Päästev indiaanlane

Lugesin uuesti seiklusromaani, mida olin varem ka lugenud. Selles raamatus kasutati palju sõnu, mis ei vastanud õigekeelsusele. Indiaanlasest peategelane läks vaenulike indiaanlaste majja, kus oli üks valge naine vangis. Ühe vaenlasega kohtudes ütles vaenlane peategelasele, millisesse ruumi ta vangi pannakse. Vaenlane ei teadnud, kas selle ruumi all on kelder, seetõttu valetas ta, et peategelane maetakse selle ruumi alla. Peategelane küsis, kas selle all keldrit ei ole, sest teiste ruumide all oli. Vaenlane vastas, et ei ole. Mõtlesin, mis ajast indiaanlased nii suurtes majades elasid, kas nad onnis ei elanud. Kui lähenes peategelase ja naise hukkamine, ütles peategelane viimase soovina, et ta tahab taldrikutäie putru ja ühte teist toitu. Aga putru tahtis ta selleks, et pääseda. Ta ei söönud seda, vaid peitis pudru riiete alla. Tal oli juba majja saabudes puder riiete all olnud, aga siis oli see konfiskeeritud. Peategelane avaldas soovi, et tema hukataks enne kui naine. Üks vaenlastest hakkas selle peale naerma ja ütles, et teeb seda hea meelega oma kätega. Kui peategelane ja naine läksid hukkamisele, võttis peategelane pudru riiete alt välja ja viskas mäest alla. Seda nähes hakkasid orus olevad vaenlased naerma. Nende naer summutas põgenemise. Peategelane lõikas mäekülje sisse trepiastmed, millest tema ja naine alla läksid, seejärel vastasmäele trepiastmed, kust nad üles läksid. Paljud selle raamatu lahendused olid otsitud. Ma olin koolis käies ise samasuguseid jutte kirjutada püüdnud, aga minu elukogemus oli veel väiksem kui raamatu autoril. Pärast vaenlaste käest põgenemist kohtus peategelane oma pojaga, samuti oma rahvuskaaslasest vaenlasega, kellega ta pidas kahevõitluse. Kuna peategelane ja naine olid erinevast rassist, siis nad omavahel ei abiellunud, vaid peategelane abiellus ühe oma rahvuskaaslasega. Aga raamatu lugejatel võis ikkagi meelde jääda, nagu ta oleks abiellunud selle naisega, kelle ta päästis.