevastsed

Mesilasepesast võeti välja vastseid. Öeldi, et mesilasemune üks teine liik sööb, aga vastseid mitte, vastsete pärast ei pea muretsema. Mõtlesin, et linnud vist siiski söövad vastseid ka. Ja ma olen nagu zooloogia raamatust näinud, et pildil oli mesilasevastne, kellele üks teine loom oli sisse kaevunud. Pesast välja võetud vastsed hakkasid kõik kohe pesa poole tagasi roomama. Ma ei teadnud, kas nad liiguvad kindla ilmakaare poole või mäletavad, kus pesa on. Loomadel võis olla vahel inimesest parem orienteerumismälu. Vastuse küsimusele oleks saanud, kui oleks pannud vastseid ka pesast teises suunas. Mesilasevastsed roomasid Vanemuise mäest alla ja inimesed võisid osad surnuks tallata. Mesilasevastsetel ei olnud muud võimalust kui pessa tagasi roomata, sest kasvada said nad ainult siis, kui mesilased neid lakuvad.

*
Olin ülikooliloengus. Õppejõud küsis, kas see aine peaks olema kohustuslik. Pistsin pea aknast välja ja hakkasin küsimusele vastama. Õppejõud polnud arvestanud, et mul on iga asja kohta oma arvamus ja ma vastan alati. Vastasin, et kohustuslik võiks ta olla keskkoolis, ülikoolis loetakse seda segasemalt. Või võiks ta ülikoolis kohustuslik olla ühes õppeharus, aga mitte kõigile. Olin aknast nii välja kummardanud, et oleks olnud oht, et kukun alla, kui ma poleks hoidnud kätt konksuna ühe varva taga. Kukkuda võisin ikkagi, juhul kui varb oleks murdunud. Kui istusin jälle laua taga Sandri kõrval, tuli õppejõud meie laua juurde ja ütles midagi umbes, et ühel laual pole asjad korras. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta ütles, aga see puudutas vist seda, et ta oli nõudnud, et igaüks võtaks raamatu loengusse kaasa, aga minu ja Sandri laual oli kahepeale lahti üks. Tegelikult mul oli enda raamat ka kaasas ja avasin selle nüüd. Lugemisega ei pidanud kiirustama, seda võis teha aegamööda, juhul kui õppejõud ei nõua, et peab olema kindlaks hetkeks lõpetatud. Raamatus olid kaardil vanade keelte levikualad. Suur kaart oli põhiala kohta ja all olid väiksemad kaardid kaugemate saarte kohta. Kaardi kohta oli kirjutatud, et see on Egiptuse kaart. Näitasin kaardilt Lääne-Aafrikat ja küsisin, kas see on Egiptus. Aga kaardil olid Egiptuse vallutuste piirid eri aegadel, mis ulatusid ka sinna. Ma olin Egiptuse ajaloo läbi lugenud, aga mul polnud meeles, et ta vahepeal nii palju maid vallutas. Ütlesin, et võibolla hoopis kogu Egiptus ei mahu kaardile. Ühel lahe äärsel maal olid keele alad kahel pool merd, aga maismaaribana ühendust selle keele rääkijatest ei olnud. Krister hakkas lugema luuletust, mille kohta ta ütles, et see on Juhan Viidingu oma. Parandasin, et Juhan Liivi. Parandasin ennast, et tegelikult Juhan Viiding tegi selle hiljem ümber. Kristeril ei olnud luuletus hästi meeles. Mul ka ei olnud, aga ütlesin, et mul on sellest meeles palju üksikuid sõnu, ma hakkan neid ütlema, siis võibolla Kristeril tuleb paremini meelde. Tahtsin öelda, et avarida on: "Vend oraval on uhke saba," aga meenus, et see on hoopis isa luuletuses. Ütlesin, et Viidingu luuletuses esineb sõna "karman".

Kiri muusikule

Plaat mängis. Võtsin kapist plaadi, mis järgmisena mängima panna. Aga võibolla oli see plaat juba eelmisena mänginud. Plaadiümbrise vahelt tuli välja kiri, mille üks naine oli meesmuusikule saatnud. Kirja juurde kuulus palju kruvisid. Mitmest kruvist oli naine teinud muusiku nime algustähe. Naine kirjutas, et neid võidakse pidada segaperekonnaks. Lugesin ajalehte. Täna oli naistepäev. Sel puhul oli joonistatud pilt, kus naised istusid toolidel õnnelike nägudega reas ja mehed seisid nende selja taga õnnelike nägudega reas. Osadel naistel oli sügav dekoltee ja osadel mitte. Pildi alla oli kirjutatud, et naised on elu kese ja ise on nad sellise näoga. Karikaturistile meeldis dekolteesid joonistada. Mina naistepäeva ei tähistanud, sest mulle oli ema õpetanud, et seda pole õige tähistada, sest see on punane püha.

Päästev indiaanlane

Lugesin uuesti seiklusromaani, mida olin varem ka lugenud. Selles raamatus kasutati palju sõnu, mis ei vastanud õigekeelsusele. Indiaanlasest peategelane läks vaenulike indiaanlaste majja, kus oli üks valge naine vangis. Ühe vaenlasega kohtudes ütles vaenlane peategelasele, millisesse ruumi ta vangi pannakse. Vaenlane ei teadnud, kas selle ruumi all on kelder, seetõttu valetas ta, et peategelane maetakse selle ruumi alla. Peategelane küsis, kas selle all keldrit ei ole, sest teiste ruumide all oli. Vaenlane vastas, et ei ole. Mõtlesin, mis ajast indiaanlased nii suurtes majades elasid, kas nad onnis ei elanud. Kui lähenes peategelase ja naise hukkamine, ütles peategelane viimase soovina, et ta tahab taldrikutäie putru ja ühte teist toitu. Aga putru tahtis ta selleks, et pääseda. Ta ei söönud seda, vaid peitis pudru riiete alla. Tal oli juba majja saabudes puder riiete all olnud, aga siis oli see konfiskeeritud. Peategelane avaldas soovi, et tema hukataks enne kui naine. Üks vaenlastest hakkas selle peale naerma ja ütles, et teeb seda hea meelega oma kätega. Kui peategelane ja naine läksid hukkamisele, võttis peategelane pudru riiete alt välja ja viskas mäest alla. Seda nähes hakkasid orus olevad vaenlased naerma. Nende naer summutas põgenemise. Peategelane lõikas mäekülje sisse trepiastmed, millest tema ja naine alla läksid, seejärel vastasmäele trepiastmed, kust nad üles läksid. Paljud selle raamatu lahendused olid otsitud. Ma olin koolis käies ise samasuguseid jutte kirjutada püüdnud, aga minu elukogemus oli veel väiksem kui raamatu autoril. Pärast vaenlaste käest põgenemist kohtus peategelane oma pojaga, samuti oma rahvuskaaslasest vaenlasega, kellega ta pidas kahevõitluse. Kuna peategelane ja naine olid erinevast rassist, siis nad omavahel ei abiellunud, vaid peategelane abiellus ühe oma rahvuskaaslasega. Aga raamatu lugejatel võis ikkagi meelde jääda, nagu ta oleks abiellunud selle naisega, kelle ta päästis.

Fototöötlusprogramm

Mul oli uus fototöötlusprogramm. Tahtsin seda ühe foto peal katsetada. Valisin arvutis olevate piltide hulgast välja sellise, millel oleks naine. Foto oli taldriku peal, varsti panin sellele teise taldriku otsa. Saabus kursusevend, kes ei olnud mu feisbuki liitumiskutset vastu võtnud. Seetõttu istus ta otse minu kõrvale, et tal hirm minu ees rutem üle läheks. Hõõrusin ülemise taldrikuga alumist, et foto katki läheks ja teised seda ei näeks. Aga isa küsis ikkagi, kuidas foto taldrikule sai. Ta ei näinud seda minu taldrikul, vaid ühe sellel vahepeal peal olnu alumisel küljel, kuhu see oli enne kraanikausi juurde panekut kleepunud.

Hotellivõti

Ajasin tänaval kahte klassivenda taga. Oli oodata, et varsti nad lõpetavad jooksmise. Nooremana oleksin öelnud neile, et miks nad eest jooksid. Aga nüüd kavatsesin öelda, et miks nad jooksmise lõpetasid, ma tahtsin veel taga ajada. Jõudsime minu maja juurde. Mina hakkasin minema tuppa, aga klassivennad kavatsesid minna luurama ümber maja ringiga. Seetõttu ma ei läinud veel tuppa, vaid läksin teiselt poolt maja. Mina ja vend muutusime klassivendi oodates ühtedeks asjadeks. Kui nemad kohale jõudsid, muutusid nad teisteks asjadeks. Igal hetkel ei osanud inimeseks tagasi muutuda.

*
Ühel naisel oli ilus hääl. Läksime hotelli. Üks mees tegi kindlaks, et kahte hotellituba saab avada ühe ja sama võtmega. Mina võtsin endale hotellitoas ühe voodi, ilusa häälega naine minust järgmise voodi. Üks naine istus minu voodi teisele otsale. Ütlesin, et nüüd on ju inimesi ühe võrra rohkem kui voodeid. Läksin koos naistega sauna. Naised ütlesid, et üks mees võib saunas olla, aga teistele meestele ei tohi öelda.

Lihavõttemunad 2014

Toit maja juures

Läksin kööki. Oleksin peaaegu auku kukkunud. Köögi põrandas oli auk, millest paistis alumine korter. Istusin laua taha. Hoiatasin kõiki inimesi, kes augule liiga lähedale läksid.

*
Mul oli ühes seadmes hulk enda tehtud pilte. Praeguses vaates läksid tähed pildi peale, vist oli võimalik ka teistsugune vaade. Kõik pildid olin teinud formaadiga pikem külg alt üles, kuigi oleks olnud võimalikud ka laiad pildid. Ema sõi ühe pildi pealt kirsi. Ta rääkis, et Tõnu oli ka linnas kirsse söönud. Ema ütles, et minu pildil ainult üks kirss oligi söödav. Vaatasin ülejäänuid ja mõtlesin, miks need ei kõlba. Natuke kortsus olid nad küll.

*
Hakkasin hommikul kooli poole kõndima. Ühe maja juures nägin padasid pudru ja kisselliga. Need tundusid väga isuäratavad ja hakkasin neid endale taldrikusse tõstma. Panin nad siiski patta tagasi, sest mõtlesin, et toit on ukse ette pandud ainult selle trepikoja inimestele. Siit käib palju inimesi mööda, kui kõik võtaksid, siis maja enda elanikele ei jääkski. Kõndisin edasi. Kõnniteel oli filmikaamera, mille taga seisev mees ütles, et kui filmitakse, siis ei julge keegi süia. See oli vale, sest kaamerat märkasin alles siis, kui olin sellest möödunud. Mulle tuli meelde, et unustasin oma portfelli toidu juurde. Hakkasin tagasi minema, et portfell ära tuua. Aga kaameramees läks enne mind ja võttis portfelli enda kätte. Hakkasin tal järel jooksma ja hüüdsin, et andke mu portfell siia, andke mu portfell siia. Mees viskas portfelli endast ette, et oleks kergem joosta ja portfellini jõudes see uuesti üles korjata. Mul oli käes tabalukk, mis tegi minul jooksmise raskemaks. Hüüdsin, et andke mu portfell siia, muidu ma viskan tabalukuga. Täna liikusid mul jalad erakordselt aeglaselt.

"Siber ja Eesti"

Aadu Must. "Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin". Tartu 2012. 544 lehekülge.

Kirjutasin raamatu ilmumisaastal esitluse kohta ülevaate, pannes pealkirjaks "Raamat Siberi eestlastest". See ei olnud kõige täpsem pealkiri, sest raamatus on juttu ka teistest Eestist Siberisse karistust kandma saadetud isikutest, alates Põhjasõja vangidest. Viimased karistusekandjad, kes sellesse raamatusse mahuvad, on 20. sajandi algusest. Vabatahtlikult Siberisse läinute kohta on lubatud eraldi raamatut. Kuigi ka nende kohta saaks osalt öelda, et nad läksid olude sunnil. Jaan Tõnisson soovis talurahvale mõisamaade müümist, et Eestist väljarännet vähendada. Praegu rännatakse välja samuti peamiselt majanduslikel põhjustel, kuigi mitte enam Venemaale. Viimasel ajal tahavad osad Eestist ka sõjaohu eest põgeneda.

Mustale on autorina omane huumorimeel. Kui Sulev Vahtre rääkis Eesti ajaloo aluskursuse loengus eestlaste ajaloolistest surmapõhjustest nagu supikatlasse kukkumine, mille peale üliõpilased naersid, siis Vahtre tegi märkuse, et mis siin naerda on, see on meie rahva kurb saatus. Kui Must kirjutab Siberisse saadetud mõrtsukatest, lisab ta aga mõrtsukatööde kirjeldustele omapoolseid nalju, samuti eelistab ta välja tuua naljakaid tsitaate. Kui ta kedagi kritiseerib, siis mitte mineviku kurjategijaid, vaid tänapäeva professionaalselt küündimatuid ja vähese allikakriitikaga ajaloolasi.

Must oli Randjärve tagasilükatud doktoritöö juhendaja, millele kaitsmiskomisjoni liige Kriiska heitis ette emotsionaalset stiili. Must arvatavasti oma juhendatavale sellist etteheidet ei teinud, sest tema hüiumärgid on samuti suhteliselt emotsionaalse stiili tunnus. Ülikooli esimesel kursusel kirjutasin Mustale arhiivinduse arvestusel paroodia, mille kohta Must ütles, et ma kirjutan sümpaatselt, ja pani hindeks viie. Hiljem magistriõppe ajal esitasin tema toimetatud ajakirjale tõsise artikli, aga selle stiili pidas Must halvaks ja nõudis ümbertegemist.

Raamatut lugedes ei ole päris kindel, mis on allikate refereerimine ja mis omapoolne nali. Leidsin ka ühe koha, kus ei ole täpselt arvutatud. Must andis arvud kui palju oli ühes Siberi kohas mehi ja kui palju naisi. Ta lisas kaks varianti, et meeste ülekaal oli 1:8 või peaaegu 1:9. Aga minu kontrollarvutus näitas, et see oli 1:8 ja 1:7 vahel. Viidetega oli vähemalt ühes kohas seevastu mindud nii täpseks, et polnud viidatud, et kiri on toodud arhiivis leht see kuni see, vaid katkematult toodud kirja sees oli mitu viitenumbrit, et viidata lehtedele ühekaupa.

Raamatus on palju mitmesuguseid pilte, millest saab hea ülevaate 200 aasta kunstiajaloost. Kuskil öeldi hiljuti, et Putini tegevus võtab Venemaalt võimaluse saada Euroopa riigiks. Selle raamatu pildid kuuluvad aga Euroopa kunstiajalukku, olles erinevamad islami või hiina kunstist. Mõne pildi autor on baltisakslane, mõnel venelane ja mõnel on autor teadmata. Üks Kamtšatkat kujutav pilt tundus olevat hiina kunsti mõjudega, et inimfiguurid olid pildi servas ja maja ei mahtunud pildi raami sisse, kui seda polnud raamatu jaoks väiksemaks tehtud.

Vanemad maalid kujutavad Põhjasõja lahinguid ja on barokkstiilis. Baroksele tähenduselt lähedane sõna võiks olla vohav, seetõttu tundub, et lahingumaal sobib barokile hästi, kuigi Rembrandt maalis ka üksikute inimeste portreesid. Barokk-lahingumaalidel ei astu sõdurid sirges rivis, vaid inimesed on väänlevates kuhilates. Klassitsismi perioodi pildil on sõdurite rivi sirgem, aga mitte tikksirge. Inimkuhilaid on ka realismi perioodi pildil, aga siis iseloomustab see ruumipuudust ja inimesed kannavad räbalaid, barokkpildil on ka lahingu kaotajad uhketes riietes. Klassitsismi ja realismi vahele jääva romantismi ajal on portreedel inimesed unistavama pilguga, mille jaoks on vist nende silmad maalitud loomulikust suurematena. Aga minu väiksema kunstiandega tehtud piltide kõrval on kõikidesse neisse stiilidesse kuuluvad pildid realism. Raamatu realismiaegsed kunstiteosed tunduvad reaalsust koledamana kujutavat, inimesed on vaevatud nägudega, sama perioodi fotodel võivad nad isegi rõõmsamad olla. Vahel arutletakse, kas vanasti olidki inimesed nii sünged nagu fotodel. Sellele vastatakse, et seda mitte, vaid pildistamine kestis nii kaua, et keegi ei jaksanud kogu see aeg naeratada. Siis võiks aidata fotode ja maalide võrdlemine. Aga naeratavaid nägusid võib lisaks maalidele näha siiski ka mõnel fotol.

Kõige koledamaks kunstiteoseks pean raamatus ühte 1991. aasta mälestusmärki, millest oli tehtud foto. See tuleb võibolla liigitada sotsrealismiks. Hobsbawm raamatus "Äärmuste ajastu" seletab kunsti allakäiku 20. sajandil sellega, et andekad inimesed ei hakanud enam maalikunstnikeks, vaid kunstivaldkondi tuli juurde ja osad hakkasid filmirežissöörideks. See on siiski kahtlane seletus, sest kui oletada, et sünnipäraselt andekate inimeste protsent on eri aegadel sama, siis maailma rahvaarv on kasvanud ja andekate koguarv peaks olema seega suurenenud. Ja uutesse ametitesse inimeste juurdevool ei ole toimunud esimeses järjekorras maalikunstnike, vaid talupoegade arvel.

Tseremoonia teatris

Osalesin arheoloogilistel väljakaevamistel. Näitasin, et seal oli asula. Tavaliselt paiknesid asulad künka otsas, aga see vastupidi lohus. Kaevasin välja palju kilekotte prügiga. Arheoloog ütles, et siin asus kilekoti linn. Kaevamistel tuli üles märkida ka leiu sügavus, aga seda ma polnud teinud.

*
Olin kirjutanud üles raamatu kokkuvõtte, aga ei olnud kindel, kas ma sain sellest õigesti aru. Kõndisin üle maamaja õue. Olin ühes linnamajas. Oli saabunud kiri, aga ametnikud ei teadnud, kas saatja andmed on õiged. Nad asusid seda kontrollima. Läksin teatrisaali, kus pidi algama matusetseremoonia. Kirikuõpetaja läks lavale, aga ta ei teadnud veel, et surnu on kirstust kadunud. Kirikuõpetaja avas Piibli kohast, kust tal oli plaanis seda ette lugeda. Aga selgus, et sealt olid lehed valged. Tal ei jäänud muud üle, kui lugeda see koht ette peast. Aga peas oli see tal ainult saksa, mitte eesti keeles. Klaus läks kirikuõpetaja üllatuseks lavale ja hakkas jagama virulase stipendiumi. Nüüd sain raamatust paremini aru. Olin kokkuvõtet kirjutades eksinud ja hakkasin seda ümber tegema.

*
Lõppes malepartii. Ütlesin, et viimasel käigul mängis kuningas ennast nurgas patti, üks käik varem ka teise poole kuningas. Nad asuvad samal diagonaalil. (See oli pikk diagonaal.) Ütlesin, et see seis on nagu kabelõppmäng. Selle peale pani Karba terve diagonaali nuppe täis. Need, mis ei asunud nurgas, said diagonaalilt ära käia, nii et tekiks löömisvõimalused. Nurgas olevad tammid said ennast diagonaalilt välja lüia, nii et ei satu ise löögi alla.

Tagauks, eesuks ja siseuksed

Läksin ühest õuest läbi. Õue esimeses osas oli väike koer, kes minu peale haukus. Teises osas oli suur koer, kes esialgu ei haukunud, seetõttu riskisin edasiminekuga. Aga varsti leidsin ennast siiski minemas tänavate kaudu ringiga, et jõuda majani tänava poolt. Mul ei olnud mälestust, et ma oleks maja tagaukseni välja jõudnud, järelikult polnud jõudnud. Tänavatel vastu tulevad koerad ei olnud kurjad, aga õuedel olid, sest seal nad kaitsesid oma territooriumi. Majas oli kaks ust. Üks oli "Akadeemia" toimetuse, teine Ansipi kontori oma. Läksin kõigepealt "Akadeemia" toimetusse. Olin tõlkinud inglise keelest, nüüd üks mees ütles mulle, et ma järgmiseks tõlgiks Oleskit. Küsisin, kas vene keelest. Mees vastas jah. Ütlesin, et vene keelt ma oskan halvemini. Mees vastas, et mis siis. Läksin nüüd Ansipi kontorisse. Küsisin, kas Ansipi tütar on siin.

Esimene puhas esikoht

Täna sain esimest korda elus maleturniiril puhta esikoha. Varem olen individuaalturniiridel kolm korda punktidega esikohta jaganud.

Kirjutan sündmustest järjekorras. Sander küsis malekulbisse jõudes, kas ei võiks täna teha välkturniiri, ukrainlased olid tahtnud välku. Vastasin, et võib välku mängida, aga ei oska, vastasel pole huvitav, kui ma lipu ette jätan. Sander küsis, kas teha siis aja etteandmisega turniir. Seda ma samuti ei soovinud, öeldes, et kui aega ette antakse ja ikka kaotab, on veel halvem tuju. Pakkusin, et võib turniiri asemel ka paaride kaupa mängida. Sander ütles, et see on ka üks variant, aga hakkas siiski tabelit kirjutama, et mängida 10+10 mõtlemisajaga turniiri. Tulva ütles, et tema turniiril ei osale, tal pole aega lõpuni mängida. Ütlesin, et mängime siis kahekesi, ma ka tavaliselt väga pikka võistlust ei taha. Aga Sander soovitas mul turniiril osaleda, sest millal ma muidu turniiri mängida saan.

Turniiri algushetkeks oli kohal 5 osalejat pluss Tulva. Esimeses voorus jäin vabaks, seetõttu hakkasin ikkagi Tulvaga mängima. Selle mängu ma kaotasin. Vooru ajal tuli 6. osavõtja juurde, aga temaga ma enam mängima ei jõudnud hakata. Esimese turniirimängu mängisin Sandriga. Mõlemad kahisid materjali. Lõppseisus oli mul vanker rohkem, aga vastasel ettur eelviimasel real. Kuna mu aeg hakkas ära kukkuma, siis pakkusin viiki, mille Sander vastu võttis. Järgmise mängu mängisin Iljaga. Mõlemapoolses ajapuuduses võitsin materjali ja vastane alistus. Ütlesin, et oleks saanud veel aja peale mängida. Hinrikus kommenteeris, et ma olen tagasihoidlik. Sander ütles, et see on hea. Kolmanda mängu mängisin Ukraina meistrikandidaadi Maksimiga. Mul olid valged ja sain juba avangus positsiooniliselt parema seisu, mis püsis lõppmänguni. Aga kuna võiduplaani ma ei leidnud ja aeg jälle vähenes, tegime käikude kordamisega viigi. Neljandas voorus mängisin Hinrikusega. Teravas lippude ja vankrite lõppmängus leidsin matikombinatsiooni ja võitsin. Nüüd olid teistel mängud läbi, aga minul jäi mängida esimesse vooru hilinenuga. Arvestades, et ta on tabelis viimane, ei soovinud ta rohkem mängida ja andis mulle loobumisvõidu. Mul oli seega 4 punkti, teistel vähem.